Viimane nädal on toonud suuri muudatusi koroonakommunikatsioonis. Ehk isegi suurima muudatuse kogu viiruseaasta jooksul.

Tugevalt on vähenenud ilustav, pehmendav, rahustav, lubav ja edasilükkav kõneviis. Udutada pole enam mõtet, asi on läinud väga hulluks. Lootuses, et ehk läheb mööda, oleme elanud palju kuid, ohutaju ja valvsus vähenesid kaugele üle mõistliku piiri.

On selge, et see oli vigane strateegia. Muidu on väga keeruline seletada, miks ühe parema haridusega, innovaatiline, maailma e-tiiger, kõrge elatustasemega ja hea meditsiinisüsteemiga riik sattus olukorda, kus oleme koroonanakatumistelt maailma tipus.

Seda juttu, et numbrid ja edetabelid ei loe, ei ole mõtet enam rääkida. Mina ja ilmselt paljud teised lihtsalt ei taha olla ükskõik millise näitajaga, eriti aga tervisenäitajaga, maailma halvimate hulgas. See on piinlik ja solvav. Kui me praegu oleks näiteks imikute suremusega maailma tipus, kas me siis ka räägiks "eesti teest" või kuulutaks hoopis välja riikliku hädaseisundi?

Koroonanumbritega oleme ohuks mitte ainult iseendale, vaid ka naabritele ja oleks väga naiivne oletada, et see ei mõjuta meie elu, imagot ja majandust.

Nüüd konkreetselt. Teen viis ettepanekut, mis aitavad ehk mõne probleemi lahendada.

Ärge kartke sekkuda!

Aitame teineteist, see on kõigi huvides. Kui näete mittemaskistatud inimest avalikus ruumis või ühistranspordis, tehke talle märkus, ärge kartke. Ma poes testisin. Mõni vaatab kala näoga otsa ja ütleb, et pole ju kohustust, aga üldiselt mõjub, leitakse mask taskust üles.

Usun, et koos saame näod kaetud, seda ei pea tegema politsei. Lihtsalt on vaja natukene julgust ja kodanikutunnet. Kui ikka kolm korda öeldakse, küll ära õpitakse. Päris ullikestega peavad muidugi tegelema ametivõimud, aga ega neid väga palju ei ole.

Lõpetame populismi!

Vaktsineerime ära valitsuse ja riigikogu. Neid ei ole meil vaja mitte selleks, et rahustavat ilujuttu rääkida, vaid selleks, et riik kriisist välja juhtida.

Paha on kuulata, et president peab taotlema süsti, et välismaale oma tööd minna tegema. Sellised asjad ei ole turism ega eralõbu, vaid hirmuga segatud kohustus, eriti kui sa ei ole vaktsineeritud.

Kui endal on hirm, siis on raske teha otsuseid, mis otsustavad teiste inimeste elu üle. Kui praegu hirm ei ole, siis on inimene loll ja lolle meid juhtima pole vaja.

Informeerime venekeelseid!

Teeme massiivse vaktsineerimise ja maskikampaania venekeelse elanikkonna suunas, äkki õnnestub midagi muuta ja kedagi päästa. Praegu juhitakse osa meie inimeste käitumist Venemaa kanalite kaudu- ei vaktsineerita, usutakse Sputnikut ja nakatutakse kaks korda suurema tempoga.

Yana Toom kurtis "Terevisioonis", et ai-ai, kui raske, et tema peab oma valijatega rääkimiseks ostma reklaamiaega PBK-st ja see on kangesti kallis.

Kas me ikka saame aru, kui absurdne see olukord on? Kui me nii edasi suhtume, siis laiutab ka tuleviku Toom 30 aasta pärast käsi ja ütleb, et tuleb käia Moskvast infoalmust palumas.

Teised kinni, mina lahti!

Mõtteviis "teised kinni, mina lahti" võiks mõneks ajaks lõppeda. Oleme viimasel ajal meediast aru saanud, et erilised on kirikud, muuseumid, teatrid, näitused, kogu ettevõtlusvaldkond, spordisaalid, spaad, iluteenindus ja üldse kõik, millega tegeletakse. Et muidu tuleks muidugi sulgeda, aga meid mitte. Paraku on nii, et sellest tulest keegi põletamata ei pääse.

Lõpetame surma normaliseerimise!

Tsiteerin Tarmo Pikneri kommentaari teisipäevasest Postimehest: "Jõudsimegi sinna, et rootslastel oli ikkagi õigus: peame selle viirusega elama, mis tähendab, et osa peab ka surema." Ta pole üksi, sotsiaalmeedias on sellist juttu palju.

See filosoofia oli Stalini ajal vägagi elujõuline, siis oli tema nimi "Metsa raiutakse, laastud lendavad". Kõigepealt, rootslastel ei olnud õigus, nad on oma strateegia radikaalselt ringi mõelnud. Koroonasurma, eelkõige vanakeste surma, normaliseerimine paratamatusena aastal 2021 tundub vähemalt mulle väga hirmsa mõttena. Ehk lõpetaks ära.

Kokkuvõtteks

Neist ettepanekutest kõige tähtsam on enda kui kodaniku elluäratamine ehk sekkumine. Koos me selle jama sisse sattusime ja koos peame ka välja tulema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.