Ilmselt ei tule ühelegi ettevõtjale ega juhatuse liikmele üllatusena, et äriühingu juhatuse liige peab seadusest ja juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ning olema äriühingule lojaalne. Kui juhatuse liige neid kohustusi tahtlikult rikub, vastutab ta isiklikult kogu äriühingule tekitatud kahju eest.

Seadusest tulenev juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis  aastat rikkumise toimepanemisest arvates.

Seega isegi siis, kui ebalojaalne juhatuse liige suudab pikema aja vältel enda kahjustavaid tegusid osanike eest varjata, ei saa selliselt juhatuse liikmelt pärast rikkumise toimepanemisest viie aasta möödumist kahju hüvitamist nõuda – äriühingu nõue on selleks ajaks aegunud. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et juhatuse liige on pannud äriühingu vastu toime kuriteo.

Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kuigi juhatuse liikmeks olek on tehingulaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, ei kohaldu sellest suhtest tulenevatele nõuetele tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg, mis on tahtliku rikkumise puhul kümme aastat.

Riigikohus on kinnitanud, et äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg on erandiks kümneaastasele aegumistähtajale. Seega ei ole tegemist olnud seaduse lüngaga, vaid kohtupraktika kohaselt ongi seaduse mõte juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindluse tagamine.

Riigikohtu üldkogu otsustas 3. märtsi 2021 lahendis kohtuasjas 1-17-2359 senist riigikohtu tsiviilkolleegiumi jäika seisukohta aga oluliselt muuta ja pahatahtlikud juhatuse liikmed võtta vastutusele kuni kümne aasta jooksul senise viie aasta asemel.

Sageli ilmneb juhatuse liikme kohustuste tahtlik rikkumine siis, kui juhatuse liige on ametist lahkunud ja/või äriühing on muutunud maksejõuetuks. Sealjuures on tõenäoline, et pahatahtlik juhatuse liige varjab enda tegusid ning rikkumisest teadasaamise ajaks on äriühingu nõue vähemalt osaliselt aegunud.

Juhatuse liige, kes on enda kohustusi tahtlikult rikkunud, õigusi kuritarvitanud ning tekitanud äriühingule kahju ei vääri aga sellist kaitset. Eeltoodud põhimõtetest ongi riigikohtu üldkogu 3. märtsi lahendi tegemisel lähtunud, otsustades, et teatud erandlikel juhtudel tuleb juhatuse liikme vastu esitatavale nõudele kohaldada kümneaastast aegumistähtaega.

Eelmisel nädalal tehtud lahendi kohaselt on sellisteks erandlikeks juhtudeks olukorrad, kus juhatuse liikme rikkumist saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Juhatuse liiget võib pidada tahtlikult heade kommete vastaselt käituvaks, kui oma tegevuses soovib ta õigusvastase tagajärje saabumist ning käitub tahtlikult heade kommete vastaselt.

Sealjuures ei ole tingimata vajalik juhatuse liikme soov tekitada kahju – piisab ka sellest, kui mõistlikult võib eeldada, et juhatuse liikme tegevuse tulemusel tekib tema esindatavale äriühingule kahju.

Juhatuse liige võib käituda tahtlikult heade kommete vastaselt ka siis, kui juhatuse liikme rikkumises esinevad kuriteo tunnused. Tavapäraselt tulevad siinkohal kõne alla varavastased kuriteod nagu omastamine või usalduse kuritarvitamine.

Küll aga ei ole igal juhul kuriteotunnuste ilmnemisel tegemist ilmtingimata tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega tsiviilkäibe mõttes – igal üksikjuhul tuleb seda eelkirjeldatud tähenduses eraldi analüüsida.

Tahtlik heade kommete vastane tegu on ka näiteks tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele.

Seega, kui juhatuse liige soovib käituda läbipaistvalt ja vältida hilisemaid kahju hüvitamise nõudeid, tuleb tal võimalik huvide konflikt ühingusisestele kontrollorganitele kindlasti avaldada. Sealjuures võib juhatuse liikme huvide konflikt avalduda erinevalt.

Viidatud riigikohtu üldkogu lahendis tegi juhatuse liige äriühingu esindajana tehinguid teise äriühingu huvides, olles viimasega isiklikult seotud.

Näiteks ostis juhatuse liige teadlikult endaga seotud ühingult kallimalt materjale, mida oleks saanud turutingimustel teistelt müüjatelt osta palju odavamalt ning müüs teisi kaupu kolmandatest isikutest äriühingute asemel just juhatuse liikmega seotud äriühingule niivõrd odavalt, et viimasel oli võimalik edasimüüki teostades teenida vahendustasu.

Seeläbi sai juhatuse liige kui teise äriühingu tegelik juht ja kasusaaja tehingutest isiklikku kasu, samal ajal kui äriühing, mille juhatuse liikmena ta tegutses, ei olnud sellisest huvide konfliktist teadlik.

See huvide konflikti kataloog ei ole aga lõplik ning võimaldab riigikohtu üldkogu otsust laiendada ka teistele olukordadele, mistõttu tuleb juhatuse liikmetel, kes on samaaegselt seotud mitme äriühinguga, olla ettevaatlik ja tegutseda alati läbipaistvalt.  

Mõistagi ei ole igasugune endaga seotud ühinguga tehingute tegemine käsitletav huvide konfliktina selle keelatud tähenduses. Äritegevuses ei ole välistatud, et arvestades juhatuse liikme kohustust toimida ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil võibki endaga seotud ühinguga tehingu tegemine olla kõige soodsam.

Sealjuures tuleb arvestada, et näiteks odavama ja kehvema kvaliteediga toote asemel kallima ja parema kvaliteediga toote tarnimine ei ole tingimata soodsam – selliseks valikuks peaks olema objektiivselt mõistlik põhjus, näiteks kliendi soov parema kvaliteediga toote ostmiseks või korduvaks pikaajaliseks tellimuseks kirjaliku kooskõlastuse fikseerimine.

Samuti ei ole ilmselt mõistlik kasutada endaga seotud ühingut vahendajana juhul, kui sarnaselt soodsatel tingimustel on kaupa või teenust võimalik saada otse tootjalt või maaletoojalt.

Läbipaistvuse huvides tuleks igal sellisel juhul juhatuse liikmel avaldada võimaliku huvide konflikti tekkimise oht ühingus enda üle järelevalvet teostavatele isikutele, misjärel on võimalik iga tehingu otstarbekust hinnata eraldi ning seekaudu vähendada tulevikus tekkida võivaid kohtuvaidlusi. Seeläbi saab juhatuse liige vältida hilisemaid kahju hüvitamise nõudeid enda vastu.

Kokkuvõttes tagab riigikohtu üldkogu lahend äriühingutele suurema kaitse pahatahtlike juhatuse liikmete vastu ning paneb juhatuse liikmetele kohustuse hilisemate nõuete vältimiseks teatama äriühingule võimalikust huvide konfliktist.

Lahendist saab teha järelduse, et juhatuse liikme huvi endaga seotud ühingu hea käekäigu vastu ei saa olla eelistatum kui selle ühingu, mille juhatuse liige ta on.

Kuigi äriseadustikku lugedes võib jääda mulje, et pahauskse juhatuse liikme vastu esitatavad nõuded aeguvad igakordselt viie aasta jooksul rikkumise toimepanemisest, tuleb ühingul ja juhatuse liikmel arvestada, et riigikohtu üldkogu uue tõlgenduse järgi ei kohaldu viieaastane aegumistähtaeg enam igal juhul.

Kui juhatuse liige rikub lojaalsus- ja hoolsuskohustust tahtlikult ning käitub tahtlikult heade kommete vastaselt ja tekitab seeläbi äriühingule kahju, võib varasema viie aasta asemel esitada äriühing juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude lausa kümne aasta jooksul.

Märkimisväärne on kõnealuse lahendi puhul ka see, et riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtunikud Peeter Jerofejev, Ants Kull ja Villu Kõve, kelle valdkonda igapäevaselt kuulub juhatuse liikme vastu esitatavaid nõuete lahendamine, esitasid otsusele eriarvamuse.

Eriarvamuse kohaselt oleks riigikohtu üldkogu pidanud jääma riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema seisukoha juurde, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava juriidilise isiku kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg (viis aastat kohustuse rikkumisest) on erinormidega ammendavalt reguleeritud ja puudub nii alus kui ka vajadus kohaldada lisaks kümneaastast aegumistähtaega.

Nimetatud kohtunikud leidsid, et tehtud otsuses ei ole arvestatud seaduse süstemaatikat, sätete kujunemislugu ega eesmärki ning kümneaastase aegumistähtaja kohaldumist ei kinnita äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate nõuete aegumisele ei sätete ajalooline, süstemaatiline ega eesmärgipärane tõlgendus.