Eesti Inimarengu Aruandes 2019/2020 on eraldi peatükk Eesti aruteluruumist. Käremeelset arutelukultuuri peetakse probleemiks. Raport on koostatud enne sügisel puhkenud kirglikke vaidlusi abielu mõiste üle.

Aastaraportis tõstetakse esile kolm peamist järeldust arutelukeskkonna kohta:

1. sotsiaalmeedia platvormidele iseloomulik emotsioonidest tulvil, sildistav, ärritunud, peaaegu vihakõneline suhtlusstiil levib avalikku diskussiooni. Põhjusi on palju, neist peamine on suur konkurents traditsioonilises meedias. Provotseeriv pealkiri müüb.
2. avalikus arutelus osalemine tekitab paljudele teadlastele meelehärmi. Nad satuvad silmitsi oma asjatundlikkuse kahtluse alla seadmise, isegi rünnakutega. Ka traditsiooniline meedia esitab keerulisi nähtusi liiga lihtsustatult. Diskussioonis osalevad vaid kõige kohusetundlikumad või kodanikuaktivistid.
3. noored ei tunne end avalikus arutelus mugavalt. Nad kasutavad uudiste allikana pigem sotsiaalmeediat kui traditsioonilisi uudisteväljaandeid, aga peavad viimaseid siiski usaldusväärsemaks. Noortel on parem meediakirjaoskus kui nende vanematel ja nad teavad, missugused riskid kaasnevad virtuaalse keskustelu emotsionaalsusega.

Provotseerivad tsitaadid toovad klikke

Uued digitaalplatvormid on arutelu killustanud. See ei käi ainult eestlaste kohta. Arvamuste vahetamine oma mullis tekitab kogukondi, mis tugevdavad tunnet, et "mul on õigus" ja lisavad enesekindlust teistmoodi mõtlejad maatasa teha.

Eestis levib sotsiaalmeedia kõnestiil peavoolumeediasse kiiremini kui Soomes. Eesti meedia on suurema surve all kui soome meedia. Sotsiaalmeedias tehtud postitused tehakse tavaliselt otse uudiseks. Ministril on lihtsam teha Facebooki-postitusi ja ajakirjanikul on lihtsam võtta tsitaat otsepostitusest.

Seda soodustab ka ajakirjandusse kõikjal sissekodeeritud soov otsida vastasseise ja silmatorkavusi.

Poliitikud kasutavad meediaväljaannete konkurentsi ära ja heidavad meelega hambusse ärritavaid konte. Rahvuspopulistliku EKRE meediastrateegiasse on lausa sisse kirjutatud, et iga nädal tuleb kõneainet pakkuda. Sealt ongi tulnud ka rahvusvahelist tähelepanu äratanud Eesti presidendi nimetamine emotsionaalselt ülesköetud naiseks või Soome peaministri nimetamist müüjatüdrukuks.

Kui soomlane edastab põhimõtteliselt mistahes publikule ühe ja sama sõnumi, siis Eestis on palju tavalisem, et eri olukordades räägitakse eri juttu. See tõi kaasa riigihalduse ministri Mihhail Korbi (Keskerakond) ametist lahkumise 2017. aastal. Ta oli veteranidega kohtudes öelnud, et ei toeta Eesti kuulumist NATO-sse, lootes, et laiem avalikkus sellest teada ei saa.

Hiljem on ka EKRE ministrite teravaid avaldusi korduvalt põhjendatud sellega, et tegemist on "ainult" oma toetajaskonnale mõeldud kõneviisiga.

Soomlasel on tõenäoliselt raske seda mõista, kui just ei meenu see, mida õpetas nõukogude aeg. Vana õpetussõna ütles: räägi üht, mõtle teist ja tee kolmandat! Aga kui pealesunnitud võimu all elades oli see hädavajalik oskus, siis avatud demokraatias toob see kahju.

Peavoolumeedia valetab! Asutan oma meedia!

Kus peab eestlane keeruliste küsimuste üle avalikku diskussiooni, argumenteerib tasakaalukalt? Just selles ongi probleemi iva, kirjutab aruteluruumi käsitleva artikli koostaja Indrek Ibrus. Arutelud diferentseeruvad. Seda on lihtne ajada laiemalt paralleelmaailma kaela, kus on Trumpi parafraseerides "valetav peavoolumeedia", mida ei tasu tähele panna.

