Lavly Perling kui prokurör ja poliitika kui Frankensteini koletis. Et teema tõusis meedias hiljuti üheks peamiseks teemaks ja see pole pelgalt ühe isiku draama või lugu, vaid puudutab laiemalt meie ühiskonda ja suhet õiguskaitse-poliitika, siis peaks diskuteerima, üldistes huvides.

Prokuratuuris ei või olla mingit suletust

Kõigepealt Lavly Perlingust ja prokuratuurist, täpsemalt prokuratuuri eetikanõukogust ja selle toimimisest ning otsusest.

Mul ei õnnestunud avalikke allikaid, sh prokuratuuri kodulehte ja seadust kasutades, jõuda selgusele selles, kes kuulub sellesse nõukogusse, kuidas see formeerub, milline on selle protseduur ja pädevus. Samal ajal peaks selline informatsioon olema avalik ja kõigile kättesaadav, sest see on üks usalduselemente võimu ja ühiskonna vahel.

Prokuratuur, nagu ka kohus, on riigi demokraatlikus toimimise kolmas jõud ja selles ei saa ega või olla mingit suletust või korporatsiooni valgustkartvaid "siseasju".

Kui nõukogude ajal oli prokuröri karjääri obligatoorseks osaks NLKP-liikmelisus, siis nüüd ollakse jõudnud teise äärmusesse. Isegi kui isiku töösuhe institutsiooniga on lõppenud ja inimene ei ole erakonda astunud, vaid on ainult toetajaliige, on see prokuratuuri eetikanõukogu ja ilmselt ka juhtkonna arvates taunimisväärne. Sedavõrd, et asja tuleb ametliku arutada ja sellest avalikult ka teada anda.

Ei mõista, kas prokuratuuris pole märgatud, et oleme vaba demokraatlik riik, kus igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele (PS § 41 lg 1) ning koonduda mittetulundusühingutesse, sh erakondadesse (§ 48 lg 1).

Jah, tõsi, põhiseaduse § 30 lg 2 lubab seadusega piirata mõne kategooria riigiteenistujate õigust kuuluda erakondadesse ja mõnda liiki mittetulundusühendustesse. Ja nii seabki prokuratuuriseaduse § 30 lg 1 selge keelu – prokurör ei või olla erakonna liige.

Kõike võiks ju pidada põhiseaduse ja seadusega kooskõlas olevaks, kui poleks kahte "aga". Perlingul puudus teenistussuhe (see peatub prokuratuuriseaduse kohaselt töötamise ajal rahvusvahelises organisatsioonis või tsiviilmissioonil olles) ning ta pole ka erakonna liige. Seega - asi näeb väga välja ministri (karistus)aktsioonina oma erakonnasiseses poliitilises rivaliteedis.

Milles eetikanõukogu selgelt lati alt läbi jooksis, oli asja menetlemine ja otsustamine asjaomase isiku ehk antud juhul Perlingu mitte kutsumine istungile ja tema mitte ärakuulamine. See printsiip ehk puudutatud isiku õigus olla ära kuulatud, on ausa õigusemõistmise üks aluspõhimõte, mis peaks olema teada käitumisjuhiseks ka kõige nooremale prokurörile. Ja mitte ainult formaalses kriminaal (kohtulikus) menetluses, vaid ka organisatsiooni siseprobleemide lahendamisel.

Kui prokuratuur ei rakenda seda põhimõtet oma siseelus, siis miks peaks kodanik arvama, et prokuratuur on siiras selle põhimõtte järgimises oma tööasjades ehk kuritegude menetlemises ja riiklikus süüdistuses?

Ühe isiku lugu ja võimusuhte puntrasse minek ei vääriks laiemat arutelu, kui selles ei kajastuks suurem ja üldisem ning mitmetahuline probleem.

Vabad inimesed vabal demokraatlikul maal

Kõigepealt õiguse poliitilisusest/apoliitilisusest. Lugupeetud prokurörid, aga ka kohtunikud, advokaadid, õpetajad jt avalikud teenistujad ning ka kõik arvajad, kas te olete kunagi kohanud apoliitilist seadust?

Ütlen ette, ei ole. See lihtsalt ei ole võimalik, sest kõik seadused, eranditult kõik, on Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt vastu võetud ja kehtestatud poliitilise kogu ehk riigikogu poolt.

Seega, valimas käies ja seadust täites osalete poliitilises elus, kujundate poliitikat ja viite ellu poliitilist tahet ja otsustust. Seega arvata, et on olemas mingi apoliitiline amet ja tegevus õiguse (seaduse) rakendamisel, mis on neutraalne, vähimagi poliitilise varjundita, on illusioon, ekslik arusaamine. Meie kõigi poolt kehtestatud demokraatlik parlamentaarne riigikorralduse on lihtsalt nii korraldatud.

Kõik me oleme Eesti Vabariigi kodanikud, kellel on oma vaated ja seisukohad ning põhiseaduslik õigus neid väljendada. Nii oma töises tegevuses, organisatsioonis, kus töötame ja kogukonnas, kus elame. Oleme vabad inimesed vabal demokraatlikul maal. Ainuke, mille üle saab vaielda, on poliitikas osalemise määr, selle ulatus. Siin jõuame küsimuseni, mis on poliitiline ja mis piirangud avalikule teenistusele, sh õigusemõistmisele, sellest tulenevad?

Mõistetav, kuigi vaieldav, on kohtuniku, aga ka prokuröri ja advokaadi erakonda mittekuuluvus. Seda eeskätt selleks, et säilitada õigusemõistmise neutraalsuse ja erapooletuse näivus. Et inimene, kes on vastaspoolel, ei saaks kahtlustada, et otsus on tehtud tema kahjuks tulenevalt poliitilise võitlusest erinevate poliitiliste jõudude (erakondade) vahel.

Seda peaks vältima, eriti juhul, kui õigusemõistmises osaleval isikul on erakonna lihtliikmest kõrgem staatus.

Kuid on riike, kus erakondadesse kuulumine õigusemõistjatele ei ole keelatud. Seda kahel põhjusel. Esiteks peetakse ülimuslikuks tunnustatud inimõigust ja põhiseaduslikku ühinemisvabadust, mida ei ole õige ega põhjendatud nendes elukutsetes piirata. Teiseks, eelnevaga seotud avalikkuse põhimõte, kus avalikku erakondlikkust lihtliikme tasemel peetakse paremaks, usaldusväärsemaks ja läbipaistvamaks kui "salaparteilisust".

Ehitada tulemüüri õigusemõistmise ja poliitika vahele on põhimõtteliselt väär. Kui viia selline arusaamine absoluuti, siis saabki õigusemõistmine veel poliitilisemad seadused, mille saamiseks pole olnud riigivõimu kolmandalt sambalt mingitki sisendit, rääkimata võimalusest osaleda selle arutamisel ja kehtestamisel.

Sisendit sellest, mida koherentne õigussüsteem tähendab, millised on selle süsteemi reeglid, põhimõtted ja protseduurid, kuni praktiliste probleemideni, kuidas süsteem toimib, kuidas mingit normi rakendada ja millised on selle seosed ja võimalikud tagajärjed. Kahetsusega tuleb tõdeda, et õigusloome kvaliteet on juba niigi väga alla käinud. Sellele probleemile on osundanud kriitiliselt ka eelmine riigikohtu esimees Priit Pikamäe.

Eesti on väike, 1,3 miljonit inimest, sellisena keskmine Saksamaa linn. Meie ühiskonna kestlikkuse üks tüviküsimus on kuidas kasutada maksimaalselt võimalikult oma inimressurssi. Riigil, millel on 13 miljonit inimest, on kümme korda suurem võimalus inimeste valikus, 133-miljonilise rahva puhul on see veel sada korda suurem. See suhe määrab riikide edukuses ja mõjukuses paljutki.

Juba sel lihtsal põhjusel peaks väikesearvulise elanikkonnaga riik olema avatud, mobiilne, eelarvamuste vaba ja kasutama tõhusalt ära kõik teadmiste ja kogemustega ning ennast tõestanud inimesed. Andma neile võimaluse nii horisontaalseks kui ka vertikaalseks liikumiseks ning mitte ehitama kunstlikke ja hoiakulisi barjääre meie väikese ühiskonna sees.

Meie poliitilise elu häda on niigi mingit laadi uusbolševism, mille puhul on haritud ja edukad ehk eliit riigielu asjadest eemaldunud või eemale tõrjutud. Seda ei peaks tagant tõukama, seda tuleb ära hoida.