Pürenee poolsaare kirdeosas on inimesed paiksed olnud juba kiviajast saati. Püsivama ühiskonna tekkest ja tihedamast rahvusvahelisest võimuvõitlusest saab hakata rääkima aga 7. sajandist alates, mil piirkonnas elasid ibeeri hõimud.

Kataloonia piirkond on alati olnud ahvatlev vahepunkt mereteedel. Nii rajasid Vahemere läänekaldale enda tugipunkte ka foiniiklased ja kreeklased, kes kumbki Vahemerel ülemvõimu saavutada proovisid. See tähendas kokkupõrkeid kohalike ibeeride ning võõramaiste kreeklaste ja foiniiklaste vahel.

Aja jooksul laiendas enda haaret üha rohkem Rooma impeerium, mis viimaks ka mööda Vahemere kallast ibeeride aladeni jõudis ja need endale vallutas. Mõistagi tõid uued valitsejad kaasa enda kultuuri ja nii surus ladina keel tasapisi piirkonnast välja teised seni seal kõneldud keeled.

Rooma impeerium ei suutnud hoida enda ainuvõimu: aja jooksul on asuala olnud mitmete valitsejate all: läänegootide, araablaste, frankide jt.

Vallutusretkede ja võõrvalitsejate vahetumise kiuste kujunes 9. sajandi keskpaigaks välja katalaanide rahvus. 11. sajandil haarasid katalaanid oma võimu alla mitmed väiksed alad Põhja-Kataloonias, piirkonna keskuseks kujunes Barcelona. Viimane aga püüdis valduseid laiendada ka lõuna poole.

Üldistatult saab öelda, et sel hetkel elasid praeguse Kataloonia piirkonna aladel koos kaks eriilmelist rahvast: kristlikud katalaanid ja islamiusku araablased.

Oma riigi kujunemine: 11. sajand

11. sajandil saab Katalooniast ühe varaseima parlamendiga riik Euroopas. Tuleb aga ära märkida, et Kataloonia nimega riiki ei olnud olemas, tegu oli Barcelona krahvkonnaga.

Mõistagi oli Barcelona krahvkonna lähistel veel iseseisvaid riike – näiteks Aragóni kuningriik. Barcelona ei jää pikaks ajaks üksi püsima: 12. sajandil liitutakse poliitilise kokkuleppe järel Aragóni kuningriigiga sama nime alla. Muide, katalaanide punase-kollase triibuline lipp on kunagine Aragóni lipp.

Aragóni kuningriigi ümber jääb veel kaks monarhiriiki – läänes Kastiilia kuningriik ja loodes Pamplona kuningriik.

Järgnevatel sajanditel muutub Aragóni kuningriik üha tugevamaks ja võimsamaks. On täheldatud, et just katalaanidest meresõitjate toel tuuakse riigile rikkust juurde – vallutatakse Sardiinia, seejärel Sitsiilia ja 15. sajandi keskpaigas ka Napoli piirkond.

15. sajandit võib pidada ka praeguses mõistes Kataloonia hiilgeajaks – kujunevad välja peamised valitsemisorganid, 1450. asutatakse Barcelona ülikool.

Seda perioodi võib pidada ka ajaks, mil algab kunagise Barcelona krahvkonna allakäik, sest 1479. aastal abielluvad Aragóni kuningas Ferdinand ja Kastiilia kuninganna Isabella. Liiduga ühendadatakse ka kahe monarhi valdused – Hispaania kuningriigi nime alla.

Esialgu lubatakse Katalooniale eristaatust, kuid aja jooksul kärbitakse eriõiguseid. 17. sajandist 19. sajandini on mitmeid ulatuslikke konflikte (näiteks Kolmekümneaastane sõda ja Hispaania pärilussõda), kus paljud katalaanid sõdivad Madridi keskvõimu vastu, sageli just Prantsusmaa poolel. 

Tänased reeglid ei soosi iseseisvust

Kui enamus Kataloonia varasematest iseseisvuspüüdlustest ja iseseisvuse välja kuulutamistest on käinud käsikäes mõne piirkondliku sõjaga, siis kaasaegses diplomaatias peetakse seda viimaseks abinõuks, kuidas iseseisvumist korraldada.

