Andres Tarand: päris lahti ei ole Eesti inimesed end okupatsioonist lasknud

Foto: Priit Mürk/ERR

Andres Tarand oli iseseisvuse taastanud Eesti esimeste peaministrite seas ning tema julgus teha õigel ajal ja õiges kohas õigeid asju aitas laduda riigi eduloo alusmüüri. Ei ole ju inimest kasvatatud eeskujulikuks peaministriks, tal on ikka kuskilt oma vanad vead küljes, ütleb Diplomaatiale ja ERR-ile intervjuu andnud Andres Tarand lõbusalt.

Sinimustvalge on ikka üks ilus lipp.

On. Mul oli ettekujutus, et läksin isaga Pika Hermanni juurest mööda ja siis isa näitas mulle [sinimustvalget lehvimas]... Aga see ei olnud võimalik. (Muigab) Eesti aegsetel tikutoosidel oli see [lipp], seal ma nägin ja muu mõtlesin juurde, sest isa oli ammu Siberis.

Aga noh, ta on ikka oma, midagi ei ole teha.

Viimasel ajal olen mitmelt inimeselt küsinud, kas see, et Eesti on juba 30 aastat uuesti iseseisev, on ime, vedamine või meie enda töö tulemus.

Eks on seda ja teist. Vedamist peab ka nende asjade juures olema. On ikka suur rõõm, et meil kujunes kõik veretult, lõunapoolsed naabrid ei saanud nii puhtalt [uuesti iseseisvaks]. Lihtsalt millegipärast jättis idanaaber meid esialgu rahule, ei teagi, mis kõik siin mängis rolli. Nõukogude Liidu sõjavägi oli ju sees, jõuga oleks nad meist ikka jagu saanud, lõpuks.

Kuna meie olime nii hakkamist täis ja Moskva oli natuke heitlik, Gorbatšov tegi samme, mida suured [Nõukogude] ohvitserid polnud kogenud, et nii ka võib, andis see meile ilmselt seljataguse.

Märkasime, et niiväga hull ei ole, aga Läti ja Leedu sündmused siiski näitasid, et võib hull ka olla.

Kuid rahvas oli... Hingamine oli sees.

Toomas Sildami intervjuu Andres Tarandiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Rohkem kui üks põlvkond on kasvanud vabas Eestis ja neil puudub isiklik kogemus Nõukogude Liidu all elamisest. Palju me peaksime seda aega üldse mäletama ja meenutama?

Selle eest hoolitsevad üldiselt ajaloolased, pilt päris lage siin ei ole. Aga olulised sündmused võivad tasapisi segi minna, sest mõned inimesed on lahkemad kirjutama iseendast ja teised on jälle häbelikumad. (Turtsatab) Siis tuleb niisugune materjal kokku, mis vajab sõelumist.

See kõik toimus kiiresti, kolme-nelja aasta jooksul, 1987-1991.

Ja kogu aeg püsisid meeleolud veidi ärevad, aga kõrgendatud. See ei olnud nämmimise aeg, et ah, kirud kuskil nurga taga. Ei olnud vaja nurga taga kiruda.

Kui lahti on Eesti inimesed end okupatsiooniajast lasknud, vaimliselt?

Ega päris ei ole, ikka mõned jäljed on jäänud.

Mõtlen, et meie erakonnad võtsid natukene üle kompartei malle. Need asjad ei oleks sobinud demokraatiasse, et kui inimesed erakonnas ei tee seda, mida meie neile ütleme, siis hirmutame ja saame neist jagu või tõukame valimisnimekirjas tahapoole... Need olid võtted, mis ei oleks pidanud olema, aga olid üsna laialt levinud.

Et kui ei tee nii nagu erakonna juhid on otsustanud, siis pikka pidu ja ilusat jooksu seal ei ole?

Ei, jah...

Jooksmine tähendas siis erakonnas, et lidusid noored tulijad plakatitega ringi, panid postkastidesse [valimiste eel reklaamlehti]. Aga tegelikult võinuks erakonna elu uuemate reeglite järgi käia, kuid see on tagantjärgi tarkus, ega siis kohe aru saanud.

