Positiivne! Mind valdas hetkeks rahu: nüüd on mul koroonaviirus, enam ei pea muretsema, et äkki saan nakkuse ja mis siis küll saab.

Koroonatesti tegin seetõttu, et pidin sõitma oma teise koju Soome. Eestis tehtud test oli negatiivne. Soome jõudes läksin sadamas siiski uut testi tegema, et mitte süvendada Soomes levinud muljet räpastest eestlastest, kes testimisest keelduvad ja soomlastele koleda haiguse toovad.

Ja oligi positiivne! Ilmselt oli nakkus teise testi ajaks jõudu kogunud.

Jäin haigustunnuseid ootama. Oma tervise pärast ma esialgu ei muretsenud: kroonilisi haigusi mul ei ole, suitsu ei tee, käin paar korda nädalas jõusaalis ja hüppan järjekindlalt hüppenööriga, nii et kopsud peaksid korras olema. Olin terviseameti kodulehelt lugenud, et väga paljudel inimestel möödub Covid-19 üsna kergelt või lausa ilma sümptomiteta.

Ka paar kolleegi on selle läbi põdenud. Said palaviku, nohu, olid kümme päeva haiguslehel ja tulid tagasi tööle. Haiguse kohta täiendava info saamiseks pöördusin doktor Interneti poole ehk läksin terviseameti kodulehele. Sealt leidsingi haigustunnuste nimekirja ja juhised haigestunutele, lähikontaktsetele.

Ütlen kohe, et sellest ei olnud mul erilist abi, sest juhend on peamiselt täis ähvardusi, et välja minna on keelatud ja pereliikmetega samu toidunõusid kasutada ei tohi. Lühidalt: pange uks vahelt kinni ja oodake surma.

Õnneks helises sel hetkel telefon ja teises otsas oli Soome nakkushaigusarst. Küsis mõned küsimused, et kindlaks teha, kas kuulun riskirühma. Soovitas kindlasti väljas liikuda, kui tervis lubab, et ei tekiks trombe. Inimestega kohtumist tuleb täielikult vältida, nakatununa tuleks ka õues kanda maski. "Jooge palju teed," ütles ta lahkelt. Andis mulle ka telefoninumbri, kuhu helistada, kui tervis halvemaks läheb ja ütles, et nakkushaigusõde helistab kolme päeva pärast uuesti.

Sain aru, et surmahirmuks pole vist siiski põhjust. Teavitasin ka oma Eesti perearsti Soomes saadud positiivsest testitulemusest. Pereõde soovis mulle kiiret paranemist.

Lugesin uudiseid ja ootasin surma

Isolatsioonis viibides oli liiga palju vaba aega ja tekkis igasuguseid mõtteid. Uudiseid ja sotsiaalmeediat lugedes oli selge, et elulootust mul pole. Sest aasta tagasi olid Itaalias haiglad üle koormatud ja suur hall kirste täis. (Foto, mille kohta agentuur Reuters hiljem välja selgitas, et see oli tehtud 2013. aastal, kui Lampedusa rannikul hukkusid Euroopasse pürgivad sisserändajad. Sellel fotol polnud midagi tegemist koroonaga).

PERH-i juht andis "Aktuaalsele Kaamerale" intervjuu, milles teatas, et haiglatesse hakkab kohe-kohe saabuma vähemalt kakssada hingamisraskustes patsienti päevas. Rohkem kui aasta kestnud pandeemia jooksu ei ole seda küll kordagi juhtunud, aga see juhtub iga hetk.

Köhisin, jõin mustsõstramoosiga teed, lugesin uudiseid ja ootasin surma. Vähemalt ei pea ma vaktsiinipuuduse pärast muretsema. Igaks juhuks tuletasin oma täiskasvanud lastele meelde, kus asuvad korteridokumendid ja paber hauaplatsi kohta.

Uudistest vaatas vastu leppimatu kriitika, kui saamatud on arstid, et pole jõudnud veel kõiki inimesi vaktsineerida, ning kui lollid ja kuritegelikud on poliitikud, kes ei suuda vaktsineerimist korraldada.

Miks ei sõlmita vaktsiinilepinguid, miks ei lubata erafirmadel päästvat vaktsiini Eestisse tuua? Nagu oleks seda vabalt saada, mine ja osta. Miks meditsiinitöötajad nädalavahetusel vaba päeva saavad? Sotsiaalmeedias nõuti paar nädalat ametis olnud valitsuse viivitamatut tagasiastumist.

Köhisin, jõin teed, kaotasin lõhnataju, sain pereliikmetelt sõnumeid, et hiljemalt seitsmendal päeval lähen hapnikupuuduse tõttu hulluks ja kukun surnult maha. Hakkasin juba saatusega leppima.

Õnneks helises telefon ja helistas Soome nakkushaigusõde. Küsisin, kas ma peaksin muretsema, et köha ikka veel kestab ja kust ma tean, et kopsupõletikku pole tekkinud. Ta rahustas mind, et viirusliku köha vastu ei ole tegelikult ravimit ja kogemus näitab, et kümne päevaga peaks küll kõik korras olema. Aga kui hullemaks läheb, siis helistagu ma kohe mulle antud numbril.

Ajakirjanduses ilmus aina verdtarretavamaid kirjeldusi koroonapatsientidest, kes ühel hetkel haiglas ärkasid. Eestis haiglas viibijate arv tõusis üle viiesaja. Mõned neist surid. Jah, ma ju tean, et enamik lahkujatest on kõrges vanuses ja neil on ka mingi raske haigus nagu vähk või südamepuudulikkus, aga ikkagi.

Küllap on peagi minu kord! Meedias ju kirjutatakse, et haiglasse satuvad ka nooremad. Ja just siis, kui tunnevad, et on juba terveks saanud. Jõin ikka kuuma teed moosiga ja tundsin, kuidas paine üha kasvab. Tundsin muret, et mul on ainult köha. Haige olla ei ole meeldiv, aga mõni päev peavalu, külmavärinad, lõhnataju kadumine ja köha oli täiesti väljakannatatav. Väga kahtlane! Võib-olla ei oska ma lihtsalt ohtu tähele panna ja õigel hetkel abi otsida!?

Ka mu mitmekordselt riskirühmas olev kaasa köhis mõned päevad. Temalgi vedas, hullemaks ei läinud. Kümme päeva möödus, köha läks üle ja Soome nakkushaigusõde kuulutas meid terveteks. Piinlik tõesti!

Nädalavahetusel nägin intervjuud ühe Eesti lavastajaga, kes rääkis innukalt uuest lavastusest ja esietendusest. Siis selgus, et ka tema on koroona läbi põdenud. Äsja nii värvikalt ja elavalt väljendunud inimene hakkas sõnu valima. Ta tunnistas napisõnaliselt, et haigus möödus kergelt. Ja ma mõistsin, et ka temal on piinlik. Ajakirjanik lõpetas kiiresti intervjuu. Mis sellisega ikka rääkida.

Koroonas ellujäämine ei ole ette nähtud! Ka Soomes, kus on nakatumisi palju vähem kui Eestis, üllatusid tuttavad meid elusana nähes. Oma tutvusringkonnas olime ainsad inimesed, kes koroonanakkuse saanud. Meie sõbrad Soomes tunnistasid, et ajakirjanduse põhjal on nad saanud sellest haigusest teistsuguse pildi ja vaatasid mind kahtlustavalt, kas mul ikka oli ametlikult Covid-19 või tahan ennast lihtsalt huvitavaks teha.

Koroona läbipõdenute jaoks on terviseameti lehel nõuandeid vähe. Palju hoiatatakse selle eest, et ka läbipõdenu võib uuesti nakatuda, haigeks jääda ja haigust levitada, seetõttu tuleb kindlasti piirangutest kinni pidada. Kuigi arstid ja teadlased on öelnud, et uuesti nakatumise tõenäosus on väga väike. Peamiselt kumab läbi ametnike hirm, et äkki mõned läbipõdenud püüavad maskikandmisest pääseda.

Kui tegutseks ka ooteajal?

Ma olen juba leppinud mõttega, et minuvanused inimesed ei näe enam kunagi sellist elu, nagu me enne koroonat elasime. Ma olen isegi leppinud mõttega, et peame elu lõpuni maski kandma. Aga ma ei taha leppida mõttega, et meie lapsed ja lapselapsed peavad oma elu lõpuni meie nii otseseid kui ka kaudseid koroonavõlgu maksma. Need lapsed, kes jaksavad viirusekriisi üle elada.

Ma kardan väga teateid laste ja noorte enesetappude suurenemisest ja vaimsete probleemide sagenemisest. Ma muretsen ka selle pärast, et sisuliselt kaks kooliaastat koduõppel olnud lastel on väga raske taastada õppimisharjumust ja -motivatsiooni.

Otsustajatel ei ole nähtavasti mingit soovi "õppida koroonaga koos elama," kuigi nad sellest pidevalt räägivad. Loodetakse lihtsalt, et ühel päeval vaktsiinide tootmine suureneb ja muid variante ei kaaluta. Aga mis siis, kui tegutseks ka ooteajal?

Ligi 100 000 inimest Eestis on praeguseks Covid-19 haiguse läbi põdenud ja kuna nakatumisi tuleb praegu üle tuhande päevas, siis lisandub peagi ka tervenenuid tuhat inimest päevas. Lisaks on juba praegu üle saja tuhande inimese vaktsineeritud. See on juba arvestatav hulk kliente ja tarbijaid, kes võiksid nii mõnegi ettevõtte hukust päästa, nii mõnedki töökohad säilitada ja laenuvõtmise vajadust vähendada.

Jah, kindlasti ei ole see lihtne, aga Saksamaa Robert Kochi instituut on juba teatanud, et Saksamaal on kolmas laine käes, nakatumiste arv suureneb ja peagi tuleb taas hakata piiranguid karmistama. Sellest pole pääsu ka Eestil. Võiksime olla esimesed, kes pakuvad välja toimiva süsteemi.