Tartu ülikooli Johan Skytte instituudi professor Eiki Berg selgitas möödunud nädal Vikerraadio saates "Uudis+" saatejuht Madis Hindrele, et praegune rahvusvaheline õigus ei jäta kuigi palju ruumi uute riikide tekkele, ka siis kui räägitakse rahvaste enesemääramisõigusest.

Tema sõnul saab välja tuua kolm võimalust iseseisvumiseks.

Esiteks võivad uued riigid tekkida juhul, kui vana kaob. Sellised näited on lähiajaloost Jugoslaavia või Nõukogude Liidu lagunemisest. Kui Hispaanias peaks tõesti ka teised piirkonnad – näiteks baskid ja Callego elanikud – tahaksid Kataloonia järel iseseisvust, siis oleks teoreetiline võimalus Hispaania kuningriigi lõpuks ja seeläbi uute riikide tekkeks.

Teine tee on Bergi sõnul kannatusterohkem: uute riikide teke sõjalise konflikti järel. See tähendab küll suure hulga inimõiguste rikkumist, kuid viib selleni, et tunnistatakse kahe grupi suutmatust koos edasi jätkata ja õigus n-ö lahku minna. Lähiajaloos on sel teel tekkinud Kosovo.

Kolmas variant on poolik lahendus – riik kuulutab küll iseseisvuse välja, kuid tema deklaratsioonile ei pruugi järgneda tunnustust. Nii on tekkinud Euroopasse Transnistria.

Miks rahvusliku enesemääramise argument praegu määrav ei ole?

Rahvusliku enesemääramise põhjendusel on maailmas tekkinud tõesti palju riike, kuid Eiki Bergi sõnul kasutati seda argumenti eelkõige kolooniate lagunemise kontekstis. Nii anti Euroopa kolooniatele võimalus oma riigi loomiseks. Seda viisi kasutati pool sajandit tagasi, eelkõige 1950., 1960. ja 1970. aastatel.

Suuremate ja põliste vähemusrahvuste enesemääramisõigust suurte riikide alal rahvusvahelises õiguses sätestatud ei ole. See tähendab, et vähemusrahvustel on õigus oma kultuuri säilitamisele ja hoidmisele, kuid ei ole õigust nõuda riigipiiride muutmist.

Kuigi Kataloonia parlament võttis vastu resolutsiooni, millega oleks iseseisvumine seaduspärane, ei ole see ülemuslik Hispaania põhiseadusest. Viimases on kirjas, et autonoomsetel piirkondadel ei ole võimalik kuningriigist eralduda.

Rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo selgitas "Aktuaalsele kaamerale", et kuigi rahvusvaheline õigus ka ei keela kellegi iseseisvumist, hinnatakse praeguste riikide suveräänsust kõrgemalt, sest ei ole kindel, mis on protsessi tagajärjed. "Maailmas on juba olemas mitmeid üksusi, mis on justkui enda arvates riikluse välja kuulutanud, aga mida muu maailm riikidena tunnustanud ei ole," sõnas ta.

Kas ja mille poolest erineb siin Šotimaa?

Kataloonia iseseisvuspüüdlus on tihti võrreldud Šotimaa omaga. Eiki Bergi sõnul on siin aga põhimõtteline erinevus: šotlased said Londonis loa referendumit korraldada. Madrid aga rahvahääletust heaks pole tunnistanud.

Meenutamiseks. 2014. aasta sündmused jäid Eestis suuresti Ukraina sõja varju, küll aga on neist kokkuvõtteid toonastes Vikerraadio "Päevakaja" saadetes.

