Esmaspäeval teatas rahandusministeerium, et möödunud aastal jäi Eesti riigieelarve miinusesse ligi 1,5 miljardi euroga. See on üle tuhande euro iga Eesti elaniku kohta - summa, mis tuli võtta nii reservidest kui ka laenata. Koroonaolukorras arusaadav. Eks on vaja meetmeid, et majandust elus hoida.

Siiski ei tähenda see, et on mõistlik rallit samamoodi edasi sõita. Tegelikult oleks uuel valitsusel mõistlik pisut rohkem valida, kuhu raha paigutada. Siinkohal ma ei taha öelda, et kõik koroonatoetused on mõttetud, aga välja käidud meetmetes tundub palju asjatut olevat.

Näiteks 50 miljonit eurot vesiniku terviktehnoloogia kasutuselevõtu arendamiseks. Tean, et vesiniku kütusena kasutamine näib olevat üdini positiivne roheline tulevikutehnoloogia. Ka koalitsioonileping näeb ette, et seda võiks arendada. Aga reaalsus on, et see tehnoloogia ei ole lähedalgi reaalsele kasutamisele.

Viimati plaanis Taavi Aas minna Saksamaale vesinikrongi vaatama. See oleks peamine realistlik koht, kus võiks vesinikku üldse kasutada. Selle efektiivseks ja kulutõhusaks tootmiseks, ladustamiseks ja kasutamiseks puudub aga adekvaatne lahendus, mida ei ole ka lähiajal tulemas. Toodetud energiat on vesiniku asemel mõistlik näiteks akudesse salvestada ja sõidukitel liikuda elektri jõul.

Kindlasti võib igasuguseid asju uurida ja arendada, kuid tahes-tahtmata jääb mulje, et plaanitud 50 miljonit eurot ei anna meile ühiskonnana suurt midagi tagasi. Siiski kõlab vesinikustrateegia uhkelt ja roheliselt. Kellele ja millistel alustel see raha läheb, seda veel ei tea.

Muidugi on Euroopa Komisjoni kooskõlastust ootavates kriisimeetmetes igasugust rohetoetust veel kõvasti. Mõistlikest asjadest näiteks majade soojustamise toetamine. Kuid ka ebamõistlikku kraami lisaks vesinikule.

34 miljonit eurot Rohuküla raudtee ehitamiseks, mis on mingil hämaral põhjusel alljaotuse säästlik transport all. Rongide sõitmine Rohukülla või trassil kuskile poolele teele ei ole selgelt säästlik. Sinna raudtee ehitamine ei ole kuidagi loodust säästev. Rääkimata sellest, et inimesed ei sõida massiliselt selle rongiga, see ei tasu ennast kuidagi ära ja maksumaksja peab igavesti üleval pidama raudteejuppi, mida reaalselt vaja ei ole.

Siiski on Rohuküla värk selgelt poliitiline. Riigikogu eelmises koosseisus kuulus Haapsalu raudtee toetusrühma üle poole riigikogu liikmetest. Praegu 28 rahvasaadikut. Toetamas asja, mida ei ole tegelikult vaja. Sama hästi võiks ju rääkida raudtee ehitamisest Paidesse või Põltsamaale, aga õnneks seda keegi ette ei võta.

Omaette teema on uue valitsuse otsus hakata ka turismiettevõtteid rahaliselt toetama. Küll arvestades kõiki kohti, kuhu raha paigutatakse, siis suhteliselt piiratult – näiteks majanduse taaselavdamise rahastust on ette nähtud nõks üle 17 miljoni euro. Ma ei ole kuigi kindel, et see on väga mõistlik samm.

Selge, et turismisektoril on raske. Ja mitte neist tulenevatel põhjustel. Koroonaolukord on nagu noaga suure osa käibest ära lõiganud. Ei tundu aus ega õiglane. Eriti siis, kui sa oled mõne sellise ettevõtte omanik või töötaja. Aga me ei tohiks hakata ühiskonnana ettevõtjate äririske lihtsalt mingisuguse solidaarsuse põhjendusel kinni maksma. Ei ole väga eestilik lahendus, et ühiskond maksab kahjumi kinni, aga kasum jääb ettevõtjale.

Ühiskondlikult võiks nui neljaks üritada elus hoida asju, mis lagunedes võiksid märgatavalt negatiivsemat mõju avaldada. Enne kriisi oli turismisektor teistest madalamate palkade ja madalama lisandväärtusega. Ei ole asi, mida nui neljaks tuleks jätkata.

Lisaks, kui näiteks mõni hotell pankrotti läheb ja pangad hoone müüki panevad, siis maja jääb ju alles. Selle uuel omanikul on tulevikus, kui piirid taas avanevad ja turism taastub, kapitalikulu osakaal madalam. Ehk saaks siis tubasid odavamalt müüa, rohkem kasumit teenida või kõrgemat palka maksta.

Pealegi, kui turismisektoris varem töötanud inimene on töö kadudes endale vahepeal mõne muu ameti leidnud, on võimalik ta ju hiljem tagasi palgata. Kui ta uus amet vanast etem ei ole. Ja kui on, siis oleme tervikuna niigi võitnud. Ja küll leiab kellegi teise.

Saan aru, et turismisektori eritoetuseta jätmine kõlaks kõigile selles sektoris ebaõiglasena, kuid oleks ühiskondlikult mõistlik. Taas – eelmine aasta oli meie eelarve miinuses enam kui tuhande euroga Eesti inimese kohta. Jah, meie majandust on koroona tingimustes mõistlik toetada. Aga ebamõistlikud rahapaigutused mitte ainult ei pruugi olla asjatu raiskamine, vaid võivad ka pikemaajaliselt negatiivset mõju omada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.