Eestis läks sama teed siiski juba Edgar Savisaar, kes Tallinna linnapeana keeldus nn. peavoolumeedias esinemast ja lõi oma meedia. Sel ajal jooksis kahe reaalsuse piir Toompea ja Raekoja vahel, nüüd (ametist lahkuva valitsuse ajal, tlk) jõudis see Stenbocki majja sisse.

Indrek Ibruse sõnul ei ole Eesti avalikus ruumis praegu üldse toimetatud, üldist ja ühtset aruteluruumi. Eriti on see probleem maakondades. Maakonnalehed on nõrgad ja enamasti koondatud suurte meediamajade kätte. Väljavaade on märgatavalt süngem kui Soomes.

Kohalik meedia koosneb peamiselt kohalike omavalitsuste rahastatavatest linnalehtedest ja valla teatajatest. Need ei esinda sõltumatut ajakirjandust ega avatud arutelu. Kohalikele poliitikutele praegune olukord sobib. See, kes parajasti võimul on, pääseb hästi pildile. Soomlastele tuttavaid reklaamituludest välja antavaid kohalikke lehti ei ole.

Võtme eri kaevikutesse koondunud arvamuste mõistmiseks leiame ajaloost

Soome arutluskeskonda on valitsenud eriti pärast Teist maailmasõda lausa kramplik püüd konsensus saavutada. Erimeelsuse ilmutamine oleks paadi kõikuma löönud.

Eestlased aga olid sunnitud olema ühte meelt, nii et võimalus väljendada erinevaid seisukohti on paljudele võrdne vabadusega. Soomlaste ellujäämislugu on Talvesõja vaim, punaste ja valgete relvavendlus kaevikutes. Vaenlane oli väljaspool. See õpetas säilitama suhtlemist ka teistmoodi mõtlejatega, kasvõi hambad ristis.

Okupeeritud Eestis oli vaenlane seespool. Ellujäämislugu on võime ühte hoida, mitte muutuda okupantide sarnaseks. Tuli loota sarnase mõttemaailma peale.

Soomlane üritab kõigest väest olla üksmeelselt ühes paadis, samas kui eestlased heidavad palju kergemini teistmoodi mõtlejad üle parda. Soomlased alles õpivad olema eri meelt, samal ajal eestlased õpivad olema ühte meelt.

See langeb ajaliselt kokku uue infosõjaga, mille käigus vaenlane just õhutab erimeelsusi ja üritab niiviisi ühiskonda seestpoolt lõhestada. Alles äsja õpiti olema eri meelt, aga nüüd tuleks taas osata olla ühel meelel. Konstruktiivne ja lammutav kriitika on kaks eri asja.

Kuidas ja kus eri nägemusi lepitada saaks?

Demokraatia põhiolemus on erinevate vajaduste kokkusobitamine viisil, mis tagab kogukonna ellujäämise. Selle keskmes on eri meelel olijate kokkusaamine. Vaba arutelu internetis oli kunagi demokraatiat tugevdav, aga nüüd ähvardab see muutuda demokraatiat lammutavaks, tõdetakse raportis.

Tõeline sotsiaalne küpsus seisneb kompromisside leidmises, kirjutas kirjanik Mihkel Mutt. Tema esindab üha kasvavat väsimust lammutavast arutelukultuurist. Ühisosa otsimist, konstruktiivset dialoogi soovis oma arvamusartiklis ka ametist tagandatud minister Kaimar Karu. Selliseid avaldusi on olnud palju.

Päris eraldi peatüki saaks sellest, kuidas ühendada eestikeelsete ja venekeelsete inimeste avalikku aruteluruumi. Aruteluruumi käsitlev raportki ei puuduta seda teemat. Kuidas ühendada avalikku suhtlust, kui eri inimrühmi ei ole õnnestunud ühendada.

Soomel on kasulik Eesti arutelukultuuri jälgida, sest paljud Soomet puudutavad nähtused on Eestis teravamalt esil. Meie juured on samad, seetõttu annab peegeldamine selleski küsimuses mõlemale poolele vastuseid ka iseenda kohta.

Kommentaar ilmus algselt Soome Tuglase Seltsi väljaandes Elo. Soome keelest eesti keelde ümber pannud Kai Vare.