9. aprill 2014. Hispaania parlament hääletas maha iseseisvusreferendumi korraldamise Kataloonias:

27. september 2014. Hispaania valitsus teatas, et Kataloonial ei lubata korraldada mittesiduvat rahvahääletust iseseisvuse üle. Referendum kuulutati põhiseadusvastaseks:

9. november 2014. Kataloonia võimud korraldasid meelsushääletuse iseseisvumise küsimuses. Ametlikuks referendumiks Hispaania keskvõim luba ei andnud:

2017: raha vs kultuur

Kataloonia president Carles Puigdemont lubas iseseisvuse välja kuulutada 48 tunni jooksul, kui rahvas nii otsutab. 1. oktoobril käis hääletamas pisut üle 40 protsendi hääleõiguslikest kodanikest. Kataloonia valitsus teatas, et enam kui 90 protsenti hääletanutest oli iseseisvumise poolt ja sellega on referendum olnud edukas. Kümme päeva hiljem ei ole endiselt iseseisvust välja kuulutatud.

Hääletuse läbi viimist on kritiseeritud mõlemalt poolt: ühelt poolt hinnatakse ebanormaalseks, et hääletamine pidi toimuma politsei jõulise vastuhaku ajal. Teiselt poolt tuuakse esile, et valimistulemused ei näita nende katalaanide soovi, kes iseseisvumise poolt ei ole.

Nii Postimehe ajakirjanik Evelyn Kaldoja kui ka Eesti päritolu, Hispaanias elav kirjanik Priit Kivi on Vikerraadiole selgitanud, et katalaanidele käib väga au pihta Madridi kesine rahaline toetus Katalooniale. See on ehk isegi suurem motivatsioon iseseisvumise taotlemiseks kui nt kultuuri hoidmise argument.

Galerii: iseseisvusreferendumi toimumist tuli selle aasta 1. oktoobril Kataloonia tänavatele takistama Hispaania politsei. Kokkupõrgetes sai viga üle 850 inimese, sada inimest viidi haiglasse.

Kataloonia on ajalooliselt majanduslikult edukas – 19. sajandi alguses hakkas seal kiirelt arenema tööstus, varem on katalaanid end tõestanud tulemuslike meremeestena – ja praegugi on just see piirkond suure osa Hispaania riigieelarve täitja.

Kirjanik Priit Kivi sõnul ei ole aga kõik majanduslikud argumendid väga tugevad, sest paljud seadused, mille vastu katalaanid protestivad, on vastu võetud kohalikus valitsuses. „Katalaanid ei räägi kunagi [iseseisvumissoovi põhjendades] isamaast ega emakeelest, vaid [küsivad trotsides], miks nemad toidavad Hispaania "lehma" või "lammast". Need iseseisvuspüüdlused pole siirad: küsimus on rahas," rääkis ta "Vikerhommikus" Meelis Süllale.

Kivi tõi näite, et kui osta endale korter Barcelonas, tuleb tasuda riigilõivu 11 protsendi ulatuses. Seevastu Hispaania riigi alla kuuluvatel Kanaaridel on riigilõiv pea poole väiksem – kuus ja pool protsenti.

Just majanduslikud põhjused võivad olla need, miks praegu iseseisvumise välja kuulutamine on veninud ja miks seda ei pruugigi tulla, usub Evelyn Kaldoja. Mitmed Hispaania suurfirmad, mis on just Kataloonia kapitalil loodud ja mille peakontorid on Kataloonia aladel, on teatanud sellest, et otsivad ettevõtte ümber kolimise võimalust mujalt Hispaaniast.

Sellest on teada andnud suured pangad, keemiaettevõtted, Barcelona Vesi, aga ka kuulus veinitootja Torres. "See võib kohalikke mõjutada palju rohkem kui see, et Gardia de Civil (keskvalituse politsei – toim) sisse saadetakse," sõnas Kaldoja.

Ettevõtete käitumine on aga arusaadav – kui ka iseseisvus välja kuulutatakse, võtaks see aastaid enne kui piirkonnal on praegusega võrreldavad diplomaatilised ja majanduslikud suhted. (Võtkem või näiteks euro kasutuselevõtt.)

Samal ajal aga ei paista, et Hispaania oleks leidmas legaalset viisi, kuidas Kataloonia neile sobivalt referendumit korraldada võiks.

Katalaani esseist ja kirjandusteadlane Jordi Gracia rääkis ERR-ile, et võimalused Kataloonia kriis rahumeelselt lahendada on ilmselgelt olemas, aga selleks pole siiani olnud tahet ei Madridis ega Barcelonas: