Kevad ei taha ega taha päriselt kätte jõuda. Linnas ringi vaadates on külm, kõle ja kõik kohad on jätkuvalt suletud. Koroonaaeg kestab, koos kõrge nakkustasemega. Aga tegelikult on pilt pinna all oluliselt parem kui võiks karta. Me oleme suure majandusaktiivsuse kasvu lävepakul.

Miks ma seda väidan olukorras, kus terve maailm ägab jätkuvalt koroonamurede küüsis? Sest see kõik on mõne kuu jooksul muutumas. Majandused on vähemalt läänemaailmas kohe-kohe täielikult avanemas. Vahepeal on palju raha salvestunud ja palju on juurde tulnud. Ja tuleb veel. Suuremad riigid on loonud tohutud rahastud majanduste taaskäivitamiseks ja rahatrükk ei ole ka peatunud. Eesti on väike avatud majandus ja eks kõik on ka siia teel.

Lisaks, kui iganes kohutav ei tundu praegune majandusaktiivsuse pidurdumine, siis ei ole mitte kõik ettevõtmised peatunud. Kõik, mis ei tegele otsese klienditeenindusega, on saanud üsna edukalt edasi toimetada.

Kohe kui nakatuvus on piisavalt maas – ja see juhtub pigem varem kui hiljem –, saame ka ülejäänud majandustegevuse avada. Kusjuures tegelikult on meil üldisest kriitikast sõltumata vaktsineerimisega üsna hästi. Õige pea meil doosidefitsiit lõppeb ja veel vaktsiinita õlgade leidmiseks on kõvasti veenmistööd vaja teha. Juba praegu on mitu tipp-poliitikut ju kahtlusi näidanud.

Paljud Eesti inimesed ei ole kriisis raha kaotanud. Töö ja sissetulek on säilinud. Pigem on vähenenud raha kulutamine. Kasvõi välisreisidele jäi mullu summaarselt kulutamata 800 miljonit eurot. Rääkimata sügisel vabanevast teise pensionisamba rahast, mis samuti endale rakendust otsib – kas tarbimises või ka investeerimises.

Kui aasta tagasi kriis pihta hakkas, siis ootasid ehitusfirmad ja kinnisvaraettevõtted, et kordub viimases suuremas kriisis nähtud laialdane ühiskondlik kukkumine. Ja vaatasid kriitiliselt kõik oma uued arendused ja kavad üle ning tõmbasid suurele osale asjadest pidurit.

Osaliselt arendajate ettevaatlikkuse, kuid ka kriisi ebavõrdse mõju, raha jätkuva hõlpsa kättesaadavuse ja pikalt valitsenud madalate intresside tõttu on kinnisvarasektor praegu raju ostusurve all. Jääk ei ole kuigi suur, palju peale ei tule ja hoolimata hinnakasvust ostjaid leidub.

Mis on seda huvitavam, et samal ajal üürihinnad ei kasva ja inimesed, kes võiksid teisest pensionisambast välja võetud raha kinnisvara sissemaksuks kasutada, ei saa ülekannet enne septembrit. Aga eks pakkumine ka pikema vinnaga järele tuleb, aga selleni läheb pisut aega.

Loomulikult ei ole majandusbuum üldine ja ühtlane. Kriisis on pihta saanud ju neljandik sektoritest. Seal tegutsenud ettevõtetest paljud vaaguvad hinge. Töötuid on jätkuvalt üle 50 000 inimese. Paljud neist on elus püsimiseks ära kasutanud oma säästud. Pihtasaanutele ei saa kindlasti öelda, et midagi liiga hästi on.

Kusjuures riiklikud kriisist väljumise plaanid keskenduvad ka suuresti sektoritele, kus inimestel ja ettevõtjatel tegelikult kõik hästi on. Näiteks Eesti taastekava on suunatud pigem ehitussektori turgutamisse. Ehitussektori, millel tegelikult niigi väga halvasti ei lähe.

Eks sealt liigub vahendeid muidugi ka teistesse sektoritesse, aga siiski. Võiks ju vabalt ka pisut laiemalt mõelda. Näiteks: millised on meie plaanid Soome turistide Eestisse tagasi toomiseks? Tallinna vanalinn on ju tühi. Turismist tervikuna on meil kaduma läinud üle miljardi euro. Tõenäoliselt statistika ei näita ka tervikuna, kui suurel määral on meil turismi ja toitlustusega seonduv pihta saanud, sest varimajanduse osa on neis sektorites kõrgem.

Kuigi siiski, buumiv majandus parandab ka praegu pihta saanute olukorda. Taastuvad töökohad ja sissetulekud. Ja inimeste heaolu. Samal ajal on kriisi mõju olnud väga ebavõrdne ja ebaõiglane. Ja taastumine ei saa olema kuidagi võrdsem. Inimesed, kes viimase aasta jooksul pikalt töötud on olnud, lisaks vaimsetele raskustele, on vähemalt esialgu valmis ka väiksema palga ja kehvemate tingimustega tööd tegema. Et vähemalt midagi oleks.

Neil, kellel ei ole tööga vahepeal probleeme olnud, need, kes on saanud töötada kodudest ja keda näiteks riigiametis töökaotus ei ole ohustanud, tunnevad jällegi, et nüüd on aeg palgatõusuks. Mitu aastat ei ole ju olnud ja koroonaajal oli samuti ju raske.

Lisaks, kui teised, need vaesed, oleksid piirangutest kinni pidanud, oleks ju asi leebemalt möödunud. Näiteks õpetajad juba teatasid kollektiivselt, et nende alampalk võiks olla Eesti keskmisega võrdne.

Alampalk, mis tuleb maksutulust. Maksutulu, mis on Eestis võrdlemisi madalapalgaliste vastu kaldu. Inimene, kelle sissetulekud, ja ka rikkus, on madalad, maksab oluliselt suurema osa oma sissetulekutest maksudeks kui rikas. Ja kuigi uus koalitsioon lubas maksurahu, on plaanis seda tüüpi maksustamist süvendada. Siinkohal mõtlen ma diislikütuse aktsiisi taastamist, mis mõnel tasandil võib ju mõistlik olla, kuid on oma olemuses selgelt regressiivne.

Kokkuvõtteks. Meil on majandusega kohe-kohe päris hästi. Tõenäoliselt paremini kui prognoosib värskelt rahandusministeerium või Eesti Pank. Samas hea olukord majanduses ei tähenda, et Eestis kõigil hakkaks kohe hea või läheks märgatavalt heaks. Paljudel ei lähe maksimaalselt. Ja seda ei tasu ära unustada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.