Uno Lõhmus: kaua tuleb oodata õiguse kooskõlla viimist põhiõiguste nõuetega?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Uno Lõhmus Autor/allikas: ERR/ Lauri Varik

Euroopa Liidu direktiivid ja kohtupraktika ei välista täielikult liiklus- ja asukohaandmete kogumist, säilitamist ja kättesaadavaks tegemist. Lubamatu on kõigi sidevahendeid kasutavate inimeste andmete säilitamine ja avalikustamine, kirjutab Uno Lõhmus.

Teisipäeval tegid Euroopa Kohtu 11 kohtunikku otsuse, milles andsid selgitusi riigikohtu küsimusele, millistel tingimustel võib uurimisasutusel ja prokuratuuril olla juurdepääs elektroonilise side andmetele, et see vastaks põhiõigustele.

Kohtu kaks olulist järeldust on järgmised:

  1. juurdepääs kuritegude ennetamise või uurimise eesmärgil elektroonilise sidevahendi kasutaja liiklus- või asukohaandmetele, millest võib saada teavet sideseansside kohta ning teha järeldusi inimese eraelu kohta, on õigustatud üksnes võitlusega raskete kuritegude või avalikku korda ähvardava suure ohu ärahoidmiseks;
  2. meie prokuratuur, mis annab loa uurimisasutusele liiklus- ja asukoha andmete päringuks, ei ole sõltumatu ametiasutus.

Esimene järeldus ei ole uus, sama on Euroopa kohus öelnud juba varemates otsustes. Õigusnormid, mis võimaldavad kõigi kuritegude uurimiseks juurdepääsu side liiklus- ja asukohaandmetele, on vastuolus Euroopa Liidu õigusaktiga ning, mis veel olulisem, rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kirjapandud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, isikuandmete kaitsele ning sõnavabadust.

2. märtsi otsus on üks otsuste reast, mida Euroopa kohus on elektroonilise side andmete kogumise, säilitamise ja ametiasutustele kättesaadavaks tegemise kohta on teinud.

Mis peitub elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete mõiste taga? Need on jäljed, mille jätab maha sidevahend ning mis võimaldavad kindlaks teha millal toimus sideseanss, kui pikk see oli, kus helistaja või vastuvõtja liikus.

Need andmed võimaldavad teha täpseid järeldusi inimese perekonnaelu, tervise, harjumuste, poliitiliste, religioossete eelistuste ja seksuaalsuhete kohta. Selline jälgimine on lihtne, odav ja tõhus võrreldes muude vahenditega.

Nende andmete kogumine ja säilitamine sai alguse 2006. aastal vastu võetud Euroopa Liidu direktiivist. Tõuke andsid 2004. aasta ja 2005. aasta Londoni terrorirünnakud ning mitme riigi õiguskaitseasutuste surve.

Direktiivi järgi täiendas riigikogu elektroonilise side seadust. Direktiivi ja seadusega pandi side andmete säilitamiskohustus sideoperaatoritele. Kui Eestis läks direktiivi ülevõtmine ladusalt, siis mitme riigi konstitutsioonikohtud nägid andmete sellises säilitamises ja uurimisasutustele kättesaadavaks tegemises ülemäärast sekkumist põhiõigustesse, eelkõige eraelu puutumatusesse ja isikuandmete kaitsesse.

Euroopa Liit side liiklus- ja asukohaandmete säilitamise algatas, kuid algsel kujul ka lõpetas. Nimelt tunnistas Euroopa kohus 2006. aasta direktiivi 2014. aastal kehtetuks. Kohus ütles, et üldiselt ja valikuta kõigi elektroonilise side vahendite kasutajate, ka nende, kelle kohta pole mingeid tõendeid, et nende käitumisel oleks kasvõi kaudne seos raskete kuritegudega, andmete kogumine ja säilitamine kuni kaks aastat pole proportsionaalne põhiõiguste piirang.

Hilisemates otsustes Euroopa Kohus täpsustas, et liiklus- ja asukohaandmete kogumine, säilitamine ja riigiasutustele kättesaadavaks tegemine riivab eraelu puutumatust ja õigust isikuandmete kaitsele vähemalt sama intensiivselt kui sõnumi pealtkuulamine.

Euroopa Liidu direktiivid ja kohtupraktika ei välista täielikult liiklus- ja asukohaandmete kogumist, säilitamist ja kättesaadavaks tegemist. Lubamatu on kõigi sidevahendeid kasutavate inimeste andmete säilitamine ja avalikustamine. Juurdepääsu võib lubada vaid nende inimeste liiklus- ja asukohaandmetele, keda kahtlustatakse raskete kuritegude toimepanemises.

Hiljem lisati avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmise eesmärk. Meie võimukoridorides on seda seisukohta jonnakalt ignoreeritud.

Seadusemuudatuste aluseks olnud direktiiv on ammu tühistatud, kuid selle idee elab edasi elektroonilise side seaduses. Sideoperaatorid peavad endiselt vahet tegemata koguma kõigi inimeste side liiklus- ja asukohaandmeid ning andma andmeid mitte üksnes uurimisasutustele iga liiki kuritegude uurimiseks, vaid ka muudele asutustele väärtegude uurimiseks või muudel eesmärkidel.

Riigikohtu küsimused puudutasid üksnes kriminaaluurimist. Miks on see nii? Põhjusi on ilmselt mitu. Võime eeldada, et jõuametkondadel on tugev mõju seadusandjale. Mida rohkem teavet inimese kohta, seda lihtsam on oma ülesandeid täita.

Valitseb arvamus, et julgeolek ja turvalisus kaaluvad üles inimeste põhiõigused. Siia juurde kuulub väide, et õige hõlma ei hakka keegi. Samuti näib, et mõnigi põhiseaduse järgi põhiõigusi kaitsma pandud asutus võtab oma kohustusi loiult. Tulemus: põhiõiguste kaitse tase on Eestis nõrgem kui seda pakub Euroopa Liidu õigus.

Euroopa Kohtu sedastusel, et prokuratuur pole sõltumatu haldusasutus, on kaugeleulatuvad mõjud. Mõistagi siis, kui meie võimuorganid sellest mööda ei vaata.

Küsimus pole prokurörides, vaid nende tööd reguleerivates õigusnormides. Seadus küll kuulutab, et prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb kooskõlas seadusega, kuid see kinnitus kohust ei veennud.

Asutus, mis juhib kriminaalmenetlust ja toetab riiklikku süüdistust kohtus, on ilmselgelt huvitatud tulemusest. Seetõttu on raske nõuda, et prokurör suudaks objektiivselt hinnata, kas juurdepääsu lubamine liiklus- ja asukohaandmetele on vajalik ja proportsionaalne. Kahte vastandlikku ülesannet lihtsalt ei saa täita nii, et tagatud oleks õiglane tasakaal uurimise huvi ja põhiõiguste tagamise vahel.

Kohtu hinnangu mõjud ulatuvad kaugemale, kui kohtuasja küsimused ja vastused neile. Prokuratuur ei anna luba üksnes juurdepääsuks liiklus- ja asukoha andmetele. Prokuratuur annab loa paljudeks jälitustoiminguks nagu varjatud jälgimine, võrdlusmaterjali varjatud kogumine jt toimingud. Talle on pandud ka järelevalve nende jälitustoimingute üle, mida tehakse kohtu loal.

Üks teine rahvusvaheline kohus, Euroopa inimõiguste kohus, arvab samuti, et põhiõiguste riiveks loa andja ning jälgimise üle kontrolli teostaja peab olema kohus või sõltumatu haldusasutus. Hinnang olukorrale ei tulnud tühjalt kohalt, ka siinkirjutaja on probleemidele tähelepanu juhtinud. Nüüd on aeg tegudeks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: