Mis võiks kõlada paremini, kui vana-aastaõhtu Londonis. Veel aasta tagasi oleks see tõesti võinud nii olla, kuid viimastel nädalatel tundub Suurbritanniasse minek pigem nagu hullumeelsus. Riigis levib laialdaselt uus, veelgi nakkavam koroonaviiruse tüvi ning Inglismaal on rangelt soovituslik kodus olla.

Ent nii ajalooline moment kui Brexit vajab ju jäädvustamist. Seepärast sõitsin vana-aasta õhtul, Brexiti üleminekuperioodi viimasel päeval, Brüsselist Londonisse. Kui vasakul pool teed liiklemine kõrvale jätta, on selle kadalipu kõige keerulisemaks osaks piiriületus praamiliinil Calais'st Doverisse.

Kuigi olin valmistunud halvimaks, läks Calais' poolel üsna kiiresti. Nii Prantsuse kui ka Briti piirivalvurid soovisid kontrollida vaid minu auto pagasiruumi ja reisija asukoha vormi olemasolu. Varasemalt kuulsust kogunud Calais' rekajärjekordadest polnud märkigi ning ka praam oli inimestest suhteliselt tühi. Peamiselt liikusidki laevas veokijuhid.

See on üks viimaseid praame, mis Brexiti üleminekuperioodi jooksul Prantsusmaalt Suurbritanniasse sõidab. Minu selja taha jääb Calais, kus alates homsest asub Euroopa Liidu välispiir.

Doveris läks aga asjaajamine veel kiiremini, sest piiril küsiti vaidi reisija asukoha vormi olemasolu kohta, kuid seda ei kontrollitud.

Londonisse saabudes oli kohe märgata tänavate tühjust. Kuivõrd ka teel sinna oli näha valitsuse soovitusi koju jääda, siis polnud see üllatav. Ent samas oli ikkagi ootus, et vana-aastaõhtu kosmopoliitses linnas koos Brexitiga võiks siiski mõned inimesed tänavale tuua.

Nii see ka läks, kui lähenema hakkas Brexiti tähtaeg.

Big Ben lööb üheteistkümnendat öötundi. Brexiti kaubanduslepe on jõustunud ning Suurbritannia on Euroopa Liidust lõplikult lahkunud.

Suuri pidustusi sellele ei järgne. Tuli vaid teadmine, et vähemasti mina Euroopa Liidu kodanikuna olen seal varasemast võõram. Samal ajal tervitatakse Calais's ja Doveris esimesi läbi tunneli sõitnud reisijaid.

"Imeline. Ma olen väga õnnelik, et saan olla esimene, mitte ainult uuel aastal, aga ka pärast Brexitit," kirjeldas oma emotsioone esimene Brexiti-järgselt Eurotunneli läbinu, veokijuht Slavi Shumeykov. "Teate küll, uus start Suurbritanniale ja bla-bla-bla."

Tund hiljem, kui kuulus kell kuulutas ka uue aasta tulekut, oli Briti parlamendi ehk Westminsteri palee sillal juba nii palju rahvast, et seda võiks nimetada massiks. Politsei neil siiski niisama seista ei lubanud ning inimestel tuli olla pidevas liikumises.

Kui õnnelik rekamees kõrvale jätta, oli õhtu kõige paremas tujus ilmselt Briti peaminister Boris Johnson.

"Sama kindlalt, kui päike tõuseb homme, 2021. aastal, on meil kindlus ka koroonavaktsiinide näol. Välja töötatud Suurbritannias, millel on vabadus teha asja teisiti, ja kui vaja, siis paremini, kui meie sõbrad Euroopa Liidus. Vaba sõlmima kaubandusleppeid üle maailma ja vaba liikumaks turbokiirendusega ambitsiooni poole olla teaduse supervõim," kiitis Johnson.

Ja nii, nagu lubatud, siis järgmisel päeval päike tõusiski taas ning britid võisid seda lubatud vabadust maitsma hakata. Tänavapildis päev varasemaga miskit muutunud polnud ning seetõttu küsisin kohalikelt elanikelt, mis teistmoodi on.

"Ma arvan, et see on katastroof mitmete teiste katastroofide seas viimasel aastal. See on kehv lepe ja ma ei näe selles midagi positiivset ausalt öeldes," leidis Londoni elanik Matt.

"Meeleheide ja lootus koos. See on tehtud. Pole mõtet enam minevikus elada. Me peame üritama ja haarama kinni võimalustest tulevikus. Me ei saa muuta seda, kus me elame - Inglismaa on kohe Euroopa kõrval. Olen ise iirlane ja elanud siin juba 30 aastat. Ma ei koli siit ära. Ma armastan siin elamist, armastan Londonit. Aga ma armastan ka Euroopat ja jätkan reisimist. Me peame lihtsalt eluga edasi minema," arvas teine londonlane Joe.

"Kui aus olla, siis ma lihtsalt jälgin, mis toimuma hakkab. Ma loodan, et kõik läheb hästi. Praegu on liiga vara seda öelda. Mõne kuu pärast näeme me Brexiti tegelikke probleeme kerkimas, näiteks puu- ja juurviljade impordis ja ekspordis Euroopast. Tollimaksud suurenevad, poodides hinnad tõusevad ja nii edasi," loetles Londoni elanik Andrew.

Tegelikult paistiski Londonis kõige enam välja just väsimus Brexitist. Keegi ei näinud rõõmu tundvat võimalustest kehtestada ise enda standardid või luua uusi finantsteenuseid, mis Euroopa Liidus poleks võimalik olnud. Ka võimalust Inglise kanal kaladest tühjaks püüda ei toonud esile keegi.

Märkamata murrangulisi muutusi, suundusin taas Doveri sadama poole, et naasta armastatud või vihatud Euroopa Liitu. Olin taas piiril valmis halvimaks, kuid täiesti asjata.

Seekord oli pärast Brexitit Doverist Calais' praami peale saamine lihtsam kui enne Brexitit Calais'st Doveri praami peale saamine. Piiri peal küsiti vaid negatiivse koroonatesti olemasolu. See olemas, võisingi kontollivabalt Prantsusmaa kaudu tagasi Belgiasse sõita.