Rootsi on valinud veidi teistsuguse koroonapoliitika kui paljud riigid Euroopas. Alguses olid rootslased selle üle üsna rõõmsad, nüüd näib see olevat muutunud. Kuidas te avalikku arvamust kirjeldaksite?

Ma ütleksin, et see on üsna lõhestunud, see oli lõhestunud algusest peale. Meil olid teadlased, kes olid selle strateegia vastu ja erinevad grupid, kes olid selle strateegia vastu ja ma arvan, et on üsna selge, et Rootsi on lõhestunud ühiskond suhtumises sellesse strateegiasse, aga ma ütleksin ikkagi, et enamus toetab seda strateegiat, et mitte ühiskonda sulgeda. Ja ma arvan, et mõttekäik selle taga on, et ühiskonna kinnipanekul on teised tagajärjed, pikaajalised tagajärjed ühiskonnale, mida me ei taha. Kui vaadata arutelu, siis isegi opositsioon, kes ütleb, et nad tahaksid veidi rohkem sulgemist, siis nad ei taha seda teha Lõuna-Euroopa stiilis või Belgia stiilis.

Nii et on lõhestumine, aga see on rohkem detailides, ma ütleksin, kui kogu strateegia suhtes. Me tahame ikkagi teatud määral vabadust oma ühiskonnas. Ja ma arvan, et enamus inimesi on endiselt sellel seisukohal.

Kas te ei ole mures suure hulga surnud inimeste pärast?

Me oleme väga mures. Kõik on väga mures. Praegu, kui me seda intervjuud teeme oleme me ühe või kahe päeva kaugusel 10 000 koroonasurmast. Muidugi oleme me väga mures. Aga enamus inimesi Rootsis ei leia, et sulgemine oleks kerge lahendus, mis selle kohe lahendaks.

Kui me vaatame Suurbritanniat, siis neil on kolmas kinnipanek. See ei lahenda seda. Kui me vaatame Lõuna-Euroopat, siis neil on olnud kõik kinni enam-vähem märtsist alates. Kui see oleks olnud lihtne lahendus, mis kõik lahendaks, siis nad ei oleks olukorras, kus nad on. Inimesed saavad aru ja tahavad rohkem piiranguid, praegu lisandub piiranguid iga päevaga.

Ma arvan, et me ei jõua päris sulgemise moodi olukorrani, sest sellel puudub endiselt avalik toetus. Aga ühiskonnas on tohutu ärevus ja mure.

Mida oleks saanud teha paremini? Vaadates naaberriike Soomet ja Norrat, siis neil on läinud surmade hulka vaadates palju paremini.

Ma arvan, et Rootsis on tehtud kaks viga. Esimene teema on eakate hooldus. Väga suur osa Rootsi surnutest on pärit sealt. Ja teine osa on inimestest, kes on koduhooldusel. On näha, et nad selgelt alahindasid seda algusest peale, inimestel ei olnud kaitsevarustust, neil ei olnud tagatud selliseid töötingimusi, et nad oleksid saanud haigena koju jääda ja ma arvan et suurim kriitika on see, et Rootsi eakate hooldus on Põhjamaade võrdluses kõige halvemini korraldatud. Palju aastaid on meil olnud eakate hooldus, mis tegelikult ei toimi ja mis ilmneb nüüd väga selgelt selle nakkuse ja selle mõjudega. See on number üks.

Teiseks, ma arvan ja ma arvan, et uuringud näitavad seda üha enam, et meil oli palju rohkem nakkust alguses. Stockholm on rahvusvaheliselt hästi ühendatud linn. Kui võrrelda Stockholmi millegagi, siis see ei ole ehk Helsingi, vaid pigem nagu Brüssel, London või isegi New York tohutu reisimisega. Seda ei piiratud alguses, võib-olla see ei olnud võimalik, New York ja Brüssel ei saanud sellega hakkama, aga võib-olla meie oleksime pidanud seda rohkem piirama algusest peale.

Stockholmis on spordipuhkuse tava üheksandal nädalal, see oli täpselt sel ajal kui nakkus levis Austrias ja Alpides, just sellel ajal läksid Stockholmi inimesed just nendesse kohtadesse. Neid ei testitud kui nad tulid koju ega piiratud kuidagi nende liikumist. Ma arvan, et need kaks asja – reisimine ja eakate hooldus on need asjad, millele inimesed tagantjärgi vaatavad, et neid oleks tulnud teisiti teha.

Te ütlesite, et rootslaste enamus toetab jätkuvalt valitud strateegiat. Samas mõned arvamusküsitlused näitavad siiski, et rootslaste usk võimudesse on vähenenud.

Jah, sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks, Rootsi tsiviilkaitse ameti juht läks Kanaari saartele jõulupuhkuse ajal. See ei mõjunud muidugi hästi ametkonna usaldusväärsusele. Aga ma arvan ka, et põhiline asi on nakkuse leviku määr ühiskonnas ja see, kui palju inimesi sureb.

Küllap teil on samuti, meil on ajalehtedes loendurid, mis näitavad, kui palju inimesi on surnud. Mida suuremaks see arv kasvab, seda enam kahaneb usaldus valitud strateegiasse ja see kõik jätkub, see on minu prognoos.

Te ütlesite enne intervjuud, et mõned piirkonnad ja ühiskonna grupid on pandeemias rohkem kannatanud, kuidas te neid gruppe kirjeldaksite?

See on väga selgelt sotsiaalmajanduslik küsimus. Mida kõrgemaks majad muutuvad, seda rohkem haigeid inimesi. Mida madalamate majadega piirkond, seda vähem haigeid ja seda rohkem tavapärast elu. On tehtud uuringuid ja seda on näha Stockholmis hästi, kui te lähete metroosse. Metroo ühes servas on neli korda suurem risk haigestuda kui teises servas, see on täielikult sotsiaalmajanduslik.

Rohkem on kannatanud töölised, immigrandid ja te näete ka väga selgelt, et inimeste tervis ja nende sissetulek on korrelatsioonis. Kui midagi sellist juhtub, siis see kolmekordistab või neljakordistab seda.

See on väga traagiline, kui te lähete mõnda Stockholmi äärelinna, siis võib näha piirkondi, mis on äärmiselt tugevalt pihta saanud, kus on probleeme olnud ammu, aga sellises olukorras, saab sellest katastroof. See on täiesti ebavõrdne.