EKA rektor Mart Kalm ütles, et ühiskonnas on monumentide üle olnud piisavalt arutelusid ning selle baasil on tekkinud ka skulptuure puudutav arutluskultuur.

"Alati on see, et avalikku ruumi mineval skulptuuril peab olema kindel koht, selle koha leidmine on olnud tohutu probleem," lisas ta.

EKA professor ja skulptor Kirke Kangro selgitas, et oluline on aru saada esmalt kunstniku rollist ühiskonnas.

"Arvatakse seda, et kunstnik on inimese sõber, ta räägib inimesele maailmast, aitab sellest aru saada, nähakse seda pigem frondina," sõnas ta.

Kangro lisas, et ühiskonnas tuleks suurendada nn kunstnikukultust. "Monument ju ikkagi on deklaratsioon millegi austamiseks /---/, kindlasti on see suur debatt, mida üldse võib monumendiga tähistada," sõnas ta.

Galerist ja kuraator Piia Ausmann selgitas, et vastumeelsus skulptuuride osas võib peituda hoopis usus. Ta täpsustas, et luterlikus ühiskonnas pole eriliselt palju skulptuure, võrreldes katoliku ühiskonnaga.

"Ega skulptuuriga inimesed /---/ ei suhestu nii väga. Võibolla leivad koha kunstile, piltidele, mida seinale panna, aga skulptuuridel pole kohta," arvas ta.

Arhitektide liidu president Andro Mänd arvas, et peamine põhjus poleemikas ausammaste kohta peitub aga linnaplaneerimises. Ta võrdles omavahel ka Tartut ja Tallinna ja tõi välja, et esimeses neist läheb monumentide rajamine enamasti valutumalt.

Tema hinnangul peaks saama levinuks see, et linnaruumi paigutatakse üha rohkem kunsti.

Trivimi Velliste, kes on vedanud Pätsi ausamba rajamist, sõnas, et mälestusmärgid on nagu maamärgid inimeste mälestusmaatikul.

"Kas (monumente) tuleks püstitada inimestele, kes olid nagu inglid oma eluajal või tuleks püstitada inimestele, kes olid olulised," arutles ta.

Kalm arvas, et pronksskulptuuride rajamine on kunstiliselt olnud ahistav ning monumentide rajamisel tuleb küll arvestada ajalooga, kuid olla selle juures ka loov. "Monumendid on selgelt oma ajaloo narratiivi kehtestamise viis, ta on võimu näitamise viis," lisas ta.

Joala monumendi rajamist oleks Kalmu hinnangul pidanud tegema aga suurema arhitektuurikonkursi raames.

"See lahendus, meeldib see meile või mitte, aga see on skulptori looming ja minu meelest ei ole nüüd küll lesel õigust hakata vastu võtma esteetilisi otsuseid," ütles Kalm.

Vabadussõja mälestussammaste korrastaja Kristjan Bachman ütles, et on rajatud ka selliseid mälestusmärke, mille ehitus on pooleli jäänud ning ka see pole aktsepteeritav.

"Kuskilt maalt peaks olema see, et see, mille kunstnik on valmis teinud, see võiks ka nii jääda. Küsimus on selles asukohas. See Joala olekski äkki sobinud kuskile metropoli, kus on rohkem kära ja sära," sõnas ta.