Kas umbusk oma riiki, mida võimendavad kohalikud populistid, pärineb Nõukogude perioodist, kui oma riiki ei olnud ja see teine riik tekitaski umbusku?

See võib olla küll. Eks see tekib alati riikides, kes on uinunud ja siis ennast taastavad. Mõnigi inimene märkab nišši, kuhu liikuda, et paremini otsa peale saaks.

Aga Ida-Euroopa riikide võrdluses on juba ammu selge, et meil läks kõik suhteliselt hästi. Mitte nii, et keegi ei oleks vihane või ilmajäänud, aga keskelt läbi ja üldistades tegime vist paremini.

Ometi on paljud meie inimesed rahulolematud, neil on raske toime tulla ja keeruline hakkama saada. Mõistate nende ängi ja pahameelt?

Mingil määral tuleb mõista, sest seda võrdsust ju nii ei teki. Võrdsemaks saab muuta siis, kui rikkamaid maksustatakse vaesematest rohkem. See on paratamatu, aga pole Eestis palju õnnestunud.

Hea küll, on häid näiteid ka, kus nii ei nülita, sest Haigekassa töötab ja koolid saavad raha, päris hull ei ole...

Natuke on kõneldud ka maksude muutmisest, aga see sai kohe samast katlast, kus [Reformi- ja Keskerakonna] läbirääkimisi tehti, eituse osaliseks.

Uus valitsus lubas maksurahu.

See tähendab, et maksudega ei tehta midagi. (Muigab)

Toomas Sildami intervjuu Andres Tarandiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui palju on välispoliitikas ja riikide vahelistes suhetes kohta romantikale?

Ega eriti ole, sest maailm oli vahepeal päris imelik.

Minu ema oli ajalooõpetaja ja minusse süstis ta arvamuse, et anglosaksid on olnud kõige nobedamad korralikke riike rajama. Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid – need panid täitsa puusse mõlemad. Ühel oli president, kellest me nüüd lahti saime. Aga inglased läksid minu arvates alt EL-ist ära minekuga ja iseseisvumisega. (Muigab) EL, olgu mis ta on ja kõik ei ole seal võibolla õnnestunud, aga kellelegi iseseisvust ei ole nad küll keelanud.

Teie olete Tartu rahu piiride kohta öelnud, et on ilus ja võluv mõelda,  kuidas Petserimaa ja Narva-tagused alad on Eesti maa, "aga tegelikult on selle romantikaga keeruline reaalses maailmas elada". Tegite nende sõnadega paljudele haiget?

Jah, see on tõsi, et eriti Petserimaa kant tunneb ennast ilmajäänuna, nad lõigati ju ära.

Aga realpolitik oli niisugune, et kui hakkasime pürgima NATO-sse, siis olid meie oponendid kõrged võimukandjad, Inglise kindralid ja sakslased, kes küsisid: tulevad küll [NATO-sse], aga kuidas me neid kaitseme?

Kui sinna oleks lisandunud see väike panus, et meie nõuame... (Mühatab) nõuame Venelt vana piiri tagasi, siis oleks see põrganud Helsingi nõupidamisele (1975, Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakti allakirjutamine Helsingis, toim) kus kinnitati, et piire ei tule muuta ja [territoriaalseid] nõudmisi esitada.

Selle oleksid Inglise kindralid üles korjanud ja me oleks [NATO] ukse taha jäänud. See risk oli, seda ei ole Eestis kuigivõrd meenutatud, et kui raske oli nendega läbi rääkida, sest nad hindasid nagu olid harjunud – et Venemaal on nii ja nii palju väeosi ja jõudu ning Eesti ei olnud ennast veel heade külgede pealt näidanud.

Asi oli kriitiline ja niisugustes olukordades on muidugi kahju, et inimesed viga saavad, aga...

Aga samas tegite paljudele rõõmu, kui teatasite "jõulurahuvalitsuse" peaministrina 16. detsembril 1994 pressikonverentsil Helsingis esimese meie tipp-poliitikuna Eesti valmisolekust loobuda Tartu rahu järgsetest nõudmisest Petserimaale ja Narva-tagustele aladele.

See on tõsi. Äkki lõi pähe, et suur pressikonverents tuleb ja millega ma neid üllatan? See pole eesmärk omaette, aga arvestasin, et Venemaa suurest Helsingi saatkonnast läheb see sõnum kergemini lendu, ka Moskva poole. Nii see välja kukkus.

Kas te enne tollase presidendi Lennart Meriga rääkisite, et...

Ei olnud juttu, see kõik tuli väga äkki.

Kas Lennart ütles pärast, et kuule, Andres, mis sa nüüd tegid? Või vastupidi?

Ei-ei, riielda ma ei saanud.

Mida siis ise tagantjärele rohkem tundsite – kiidusõnu või kriitikat?

Kriitika on alati, mis rohkem mõjub, meelde jääb. Ega ma saa öelda, et oleks massilist kloppimist toimunud, aga aegajalt see ikka jutuks tuleb. Kõik seda päris unustanud ei ole.

Kui Eesti oleks Tartu rahu piiri jäänudki nõudma, kas EL ja NATO oleksid lõpuks meie õigust tunnistanud?

(Muigab) NATO ei ole ju ründeliit. See on kaitseliit. Sõbrad on teinud lepingu, et me tuleme appi, kui sul hakkab täbarasti minema. Aga mitte nii, et nüüd läheme Hiina müürini ja võtame maid tagasi. See ei ole NATO põhikirjaline tegevus.

Seega arvate, et territoriaalsed nõudmised Venemaale jätnuks meid lõpuks EL-ist ja NATO-st väljapoole?

See oht oli suhteliselt olemas. Rahvusvahelised suhted ei ole tavaliselt praalimine, seal püütakse tugevamaid, kelle armust sa tahad elada, viisakalt veenda. Ja kui kõige julgemad kuulutajad Eestis oleksid sattunud [NATO laienemise eelsetele] nõupidamistele, siis meie raskused oleksid kasvanud.

Lõpuks oleksime Venemaaga üks-ühele vastamisi jäänud.

See tõenäosus on ju realiseerunud vahepeal [1939-1940].

Seda Venemaa tahtiski 1990ndatel aastatel – et Eesti ja üldse Balti riigid ei saaks EL-i ega NATO-sse.

Nii see siht oli. Aga nende võimalused olid hetkeks, mitte väga pikalt, aga hetkeks nõrgad, neil ei olnud võimalusi [meid takistada].

Venemaa pole siiani uut piirilepingut Eestiga ratifitseerinud. Mida see teile ütleb?

Et me praeme neid igaks juhuks... Mulle tundub, et on ikka see unistus, et meie mõjusfäär.

Ei tohi alla anda, peame ootama, äkki saame kunagi need alad tagasi – nii loodab riigikogu praegune esimees Henn Põlluaas. Kas ta loodab tühja?

Vähemalt saab ta väljendada, et on julge mees ja ei karda... (Naerab)

Toomas Sildami intervjuu Andres Tarandiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tosin aastat tagasi ütlesite Õhtulehe intervjuus, et see aeg, kui olime keskendunud eelkõige Eestile, on läbi, sest maailma peab võtma laiemalt. Aga me ei suuda ju kogu maailma muredega tegeleda.

Ei saa...

Eks EL tegeleb maailmaga, Hiinaga, aegajalt proovivad Venega, rääkimata USA-st. Nii on nende kõigiga meie välispoliitika üsna õnnestunud.

Need sammud, millega üritame näidata, et meie teeme ka midagi, Mali ja NATO operatsioonid Lähis-Idas, kus meie sõdurid on käinud, on mingi võimalik abi olnud isegi prantslastele, kellel on endal ka kõvasti sõjalist hakkamist.

Tahtsin just pärida, kas teil ei ole kunagi tekkinud küsimust, et mida paganat teevad Eesti sõdurid Afganistanis, Iraagis, Malis...?

On küll küsimus, et parem oleks, kui saaks ilma, aga siis me pole nii mõjusad. See on positiivne hõlvamine, et me ei ole nurka [peitu] jooksnud, kui abi on vaja.

Need on keerulised värgid ja ega muslimite invasiooni Aafrikast ei ole võimalik lõplikult peatada. Minu meelest on neil lausa ajalooline surve, et poeglapsi on kokku nii palju, et nad tuleb saata kuhugi sõda mängima, muidu noored mehed hakkavad lollusi tegema.

Väiksed lootused ju on, ehk rahunevad maha, aga praegu küll paistab, et... Afganistan on just selline, kus kõik need suured poisid on proovinud jõudu, aga midagi pole välja tulnud. Mingid vahepalad on, kus Taliban on tõrjutud Pakistani suunas, aga siis tuleb neid jälle [Afganistani] juurde.

See propaganda võib noortele meestele pähe hakata, et üks on õige ja püha, teine peabki kaikaga saama.

Eesti esitas taotluse Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks saamiseks. Teie oskate öelda: milleks meile Arktika?

Seda mängu hakkasid EL-is kõigepealt juhtima prantslased. Putin viskas ühe kuulikese lennukilt alla Põhjanabale, millega tahtis näidata, et see [territoorium] on nende oma. Täpselt neid nafta- ja gaasivarusid ei teatud, aga selle peale keeras mäng rohkem koostöö peale.

Arktika Nõukogus on positiivne pool olnud põhjarahvaste – eskimode, laplaste jt – kaitseks. Aga praegu on see jälle kasusaamise sihiga, nagu on alati olnud.

Vaatlejana, kui Venemaa seda seedib, oleks meil seal natukene lauale panna. Uurimistööde ja päästmisoperatsioonidega on meil oma koht olemas. Muidugi mitte võrdselt Nanseniga, aga sinnapoole.

Meie poisse on olnud mitte ainult Antarktikas, vaid ka Arktikas, eriti Teravmägedel. Teaduse tegemine... Muu maailm on enam-vähem läbi songitud, raamatutes kirjas... Aga praegu on kliimamuutused ja jää sulab, mis hirmus, sellest kasvab tahtmine ja nõue teistega rohkem koostööd teha. Sealgi on meie võimalused piiratud, sest kui üks ekspeditsioon varustada, torkab see Eesti eelarves pahasti silma. (Naerab)

Tore, kui neid töid saaks teha. Mõistagi on seal omad agad, eks me näe... Seda on aetud kõvasti, üle viie aasta on Eesti välisministeeriumis kaalutud ja nüüd ütlesime välja, et tahame [vaatlejaliikmeks]. Minul ei ole enam isiklikku sealt midagi lõigata, sest üle 80-aastaseid ei taheta ekspeditsioonidele väga võtta. (Muigab)

Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Euroopa Liit – praeguse maailma neli suurt mõjutajat. Kes neist on meile kõige olulisem?

See käib ikka vist nii, et EL, ja selle kaudu ka Atlandi-ülene koostöö. Kui Ameerika president Trump välja arvata, on see pärast Teist maailmasõda töötanud üsna hästi.

Nüüd oli lõhe tekkimas, kuigi ta utsitas [eurooplasi] õigesti, et pange ise ka raha kaitsesse. See on üks väheseid asju, kus tal võis õigus olla. Ameerika on selja taga, seda küll, aga ei ole vale öelda Euroopa suurtele riikidele, kelle kaubandus kokku on Ühendriikidest suurem, et natuke võiks [teid] koorida.

Kuidas teie praegu Venemaad mõistate või ei mõista?

Teda on alati olnud raske mõista, [ajaloolane] David Vseviov on oma loengutes üles otsinud kõik need müstilised sammud.

Praegu ei ole Venemaa seis kõige parem, on karanud Ukrainale relvastatud operatsiooniga turja, see tuletab meile otse meelde... Ma ei tea, kas Putin räägib lähisvälismaast, aga see annab selge suuna.

Ma ei oska öelda pikemat saatust, aga kõik need [rahvusvahelised sanktsioonid ehk] karistusaktsioonid on mingit mõju avaldanud, sest Venemaa ei saa oma majandust väga hästi käima, kui nafta ei jookse sirinal.

Vene ja Hiina vahekord on problemaatiline. Nad on väga ilusasti mänginud sõprust. Ongi nii, et sõda on nad proovinud, seda nad ei taha, tuumavärk on liiga tõsine, et kumbki hakkaks sellega ähvardama. Aga maade jagamised Amuuri ääres – ma ei tea, jutud on igasugused, et kui palju on juba hiinlasi üle piiri või üle valli tulnud. Praegu nad ei kuku [omavahel] madistama. Kuid hiinlaste pretensioon samale Arktikale ei ole väiksem kui Venemaa oma.

Hiina tahab igal pool olla.

Ta on Aafrika riike tõmmanud alt. Need võtavad suure rõõmuga võlgu, aga siis öeldakse: te peaksite tagasi maksma ja küsitakse maavarasid, mis on enne välja nuhitud, et kus ja mis.

Toomas Sildami intervjuu Andres Tarandiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Mida peaks välispoliitikas rohkem olema – väärtusi ja ideaale või reaalpoliitikat?

Reaalpoliitika oli ka imperialismi õigustuseks sel ajal, kui inglastel ja prantslastel olid asumaad ja siis Saksamaa tuli välja, et ei ole üldse õiglane, miks meil ei ole asumaid. Nii võis siis rääkida üks riigipea – ei ole õiglane, asumaad peavad olema...

Praegu on maailma tasakaal parem kui oli ilmasõdade ajal, kus kohe läks tuli lahti.

ÜRO Julgeolekunõukogu on... (Muigab) tühi nõukogu, koliseb küll, aga midagi tarka seal teha ei saa, sest vetod on [Julgeolekunõukogu alalistel liikmetel] alati olemas. Aga Eesti kogemus on selles mõttes huvitav, et kui me ilusasti hakkama saame, siis on peale e-riigi veel üks saavutus.

Jäähoki maailmameistrivõistluste peasponsor Škoda teatas, et loobub tänavuse turniiri toetamisest, kui see peetakse Valgevenes. See on sümpaatne tegutsemine?

Jah.

Valgevene režiimi on ohutu kritiseerida, ta ei suuda eriti vastata.

See on tõsi.

Aga huvitav, kui jäähoki MM toimunuks Hiinas, kas Škoda teinuks sama avalduse, uiguuride ja Hongkongi demokraatide toetuseks?

Ei usu. Need avaldused tehakse ikka siis, kui on mingi lootus ja enda jõud olemas. See diktaatorike seal [Valgevenes] arvab, et temal on jõudu, aga mulle ei ole päris selge, kuidas Venemaa sellele vaatab, nad on praegu hoidunud otsesest kolonnide saatmisest.

Hiina on maailmas oluline?

On.

Aga ei ole demokraatlik?

Päriselt vist mitte. See Hongkong ikka sügeles neil kangesti, et pidi hakkama pöörama ka seda rahvast, kes on harjunud demokraatiaga.

Ja Hiina solvub kergesti?

Jah, sest nad tahavad ka toredad olla. Aga see suur samm, et nad turumajanduse lasid platsi, kuid seda kontrollivad, on neid aidanud koos tööstusliku spionaažiga, ja nad on maailmas teise majandusega riik.

Eesti ei suuda muuta Hiinat ega Venemaad?

Ei.

Kes on Eestile parem USA president – Donald Trump või Joe Biden?

Trumpi ei suuda ma väga kõrgelt hinnata, sest see, kuidas ta lõpetas, oli väga vastumeelne. Ühe suure demokraatliku riigi president ei peaks nii tegema.

Aga kuna ta leidis ka Eestis austajaid või matkijaid, siis on tema äraliigutamine meile olulisem, et päris pläma pealt ei saa presidente teha. Parempopulism on nüüd väga arenenud, sest vasakud on mätta taga, mina ei tea, kus. Dominandid Ameerikas ja Euroopas on olnud parema poole äärmine serv. Juba krahv Coudenhove-Kalergi tegi meile selgeks, et ääred – ükskõik, kas vasak või parem – lähevad metsikuks mõlemad, kui neile on võimalus antud.

Trump läks, trumpism jääb?

Seda võib karta küll. Igasuguste teadmiste ja teaduste ignoreerimine, selline mäng käib. Näitan ennast kõva mehena, teen kõva häält ja siis te peate mind kuulama. Aga see viib teatavasti üsna lollide lahendusteni.

Eelmine välisminister Urmas Reinsalu ütles, et Eestile tähendab USA kaljukindel toetus allesjäämist, tagatist, et meid ei võeta sõjalise jõuga osaliselt või tervikuna üle. On's maailm nii lihtne, et kui USA toetab, siis jääme alles ja kui USA ei toeta, siis võidakse meid ära võtta?

See on natuke, ütleme, võibolla liiga lihtne, et tõsi olla. Aga sellega on meiesugused harjunud, et pärast Teist maailmasõda olid jõud niisugused, et jänkid ei olnud ainult Venemaa suhtes piiravad, vaid ka paljude sõprade... Nende majandus õitses ka teiste arvelt, aga NATO loomisega lootsid meie inimesed, et tullakse [appi], Pariisi rahukonverentsini [1946] oli seda udujuttu Eesti mets täis.

Et valge laev tuleb?

Aga keegi ei teadnud Jalta nõupidamisest [veebruaris 1945], kus me olime täitsa maha müüdud.

(Paus)

Eks need jänkid on tähtsat osa etendanud. Oleme sõbrad ja näitame aegajalt sümpaatiat kasvõi väeüksusega Afganistanis, aga me ei saa ette kujutada, et oleme otsustav tegur. NATO kaitseb meid ja kui selle artiklit 5 ignoreerida, laguneb liit kolinal ära.

Kuidas Euroopal läheb?

Euroopa on üllatusi täis. (Turtsatab) Lõuna ja põhja vastasseis, see on väga naturaalne. Vahemere ümbrus on muretum ja nagu itaallased ütlesid rootslastele, mis te kogu aeg õiendate ja virisete, mis teil viga on? Nad ise oskavad elada, ei ole see nii kole ja raske.

Ma loodan, et EL vähemalt ei lagune. Nagu Inglismaa [läks ära].

Kas Eesti on – teie arvates – valinud EL-is kõigega nõustuja või iseteadliku positsiooni?

Ameerika suhtes vahel tundub, et ei saa tuumariiki, suurriiki igas sammus järele teha, et see ei ole võimalik ja võrdne mäng. Kui oled väikseks jäänud, siis oled ikka väike.

Euroopas on olukord mõõdukam, suurt kolli ei ole. Saksamaa on majanduse mõttes küll üle kõige, aga ikkagi tasakaalustatult teiste riikidega ja ei saa üksi teha, mida tahaks.

Loodan, et asi areneb siiski sinnapoole, et kõik liikmesriigid on liikmesriigid. Kas Euroopa läheb selle tulemusena föderaalseks riigiks, seda ma ei usu hästi, selleks on vastuolusid liiga palju.

Kodused euroskeptikud kurdavad Brüsseli diktaadi üle ja võrdlevad EL-i Nõukogude Liiduga.

Need on natuke liialdatud... Millega inglased tegid endale karuteene, oli see itsitamine. Nad teevad häid satiirifilme, kõik need "Yes Minister" ja mis meil siin nähtud on. Selles on oma tera, et bürokraate kasvab ikka seal, kus on mõni ahne inimene jne. Need juhtumid on olemas.

Aga see jutt, et Euroopa Komisjon teeb kõike paha, ei ole õige. Peaministrid käivad koos ja teevad tihtilugu paha – lepivad valesti kokku. Neil on aega vähe.

Föderaalne struktuur võiks olla nagu Ameerika Ühendriikides, aga seda küpsust veel ei ole, et EL muutuks föderaalriigiks. Nii et kui oskame endiselt viisakalt tere öelda, siis elame vaikselt edasi.

Toomas Sildami intervjuu Andres Tarandiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui aasta alguses peaministriks saanud Kaja Kallas küsinuks teilt, et härra Tarand, kus teie näete Eesti suurimat murekohta, siis millele oleksite näpuga näidanud?

Jaah, sisedemokraatia, mis vajab parandamist, sõltub erakondadest. Ja see ei ole läinud lopsti! õigetele relssidele. Seal võib tulla, et oleme jälle kõik üllatunud, kui keegi ettevõtja maksab kõvasti raha, mis hajub maailmaruumi. Sihukesed asjad ei peaks aset leidma. Aga iga rahva hulgast leiab mõne tüübi ja ega neid süütuid rahvaid palju polegi. Kuid meie võiksime sinna poole pürgida.

Edasi on, kas ehitame kolme- või neljarealise maantee, kõik läbiräägitav, selles me enam väga ei kuku ega komista.

Eks tuleb hakata kasinamalt elada, on üle Euroopa ja üle maailma üks nõue. Kas see tähendab nälga ja vaesust, seda ma ei usu, nii palju me suudame toota ise ka, et elame ja kaupleme.

Ajuti tundub, et meie ümber on palju müra, kus mõte ja õiged sõnad lähevad kaduma.

Seda on. Kogu see terminoloogia nagu "süvariik"... Nii tekib koolipoiste släng, mis ütleb midagi ühele kitsale ringile. Mis see süva on ja kui kaugele ulatub? Põranda alla? Kas Kaitsepolitsei töötab põranda all? Ei saa sotti.

Üldiselt seda korratakse nagu koolis: tuleb släng omandada, siis oled oma poiss. Aga teistmoodi õppinud inimesed satuvad segadusse, et mis see nüüd on?

President Ilves võrdles Eestit metsmaasikaga, et ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda, aga kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse... Olete klimatoloog, millega või kellega teie Eestit võrdlete?

Metsmaasikas on päris hästi öeldud. Mina pean ka sügavalt lugu esimese maasika leidmisest. Aga muidugi aedmaasikas valmib paremini kui saab sõnnikut, mida ikka pannakse.

See ei ole muidugi minu vastus, et mis on Eestis kõige väärtuslikum.

(Paus)

See nõuab ühelt poolt leidlikumat majandamist ja teiselt poolt säilitamist, mis väärtuslik on.

Paindlik ja leidlik, on selle majandamise mõte. Aga mitte, et turg paneb kõik paika. Turg ei pane kunagi kõike paika, sest kogu looduskaitse põhineb teistel arusaamadel, et ongi [peale inimese] keegi muu väärtuslik, kord hunt, kord jänes. (Pugistab naerda)

Kuidas te vaatate neile, kes tulid pärast teid Eesti peaministriks?

Vaatan neile nii, et igaühel on midagi puudu. Ei ole ju inimest voolitud ja kasvatatud eeskujulikuks peaministriks, tal on ikka kuskilt oma vanad vead küljes.

Jüri Ratas oli väga usin endisi [valitsusjuhte] kokku kutsuma. Seal siis natuke räägitakse ja keegi teisega just ei tõrele, sest need on vanad asjad või ära vajunud teemad.

Andres Tarand, suur tänu selle mõnusa vestluse eest. Kõige paremat teile ja tugevat tervist.

Tervis ei ole laita praegu. (Naerab) Aga kui koroonast kubiseb, kuhu sa ka ei lähe... Muidugi loodan, et niisugust aastat enam ei pea tulema. Eks me kõik looda ühtemoodi.

Aga võib ka nii olla, et maailm ei vabane enam kõigist nendest värkidest. Kust see [COVID] nüüd välja tuli – see küsimus vajaks...

Mis teie ütlete, kas võis tulla laborist?

Minu meelest võis küll tulla, õnnetusi ikka juhtub, aga siis peab olema tööstus, kes bioloogilist [relva] ette valmistas ja oli tööõnnetus, et mõni litsus aknast välja, mis sa teed. (Muigab)

Ei tea, ma olen liiga loll neis asjades. Viirus ei ole mitte keegi – ta ei ole lind, ega loom, ega bakter ka mitte. Mina ei oska üldse neid seletada, aga Eestis on teadjad inimesed olemas ja siiamaani on inimkond neist ikka jagu saanud. Oli see [14. sajandi katkupandeemia] must surm mis ta oli, igaveseks ta ei jäänud.

Läheb ka koroona.

Peaks ikka minema, jah, lehvitaks järele.

Toomas Sildami intervjuu Andres Tarandiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: