Mida me siis sel aastal näeme? Eelkõige kahte asja: Esiteks, taastumist, mille kestust me veel ei tea ning teiseks, mitmete seni kehtinud harjumuste ümbermõtestamist.

Kui taastumine on põhimõtteliselt vältimatu, siis teisena mainitud seni kehtinu uuesti defineerimine – olgu selleks siis kodus töötamine, kasvav e-kaubandus ning huvi maaelu järele, on hoopis keerukam, pikem ja ka palju üllatusi pakkuv protsess.

Aga vaatame lähemalt.

Kas hinnad kukuvad?

Esimene asi, mida koroonakriisi alguses ootama hakati, oli suur hinnalangus. Kui üüriturul see nii ka juhtus, siis müügikinnisvara osas kas nägime seda vähe või üldse mitte. Siit tuleb välja esimene suur riigiabi mõju – kui HoReCa-sektor (hotellid, restoranid, toitlustus), millest sõltub ka lühiajalise majutuse turg, sulgus täielikult, siis tuli turule palju üürikortereid, mis viis ka hinnalanguseni.

Samas palgatoetused ja laenumaksete ajatamise võimalus ei tekitanud enamike inimeste seas suurt paanikat ning oma kinnisvara odavmüüki ei pandud.

Eeldades, et riigi toetusmehhanismid jätkuvad, näeme ka sel aastal üüriturul madalamat hinnataset ning müügiks pakutavate korterite-majade hindades praegusega sarnast taset. Liikumisi on, aga need on pigem statistilised, sõltudes sellest, kas ja kui palju ühes kuus näiteks uusi kortereid müüakse.

Kas me jäämegi koju ja ostame e-poest?

Jah ja ei. Kui kriisi esimestel kuudel paistis, et totaalne pööre senistes töö- ja ostlemisharjumustes on tulnud, et jääda, siis tegelikkuses tuleb selle entusiastlikul kuulutamisel veidi hoogu maha võtta.

Kui paljudele kaugtöö meeldib ja sobib, siis täpselt sama paljudele meeldib ka kontoris teistega koos olla ja sünergiast osa saada.

Tõsi, nõudlus büroode olemuse ja suuruste osas on muutunud ning kõigil ettevõtetel ei ole enam varasemaga võrreldavat laia kontoripinda vaja. Bürood aga säilivad, sest firma tuumik, toetav personal ja kontoritööd nõudvad ametikohad peavad endiselt kusagil olema. Niisamuti on vaja kohta, kus inimesed, sh kaugtöötajad, saaksid koguneda ja ühiselt asju arutada või toredaid sündmusi tähistada.

Ja kuigi e-kaubandus saavutas uusi kõrgusi ning tegi tubli arenguhüppe, meeldib paljudele ka edaspidi käia päris poes ja restoranis.

Maal elamine tekitab põnevust

See, et möödunud aastal hakkasid inimesed enam mõtlema maal elamise peale ning tegid ka sel suunal rohkem tehinguid, on fakt. 2020. aastal müüdi suvilaid-maju tunamullusega võrreldes ca kuus protsenti enam ning seda hoolimata tõsiasjast, et üleüldiselt tehingute hulk kriisikuudel kukkus.

Selles sektoris tegutsevate inimeste sõnul leidsid ostja isegi Tallinnast eemal asuvad tühjad elamukrundid, mis varem aastaid uut omanikku ootasid.

Selle trendi tulevikku analüüsides tasub arvestada, et mitte kõik ei jõua mõtetest tegudeni ning teiseks, kui olukord rahuneb, väheneb ka soov linnast lahkuda.

Siiski, muutus on toimunud ning seda laiemalt kogu Euroopas, kus soov tiheasustusega linnastust välja kolida on kasvanud ning seda palju kaugemat perspektiivi silmas pidades kui praegune pandeemiaaeg.

Optimism viib edasi

Kuigi uudisruumis domineerib pessimism, on inimesed tavaelus ja oma tegemistes enam optimistlikumad ning loodavad tekkinud raskused siiski ületada. See põhineb paljuski artikli alguses mainitud toetusmehhanismidele ja positiivsetele uudistele pandeemia seljatamise rindel.

Just seetõttu tuleb jätkata erinevate sektorite toetamist ning mitte unustada inimesi, kes on kaotanud töö. Sellel, et me kõik läheme koos sellest jamast läbi, põhineb ka ühiskonna optimism parema homse osas ning majanduse, sh kinnisvaraturu senimaani kardetust kergem pääsemine.