Mitmekultuurilises maailmas on paratamatu puutuda kokku väga erinevate inimestega, kes mõjuvad teise või teistsugusena. Ehkki sageli tuleneb teistsugusus rahvusest ja kultuurist, on mingi kujutlus teisest inimesel alati olemas.

Tajutud "teistsugusus" ei sõltu kuigi palju sellest, kui teistsugune see "teine" parasjagu on: ta võib olla saabunud just teiselt poolt maakera või olla elanud terve elu kõrvalkorteris.

Kohtumine kultuuriliselt teistsugusega võib olla rikastav või põhjustada konflikte ja kapseldumist. Suutlikkus selliseid kontakte maksimaalselt ja positiivselt ära kasutada – või vähemalt rahulikult taluda – on väga oluline oskus, mida paraku sageli napib.

Teise rahvuse/kultuuri kõrvalpilk meile

Eestlasi huvitab üldiselt teiste arvamus ja kõrvalpilk väga. Seda illustreerib tuntud naljalugu sellest, mida ameeriklane, prantslane ja eestlane mõtlevad, kui näevad elevanti. Rahvusstereotüüpselt kalkuleerib ameeriklane, et kui palju raha võiks sellise uhke loomaga teenida. Prantslane mõtiskleb, mida maitsvat võiks elevandist süüa teha. Eestlane vaatab looma ja juurdleb, et mida see elevant küll minust mõelda võiks.

Väikese kultuuri puhul on tundlikkus teiste arvamuste suhtes loomulik. Venelase jaoks ei tekita kindlasti samaväärselt elevust see, kui Hollywoodi filmis ilmub tegelasena rahvuskaaslane. Eestit või eestlasi portreteeritakse nii palju vähem, et need korrad on sündmus. Ent mitte ainult – mingil määral võib selline huvi ja fiksatsioon näidata ka teatavat kollektiivset kultuurilist ebakindlust.

Eestis elavatelt välismaalastelt küsitakse tihti, et mida nad Eestist ja eestlastest arvavad. Sealjuures oodatakse üldiselt, et välismaalasest "teise" vastus võiks järgida meile harjumuspärast Eesti eduloo kuvandit, kus figureerivad juba tuttavad elemendid, nagu iduettevõtted ja digiedu, kaunikõlaline keel, Arvo Pärt või ilusad naised.

Teise kogemuse sügavus mõjutab ka teise kuvandit meist väga palju. Näiteks jagas kirjanik Joao Lopes Marques' oma kogemust pikemat aega Eestis elamisest, kui ta märkas, kuidas eestlastele meeldis küll väga kuulda enda kohta head, aga kriitilisemad tähelepanekud muutsid eestlasi vaenulikuks ja solvavaks.

Marques'i sõnul tundis ta end rakendatuna "mingisugusesse rahvuslikku eneserahuldamisse", milles ta aga osaleda ei soovinud. Vajadus saada teiste meelitavast kõrvalpilgust oma positiivsele enesekuvandile kinnitust viitab ebakindlusele. Kui olla piisavalt iseseisev ja enesekindel, siis kriitiline peegeldus ei häiri, vaid tundub väärtuslik.

Kolleegidega Tartu ülikoolist analüüsisime RITA-rände projektis Eestis elavate eri rahvuste esindajate kogemusi, mis on kõnekas materjal siin kohanemise keerukuse, aga ka Eesti ja eestlaste kohta üldisemalt.

Ehkki meie avalikus ruumis saavad – ja üldiselt ka teenitult – sageli tähelepanu negatiivsed näited teistsuguse välimusega inimeste ründamisest või ksenofoobiast, tuli uuringust välja, et uustulijad tajuvad eestlasi üldiselt välismaalaste suhtes sõbralike ja abivalmitena. Räägiti mitmeid lugusid sellest, kuidas isegi võõrad inimesed on neid aidanud või usaldanud sellisel määral, et see üllatab ka muidu kollektiivsetest kultuuridest pärit inimesi.

Kainestav kõrvalpilk eesti kultuurile

Tõsise väljakutsena aga tuuakse korduvalt välja esmasest viisakusest juba sügavamate kontaktide ja suhete loomise keerukus. Võõrastega vestluse alustamine on imelik, naabritelt soola laenamas ei käida.

Eestis veidi pikemalt elades tekib kultuurišokina isoleerituse tunne ja hirm kõnetada võõraid. Kohanemise käigus toimub uustulijate hinnangul omalaadne "eestlasemaks muutumine", kuid ka välismaalasel endal läheb üle tugevam soov naabritega suhelda või muutub tema suhtlusstiil (näiteks žestikuleerib ta vestluse ajal vähem).

Läbivalt esineb eestlastega kontakti loomise ühe põhilise toetajana alkohol. Intervjuudes kordus see palju, näiteks soovitusena minna baari õhtul pisut hiljem, kui eestlased on juba piisavalt purjus sest siis ollakse rõõmsalt valmis isegi võõrastega suhtlema. Või kurb nending, et eestlastega suhtlemiseks on vähe võimalusi, kui ise alkoholi ei tarbi.

Üks siin elav välismaalane kirjeldas hirmutavat tõdemust, et ilma alkoholita nagu suhelda ei osatagi. Näiteks kuulas ta eestlasest sõbra ülikoolimälestusi ja märkas tema õpinguaegseid pilte sirvides, et seal oldi läbivalt purjus.

Need on kainestavad lood – tõepoolest, meie kultuurile omased elemendid ei pruugi tingimata olla tervislikud või midagi, mida me uhkusega näeme eestlaseks olemise pärisosana.

Sellistest sissevaadetest leiab harvem Arvo Pärti ja iduettevõtteid, kui seda tahaks. Samal ajal on väline kõrvalpilk väga väärtuslik. Justnimelt seepärast, et ilma on keeruline tajuda oma valikute kultuurilist iseloomu või seda, et midagi enda jaoks väga tavapärast võiks teha kuidagi teistmoodi. Kasvõi näiteks seda, et sõpradega kokkusaamine ei pea tingimata sisaldama alkoholi tarbimist.

Lisaks sellele, mida teised meie kohta räägivad, on ehk olulisemgi, milline see teine ise on: kuidas ta käitub, milliseid valikuid teeb. Teistsuguse eluviisi peeglis on võimalik näha iseenda muidu varjatud kultuurilisi norme – see on omamoodi peegel, millesse vaatamine nõuab aga avatust ning julgust. Enda tavadest teistsuguste kogemuste või teise perspektiivi aktsepteerimine normaalsena ei ole lihtne.

Kultuurilised prillid ja ergastumine

Meil kõigil on oma "kultuurilised prillid", mis maailma vahendades seda paratamatult moonutavad. Omaenda normaalsus-prillide teadvustamine ei tule kergelt, sest millegi mõistmine või olemasolevate arvamuste ümberkujunemine on keeruline protsess.

Hans-Georg Gadamer kirjeldab seda, mida kokkupuude teistsugusega võib pakkuda, eelarvamuste "ergastamisena". Selleks on vajalik hermeneutiline avatus – valmisolek tunnistada, et minu (iseenesestmõistetav) seisukoht ja kultuuriprillid ei pruugi olla õiged või ainumõeldavad.

Kuna see ei ole sugugi lihtne, pole ka ime, et inimesed on teistsuguse suhtes pigem suletud, pidades teistsugust veidraks, ebaadekvaatseks, isegi hirmutavaks.

Kohtumine "teistsugusega" on seetõttu sageli häiriv. Näiteks võib tunduda, et kuidagi liiga intensiivselt suhtlev või peol kaineks jääv välismaalane ei austa meie kombeid või on lihtsalt imelik. Keerulisem on jõuda arusaamani, et äkki võiks ise püüda olla avatum või saada samuti hakkama vähema alkoholiga.

Integratsioon, millest Eestis armastatakse palju rääkida, tähendabki vastastikuseid mõjutusi "teisega" kokkupuutes, mis teadlikult toimimisel aitab kõigil osapooltel saada paremaks. Muutumine ja ka enda teadlik muutmine on loomulikult väga ressursikulukad ega saa või peagi olema teistsugusega kokkupuutel eesmärk omaette. Ent suur samm on juba valmisolek teist ja teise perspektiivi mõista.

Sotsiaal-kultuuriline empaatia

Avatuse ja mõistmise üheks oluliseks eelduseks on (sotsiaal-kultuuriline) empaatia. Empaatia selle tavamõistes ehk teise inimese "kingadesse astumine" ja tema perspektiivi ette kujutamine ei pruugi tegelikkuses teise mõistmisele piisavalt kaasa aidata.

Leidub uuringuid, mis näitavad isegi vastupidist: kui inimesed püüdsid empaatiliselt teise perspektiivi võtta, siis eksisid nad teise tegelike eelistuste, arvamuste ja tundmuste kirjeldamisel rohkem kui ilma "kingadesse astumise" tehnikata. Küll aga kasvas sellise harjutuse käigus tugevalt enesekindlus oma "empaatilise" taju õigsusest.

Empaatilisus, kui seda mõtestada aga laiemalt kui avatust ning püüdu ja valmisolekut teist mõista (sh kuulata), on väga väärtuslik. Empaatiline avatus on vajalik, et märgata ja tajuda vaadeldavat tema enda süsteemis ning mõista selle süsteemi sisemist loogikat. Loomulikult võimaldab see samal ajal õppida midagi ka iseenda kohta ja veelgi enam, isegi sunnib seda tegema.

Kui tavapäraselt mõistetakse empaatiat pigem kui tunnetusliku kategooriat, siis sotsiaal-kultuuriline empaatia on analüütiline – teise mõistmisel ei püüa me lihtsalt hüpata teise inimese olukorda, et kujutada ette tema tundeid, läbielamisi. Analüütiline empaatia toetub teadmisele teist ümbritsevast sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist, mis tema käitumist ja hoiakuid mõjutavad.

Mõistes laiemalt mõningaid olulisi põhjusi inimese valikute ja igapäevaste suhtlusolukordade taga, on lihtsam seda teistsugust ka aktsepteerida. Võib ilmneda, et teine inimene ei olnud näiteks teadlikult ebaviisakas või hoolimatu, vaid käitus oma tausta arvestades loogiliselt ega püüdnud kedagi tahtlikult häirida.

Loomulikult ei tähenda see, et pahatahtlikkust ei eksisteeriks ning sellega tuleks leppida või ära põhjendada stiilis "see oli vaid ta kultuuritausta või varasemate läbielamiste süü". Tausta ja trajektooride mõistmine ei võta ära individuaalset vastutust või võimalust osundada, kui miski käitumises ei sobi. Kellelegi empaatiliselt lähenemine ei tähenda, et ta peaks meile tingimata meeldima – empaatia ei tähenda sümpaatiat.

Küll aga võimaldab sotsiaal-kultuuriline empaatia asetada erinevaid arvamusi ja käitumisi konteksti, et neile konstruktiivsemalt reageerida ja astuda inimesega dialoogi. Teistsuguse parem tajumine ja teadvustamine aitab võtta ka neidsamu erisusi rahulikumalt, mis on praegusel närvilisel ajastul väga oluline oskus.

Erisuste ülevõimendumine

Meile on väga omane märgata erinevat, sest see jääb silma, hakkab kriipima ja häirima. "Teistsugusust" selle väga erinevates vormides eksponeerib pidevalt näiteks (sotsiaal)meedia.

Loomulikult, selline teistsugune ei pea olema teisest rahvusest või kultuurist. Hämmastav võib näiteks olla mingi vandenõuteoreetiline seletus maailmas toimuva kohta: kuidas on võimalik, et muidu mõistlik ja intelligentne inimene päriselt midagi sellist usub? "Vandenõuteoreetiku" poolelt vaadates võib aga rabavalt teistsugusena tunduda hoopis ekspertide ja võimukandjate "pime" usaldamine.

Teise kaudu "meie" endi normaalsuse kinnitamine on ahvatlevalt lihtne. See ei sunni kriitiliselt mõtlema, et mis on ikkagi see, mis "meid" ühendab, mis on "meie" tuumväärtused, kui tugevad nad on ja mida me reaalsuses teeme, et neid hoida. Lihtne "teisele" vastandumine iseenda identiteedi ja väärtuste kinnitamiseks on samuti üks põhjus, miks "teistsugune" saab nii palju tähelepanu.

Erisustele keskendudes kipub aga ununema, et me oleme palju sarnasemad ja jagame omavahel palju rohkemat, kui võiks arvata. Näiteks see, kuidas me suhtume kahe samast soost inimese kooselusse on kaduvväike detail kõigi nende hoomamatult paljude elementide juures, mis meid inimeste ja ühiskonnaliikmetena ühendavad.

Seega ei tasuks erisusi üle võimendada. Teistsugusega kohtudes tuleks teadlikult vaadelda just ennast ja oma reaktsioone. See võimaldab märgata neid nähtamatuid tunnuseid, mis sellest kontaktist võiksid saada tagasi peegeldatud, et sellest potentsiaalselt midagi õppida või vähemalt suuta võtta erisusi rahulikumalt.

Ergastumise saavutamise eelduseks on eelnev avatus ning valmisolek ja oskus "teist" ja tema tausta tõeliselt näha ning mitte rakendada seda "teistsugust" vastanduva "meie"-loome teenistusse. See on keeruline, ent rahuliku ja rikastava kooseksisteerimise jaoks vältimatult oluline oskus.