Toomas Jürgenstein: minu koroonateoloogia

Toomas Jürgenstein
Toomas Jürgenstein Autor/allikas: Erakogu

Ebatäiuslikkust ja poolikust esineb vaktsineerimises, ravimises, inimeste hoiakutes, piirangute vastu protestides. Koroonateoloog teab, et tal tuleb mitmete asjade puhul kannatlik olla ning seda kannatlikkuse vajadust enese ümber ka levitada, kirjutab Toomas Jürgenstein.

Eestis võib tulla nii mõnelegi üllatusena väide, et kristluses on endastmõistetav rääkida erinevatest teoloogiatest, harvem räägitakse koguni erinevatest kristlustest. Kõige enam on nimetatud ehk liberaalset teoloogiat, kuid üsna sageli räägitakse ka eksistentsialistlikust teoloogiast, eduteoloogiast, protsessiteoloogiast.

Vahel kõneldakse veel spetsiifilisemalt, olgu siis vabastusteoloogiast, feministlikust teoloogiast või evolutsiooniteoloogiast. Igal nimetatutest on omad rõhuasetused, metoodikad ja pooldajad. Üsna subjektiivselt hakkasin mõtlema ka koroonateoloogia võimalike aluste üle.

Olgu täpsustuseks öeldud, et loomulikult on kirikud pandeemia teemal oma seisukohti avaldanud. Näiteks Euroopa Kirikute Konverents on koostanud aruteludokumendi: "Koroonaviiruse COVID-19 vastu vaktsineerimise kristlikud perspektiivid", mille argumendid lähtuvalt eelkõige kolmest põhimõttest: usaldusest, vastutusest ja solidaarsusest.1

Käesolevas kirjatükis olen koroonateoloogiat kirjeldades kindlasti subjektiivsem, vähem argumenteerivam ja spontaansem.

Esimese teemana tõstatab koroonateoloogia küsimuse religiooni ja loodusteaduste suhtest, võime ju arstiteadust vaadata bioloogia ühe osana, millega koroonateoloogia igal juhul peab suhestuma. 

Teoloog ja füüsik Ian Barbour (1923 - 2013) on vaadeldud religiooni ja loodusteaduste suhet eelkõige kolme võimaliku mudelina, konflikti, sõltumatuse ja integratsioonina.

Kui tavaolukorras olen ma eelistanud religiooni ja loodusteadusi näha põhiliselt teineteistest sõltumatutena, siis mulle näib, et praegusel pandeemia ajal on kohasem rõhutada integratsiooni mudelit. Kaasaja meditsiiniga arvestamine on vajalik kasvõi selleks, et vaktsineerida religiooni sellesse üsna kergesti sisse imbuva soolapuhumise vastu.

Kindlasti eeldab meditsiini kuulamine koroonateoloogia poolelt alandlikku hoiakut. Keskajal oli levinud ütlus teoloogia ja filosoofia vahekorra iseloomustamiseks, et filosoofia on teoloogia teenija.

Koroonateoloogia ei pea kartma võtmaks hetketi teenija positsiooni meditsiini suhtes, andes aru, et siis, kui meditsiini võimalused on ammendunud, peab koroonateoloog haiget või juba lahkunut edasi teenima.

Teiseks arvan, et koroonateoloogia peaks seisma vastu sageli ilmsiks tulnud soovidele tõlgendada pandeemiat lühikeses perspektiivis, sest kõiksuguste haiguste taustaks olev kannatuse küsimus – miks hea ja õiglane Jumal lubab suuri kannatusi kaasa toovat pandeemiat – on igavene.

Selle igavese küsimuse pinnalt võib kergesti kõrvale tõusta hetkeolukorra tõlgendusi. Olen näiteks kuulnud juba seletust, et nakatumise näitajatega tipus olevaid Eestit Ja Tšehhit karistas Jumal seetõttu, et tegemist on Euroopa kõige sekulaarsemate ühiskondadega. See argument on ajutine - mõne kuu pärast on olukord teine - ning seetõttu koroonateoloogia jaoks kõlbmatu.

Kolmandaks on koroonateoloogias oluline kannatlikkuse vajadus. Pauluse kirjutatud esimeses kirjas korintlastele seisab: "Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik."2

Ebatäiuslikkust ja poolikust esineb vaktsineerimises, ravimises, inimeste hoiakutes, piirangute vastu protestides. Koroonateoloog teab, et tal tuleb mitmete asjade puhul kannatlik olla ning seda kannatlikkuse vajadust enese ümber ka levitada.

Neljandaks on oluline pakkuda eeskujusid. Luuka evangeeliumist on tuntud halastaja samaarlase lugu3, kes röövlite poolt pekstud juudist teekäijat turgutab ja tema eest arved maksab, ehkki juudid ja samaarlased tol ajal hästi läbi ei saanud.

Ka koroonateoloogias on oluline toetada üksikisikuid ja inimrühmi, kellega läbikäimine on komplitseeritud või puudub ja seda nii reaalsete tegude kui eeskujuga. Üheks oluliseks halastaja samaarlase vääriliseks teoks oleks võimalusel end vaktsineerida lasta ja soovitada seda ka teistele.

Ning viiendaks ei tohiks unustada tänu. Loomulikult on tänamist väärt kõik eesliini töötajaid, haiglapersonal, halastaja samaarlase kombel käituvad inimesed jne. Tänada saaks aga ka neid, tänu kelle jäi ära rahvaküsitlus abielu üle. Raske on isegi mõelda, kuidas praeguses pandeemiaolukorras oleks see küsitlus niigi pingul närvidega ühiskonda lõhki käristanud. 

Tänada saab ka Lätit ja Soomet, kes on mõlemad kinnitanud oma valmisolekut Eestit aidata, mis näitab, et Euroopa vendlus ei ole pelgalt sõnakõlks.

Vendluse kinnituseks hakkas peas keerlema Euroopa hümn, Friedrich Schilleri (1759 - 1805) ja Ludwig van Beethoveni (1770 - 1827) "Ood rõõmule", eeposte vahendaja Rein Sepa (1921 - 1995) nõtkes värsis:

Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist, 
siseneme, hinges heldus, taevane su väravaist. 
Mida aeg meis lahku jaotab, taas su hurmades on koos,
seal kus õrnu tiibu laotab, tärkab vendlus inimsoos.

Pärast seda pidulikku ja ülendavat teksti fikseerisingi koroonateoloogia viimase juhtmõtte: pandeemia möödudes võib koroonateoloogiast rahulikult loobuda. Kirjeldatud põhimõtted sisalduvad paljudes religioonides ja maailmavaadetes ning ärevate aegade saabudes saab need jälle kilbile tõsta.


2 Pauluse esimene kiri korintlastele, peatükk 13, salmid 9 ja 10.
3 Luuka evangeelium, peatükk 10, salmid 29-37

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: