Rahvusvahelist naljapäeva arvestades oleks ehk paslik rääkida mõne sõnaga vandenõuteooriatest. Olen teemat "Taustajuttudes" puudutanud seoses USA-s levinud QAnon liikumisega, kuid seekord pisut üldisemalt.

Raske on eristada tõde väljamõeldisest

Kriisiajad on üldiselt vaimupimeduse ja ka vandenõuteooriate levikule soodsad. Mõned uurijad on väitnud, et koroonaviiruse pandeemia kõrval on meil tegemist ka vandenõuteooriate pandeemiaga. Kas asi nüüd nii hull on, kuid nähtus on tõesti levinud.

Ajaloolane Yuval Noah Harari väidab, et nende teooriate populaarsus tuleneb tõigast, et nüüdisaja maailma on selle mõistmise ja haldamise jaoks muutunud liiga keerukaks, samas kui konspiroloogid pakuvad keeruliste protsesside selgituseks lihtsaid lahendusi.

Mullu 25 riigis läbi viidud küsitlus näitas, et 37 protsenti ameeriklastest, 45 protsenti itaallastest, 55 protsenti hispaanlastest ja 78 protsenti nigeerlasi uskus, et kusagil on rühm inimesi, kes salaja kontrollivad sündmusi ja seeläbi juhivad kogu maailma.

Kui nüüd piirata küsitlusi koroonapandeemiaga, siis üks kätte sattunud uurimustulemus näitab, et mullu mais uskus näiteks veerand Suurbritannia täiskasvanud elanikkonnast vandenõuteooriaid koroona leviku kohta.

Tänapäeva konspiroloogiat eristab minevikust kindlasti asjaolu, et info liikumine on märkimisväärselt kiirenenud ning eriti suur mõju on sotsiaalmeedial. Ühismeediasse mahub igaüks oma teooriat paigutama või meeldima hakanud variandile toetust avaldama ning seda edasi saatma.

Sellises keskkonnas leviva info puhul on raske eristada tõde väljamõeldisest. Seejuures märgitakse, et tegemist ei ole psüühiliste häiretega, pigem võib see nähtus sarnaneda radikaalsete religioossete või poliitiliste uskumustega.

Ekslik olla ka väide, et vandenõuteooriad on puhtalt mingi kindla elanikkonnaosa pärusmaa. Vene uurija Ilja Jablokov kirjutab oma raamatus Venemaa vandenõuteooriate kultuuri teemal, et konspiroloogia on olnud kultuuri osa alates antiikajast kuni meie päevini välja, ulatudes populistlikust retoorikast kuni poolametliku või opositsioonilise mõttekäiguni.

Üks sellelaadsete vaadete taustategija on inimese vaimse kaitse mehhanism. Kui tuntakse, et asi väljub kontrolli alt, siis on kasulik näha selle taga kedagi, kes taolist kontrollimatut olukorda enese huvides tekitab ja/või kontrollib. Lisamõjur võib olla seotud ka inimese identiteediga – soovitakse olla osa mingist rühmast, kellega ollakse samameelne.

Rühmakuuluvus omakorda viib "meie – mitte-meie" vastandumiseni. Järelikult võib vandenõuteooriasse uskujaid olla rohkem polariseerunud ühiskondades.

Praegu me elamegi tegelikult ajal, mil poliitiline polariseerumine on süvenenud. Ebakindlus oleviku ja tuleviku osas paneb nii mõnegi inimese lisaks poliitiliste vastasvaadete kandjate süüdistamisele otsima ja leidma ka nende selja taga olevaid jõude, mida poliitilised oponendid kas vaimupimedusest või kurjast tahtest tulenevalt teenivad.

Vandenõuteooriatest raamatu kirjutanud Warvicki Ülikooli filosoofiaprofessor Quassim Cassam leiab, et vandenõuteooriad toetavad otseselt või kaudselt ideoloogiat, elik mingil määral on tegemist ka poliitilise propagandaga. Järelikult tuleks ka nende teooriatega võideldes lähtuda samadest põhimõtetest nagu propaganda vastu tegutsedes.

Sotsiaal- ja tavameedias ilmuva infoga ongi hakatud juba tõsisemalt tegelema. Näiteks Rootsis on valitsus asutanud desinformatsiooni vastu võitlemiseks rahvusliku psühholoogilise kaitse agentuuri. 2019. aasta seisuga oli enam kui 60 riigis vähemalt 188 fakte kontrollivat kodulehte ning faktikontrolliga tegeletakse Eestiski. Kuigi alati on rohkem küsitavaid fakte kui võimet neid kontrollida ja kontroll võib omakorda pälvida süüdistusi erapoolikuses.

Üks vandenõuteooriate leviku põhjuseid on inimese alateadvuslik soov olla eriline, eriti kui tavaelus seda ei olda. Konspiroloogiline rühm annab väljavalituse tunde: need lollid lihtsalt ei saa aru, aga meie ju teame, kuidas asjad tegelikult on.

Quassim Cassam püüab leida neisse teooriatesse uskuvate inimeste profiili ja mingil määral võib öelda, et rohkem on tegemist meessoost, vallaliste, vähem haritud, keskmisest väiksema perekondliku sissetulekuga isikutega, kes arvavad end olevat sotsiaalselt tõrjutud. Kuid see kõik on üpris tinglik.

Nürimad pliiatsid meie rahvuslikus sahtlis

Eestis on taolised teooriad ühismeedia põhjal hinnates üpris levinud. Mõni tegelane näiteks viitab jumalale, kes olla loonud inimesele immuunsüsteemi ja see peaks olema piisav kinnitamaks, et mingit suurkorporatsioonide kasuahnust kütvat vaktsiini koroona vastu pole vaja.

Muide, Tansaania president John Magufuli oli samal arvamusel, kutsus rahvast palvetama ja rahvuslikke ravimeid kasutama. Kuid paraku nakatus ta ise koroonasse ja suri.

Mõni Eesti rahvaesindaja aga väidab end olevat jõudnud ise arusaamale, et maski polevat vaja kanda, sest see olla mõttetu. Ja konspiroloogiline mõttelaad ajas ilmselt tänavaile ka need autojuhid, kes mõni aeg tagasi piirangute vastu protestides kaaskodanikke segasid.

Põhimõtteliselt on igal inimesel õigus oma elu üle otsustada. Kuid kui keegi selle otsuse läbi võib seada ohtu teiste tervise, siis on see juba teine asi, eriti kui tegemist on rahvaesindajaga.

On küll mõistetav, et ka nürimatel pliiatsitel rahvuslikus sahtlis peab olema oma esindaja kõrgel mäe peal, kuid siiski peaks tema vastutus olema vähemalt võrdne teiste kodanikega, keda turvamehed maski kandmisest keeldumise eest siseruumidest välja võivad toimetada.

Viited lugemishuvilistele

• What Are Conspiracy Theories? IAI TV
• Believing in Conspiracy Theories Is Not Delusional (medscape.com)
• Opinion | When the World Seems Like One Big Conspiracy - The New York Times (nytimes.com)
• Conspiracy theories: why are they thriving in the pandemic? (theconversation.com)
• The Psychology Behind Conspiracy Theories (healthline.com)
• Свой – чужой: о психологии теорий заговора и групповой идентичности – PSY.one Психология и коучинг – Блог – Сноб (snob.ru)