Liina Deutschler: emakeelest ja rahvaloendusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Liina Deutschler
Liina Deutschler Autor/allikas: Frank Rockstroh

Huvitav, kuidas nii lihtne asi nagu elukoha registreerimine võib tõstatada enesemääratlemise küsimuse, mis jääb sind sisemiselt piinama, kirjutab Liina Deutschler.

Esimest korda rahvastikuregistri veebikeskkonda logides tuli mul kohustuslike väljadena täita rahvus ja emakeel, mille kohta seal seni minu andmed puudusid. Mõlemal puhul oli võimalik anda vaid üks vastus. Inimese jaoks, kes on ennast eluaeg määratlenud topeltidentiteediga ja rõhutanud kakskeelset üleskasvamist, on see iseenesest mõistetavalt keeruline.

Olles üles kasvanud Saksamaal ja läbinud saksa koolisüsteemi on mu saksa keele tase mõistetavalt (praegu veel) parem kui mu eesti keele tase, aga kas see teeb eesti keele seda võrra vähem minu emakeeleks? Pealegi kui eesti keel ongi mu emakeel. Minu esimesed sõnad ja laused olid eestikeelsed. Rääkima õppisin ma mõlemas keeles. See selleks.

Aga kuidas on lugu rahvuse määratlemisega? Rahvuse tunnetus võib ajas muutuda ja – kes teab – võib-olla paarikümne aasta pärast mõtlen teisiti ja oskan ja soovin end määratleda ainult ühe rahvusega, aga hetkel see nii ei ole. Ma näen ennast nii eestlanna kui ka sakslannana.

Üks tuttav kunagi argumenteeris, et kuna veetsin lapsepõlve Saksamaal ja sotsialisatsioon toimus saksa kultuurikeskkonnas, siis paratamatult on minu kultuuriline identiteet rohkem saksapärane, seega rahvuselt olevat ma sakslanna. Kui rahvastikuregistri küsimustele selle loogika alusel vastata, siis ei jääks peale kodakondsuse minu eestlusest midagi alles.

Kõik lapsepõlvesuved veetsin ma aga Eestis, 2014. aasta laulupeol seisin koos Euroopa Eestlaste Kooriga laulukaare all ja laulsin ennast läbi Eesti ajaloo. 2017. aasta detsembris kolisin Eestisse, et sellele kaugele südamekodumaale anda võimalust muutuda ka koduks. Otsustasin teist teed minna, emakeelena sai saksa keel valitud ning rahvuseks eesti, et mõlemad kodumaad, kultuuritaustad ja emakeeled oleksid siiski esindatud.

Aga need rahvastikuregistri kategooriad panid mind jälle mõtisklema selle üle, mis on rahvus; mis on minu rahvus ja emakeel; mis on nende kategooriate ja selle informatsiooni väärtus rahvastikuregistris ja rahvaloendusel, kui need kategooriliselt välistavad osa ühiskonnast, kelle rahvus ei ole selgelt must-valge, üks või teine, kellel on kaks emakeelt.

Vastavalt  statistikaameti seisukohale ei vaja emakeel rahvaloendusel üleküsimist, sest selle kohta olevat usaldusväärne info registrites olemas. Samas, statistikas esineb alati statistilisi vigu ja statistika ei suuda kunagi reaalsust täpselt peegeldada.

Statistika peab alati valima, mida ta soovib näidata.

"Rahvaloendust [saab] pidada poliitiliseks ja identiteeti konstrueerivaks nähtuseks [...] [mille] poliitilisus seisneb selles, et identiteedi- ja keelekategooriate valik tehakse loendusel etteantud, poliitiliselt motiveeritud kategooriate seast." (Kadri Koreinik ja Tõnu Tender. 2013. Eesti keeltest rahvaloendustel. Emakeele Seltsi aastaraamat 59, lk 77-102).

Kas rahvastikuregistri ja rahvaloenduse valikuvõimalustest peaks siis järeldama, et mitme emakeelega ja ennast mitme rahvuse hulka identifitseerivad inimesed ei ole Eesti ühiskonda soovitud?

ERR-i portaalis ilmunud artiklis  "Keeleteadlased soovivad rahvaloendusesse eraldi küsimust emakeele kohta" tuuakse välja, et keeleteadlased soovivad rahvaloendusesse eraldi küsimust emakeele kohta.

Rõõm näha, et keeleteadlased on minuga ühel meelel, mis puudutab emakeele küsimist rahvaloendusel ja just ka võimalust esile tuua mitmeid emakeeli. Pahviks võtavad mind aga statistikaameti rahvastikuloenduse projektijuhi Svetlana Raudoneni ERR-ile antud kommentaarid keeleteadlaste pöördumise kohta.

Esiteks küsib Raudonen, kas mitme emakeele all ei mõeldud hoopis mitut kodukeelt. Ilmselt ei ole talle selge, et emakeel ja kodukeel ei ole üks ja sama asi. Toon lihtsa näite. Minu emakeeled on saksa keel ja eesti keel. Oletame, et minu elukaaslase emakeel oleks näiteks prantsuse keel ja me suhtleme kodus põhiliselt prantsuse ja eesti keeles. Siis minu oleksid kodukeeled prantsuse ja eesti keel, aga minu emakeeled on siiski endiselt eesti keel ja saksa keel.

Teiseks väidab Raudonen, et registripõhiselt on teada 92 protsendi Eestis elavate inimeste emakeel ja et puuduolev teave saadakse kätte küsitluse teel, milles küsitakse ka murrete kohta. Mulle tundub, et Raudonen unustab siinjuures ära, et rahvastikuregistris on võimalik valida ainult üks emakeel ja üks rahvus. Tõsi küll, emakeelte valikuvõimaluste seas leidub "mitmekeelne", aga võimaluseta neid keeli nimetada.

Statistikaameti huvides peaks ju ometi olema võimalikult täpse info saamine, mis võimaldab ühiskonna trende ja muutusi analüüsida, sealjuures ka rännet ja selle mõjusid, nagu mitmekeelsus. Ränne on 21. sajandi paratamatus, ükskõik kas see mõnele meeldib või ei meeldi. Kas Raudoneni väljaütlemistest tuleks siis järeldada, et informatsioon eesti keele murrete kohta on oluline, aga informatsioon mitme emakeelega inimeste kohta ei ole?

Lugupeetud siseministeerium, kui te rahvastikuregistris neid andmeid juba kohustuslikult küsite, miks ei ole mul võimalik ausalt vastata, et mina identifitseerin ennast kahe rahvusega ja et mul on kaks emakeelt ja millised need on?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: