Hans Väre: mis saab pärast koroonat?

Foto: Olev Kenk/ERR

Kui koroonapandeemia läbi saab, pöörduvad inimesed vana käitumise juurde esimesel võimalusel tagasi. Viimastest saavad esimesed ja esimestest viimased, nagu juba Matteuse evangeeliumis öeldi, arutleb Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Ükski kriis ei löö kõiki võrdselt. Mõned saavad hoobi, millest nad ei toibu, teised kerge müksu, kolmandaid aga tõukab see hoopis uutesse kõrgustesse. Keskeltläbi läheb asi muidugi halvemaks, sest muidu ei oleks see kriis, aga ka raskel ajal on alati võitjaid.

Vahel on seejuures raske kohe nähagi, kes täpselt püünele tõusevad. Näiteks said ameeriklased kodusõja päevil väga hästi aru, et igasugu kontrabandistid ja muud kahtlast äri ajavad tegelased teenivad megasummasid. Nende džentelmenist kurjategija kallakuga arhetüüp Rhett Butler kinnistus läbi "Tuulest viidud" ka maailmakultuuri.

Vaevalt oli aga ühelgi jänkil või lõunaosariiklasel vähimatki aimu, et tänu puuvillapõldude sõjas laastamisele saavad kusagil kaugel Eestis mulgid hea võimaluse lina müüa, koguvad nii piisavalt raha, et pojad kooli saata ja tekib Eesti haritlaskond, kes lõppeks oma rahvale iseseisvuse välja võitleb.

Ka koroonakriisis oli osa võitjaid kohe alguses selge. Näiteks desoainete ja kaitsevahendite tootjad, aga ka kullerfirmad. Ilmselt oleksid aga vähesed osanud aasta tagasi ennustada, et majanduslikus mõttes võib võitjate ritta lisada puidutööstused ja mööblivabrikud.

Ometi oli puidutöötlemine koos keemia- ja farmaatsiatoodete tootmisega üks vähestest töötleva tööstuse tegevusaladest, kus toodangu maht mullu kasvas. Paljudel jäi ju üle muidu reisimiseks või meelelahutusele kulutatud raha, samal ajal oli aga aega nokitseda ja tahtmine oma isolatsioonitingimusi kenamaks ning mugavamaks muuta.

Ka majandusharude sees võis näha erinevusi. Kauplustest müük on piirangute tõttu kannatanud, kuid e-kaubandusest kiiremini kihutab vaid Ott Tänak.

Kui väliskülalised kadusid nagu münt mustkunstniku käes, siis siseturism töötas eelmisel aastal väljaspool pealinna päris hästi. Mingil kummalisel kombel on tänavu jaanuaris Viljandi-, Järva-, Valga ja Lääne-Virumaal majutusasutustes ööbijaid isegi rohkem kui aasta varem, ehkki Eestis kokku kahanes turistide arv 57 protsenti.  

Kui palju neist edulugudest kestma jääb? Üht-teist ilmselt ikka. Näiteks e-kaubandus. Kui inimene on ära õppinud, et veebist saab teleka osta sama hästi kui päris poest, küllap teeb ta seda ka tulevikus.

Ilmselt jääb ka toitu koju tellima rohkem inimesi kui enne kriisi. Kasvõi juba selle pärast, et väiksemates kohtades, näiteks Viljandis, see teenus varem sama hästi kui puudus.

Sellest hoolimata ennustan, et laias laastus võib postpandeemia ajastu kokku võtta hiljuti Twitteris silma jäänud säutsuga: "Kui see jama läbi saab, siis lähen kõigile kontsertidele. KÕIGILE." Ehk teisisõnu pöörduvad inimesed vana käitumise juurde esimesel võimalusel tagasi. Viimastest saavad esimesed ja esimestest viimased, nagu juba Matteuse evangeeliumis öeldi.

Kui koroonaviirus peaks õnnestuma suveks seljatada, tuleb sellest üks suur armastuse suvi, mil kõik, kel vähegi võimalik, käivad mööda festivale, reisivad välismaale ja suhtlevad nii palju ning lähedalt kui vähegi võimalik. Ilmselt tabab meid ka purjuspäi tehtud liiklusõnnetuste epideemia ja muud kaasnevad haigused. Põletatakse elu ja raha.

Samal ajal hakkavad kiratsema need sektorid, mis vahepeal õilmitsesid. Kõigil on uued diivanid ja aiamajad juba olemas. Ja kui ei olegi, siis pigem kasutatakse võimalust olla kodust ära. Mine tea, äkki tuleb varsti jälle mingi jama.

Muidugi leidub ka mõni üksik, kes kohusetundlikult kaubanduskeskusesse minnes maski ette paneb ja kõigist suurematest kogunemistest hoidub, kuid enamik unustab ohu kohe, kui see vähegi võimalik. Paljud unustasid selle ju juba nüüd, kui see ei ole võimalik.

Läinud suvel avastasid eestlased üllatusega, kui kauneid paiku kodumaal leidub, kuid vaevalt, et sellest siseturismile pikaajalist kasu terendab. Nii kui piirid taas lahti, kaovad EST numbrimärkidega autod nii lõunasse, põhja, itta kui ka läände. Ja las kaovad. Siseturistide asemele tulevad ju välisturistid põhjast, lõunast, idast ja läänest. Sest nii ongi normaalne ja pärast iga kriisi taastub varem või hiljem normaalsus.

Praegu ei ole veel pärast. Praegu on praegu. Ja kui me tahame näha, mis pärast saab, peame me praegu loobuma restoranides söömisest ja reisimisest, pidudest ning paljust muust. Aga noh, keldriaknad vajavad niikuinii vahetamist ja köögilagi värsket värvi. Ning kui lapsele veekeskusesse mineku asemel raamatut ette lugeda, jääb pärast kulutamiseks rohkem raha. Praegu peame vastu.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: