X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Akadeemik Tarmo Soomere: targem ei tohi enam järele anda

Foto: Priit Mürk/ERR

Teadlastel tuleb libateadus põhja lasta, on mereteadlane ja matemaatik, teaduste akadeemia president Tarmo Soomere järsk. Et siis mõtiskleda, kuidas koroonaviirus kasutab meid iseenda paljundamiseks ja inimestega malet mängides alustab alati esimesena. Lõpuks teatab Soomere, et kui poliitikud kutsuksid ta presidendivalimistele, oleks tema valmis.

Klimatoloog ja poliitik Andres Tarand ütles hiljuti koroona kohta, et viirus ei ole mitte keegi – ta ei ole lind, ega loom, ega bakter ka mitte. Kuidas saab mitte keegi meile nii palju kurja teha?

Kõige rohkem teeme kurja ise endale. Eesti muinaslugudest tuntud mõte, et "ise tegi" on siin täiesti asjakohane. Selle juurde käivad mitmed lood mitmetelt maadelt, et kui katk läks mingisse linna ja ütles, et võtab 5000 hinge, siis kaduma läks 5000 hinge ja ülejäänud surid hirmust.

Kas miski pole enam endine?

Maailm ei ole kunagi endine. Isegi ühte jõkke ei saa astuda kaks korda – seal on küll sama vool ja sama säng, aga mõned liiva- või kruusaterad on ikka liikunud ja vee molekulid on teised.

See ongi maailma mõte, et kõik muutub, kõik voolab.

Kui palju muudab koroona maailma?

Koroona muudab maailma ennekõike suhete tasandil. [Venemaa politoloog ja publitsist] Stanislav Belkovski ütles hiljuti: koroona suurim õppetund on see, et peame valdama oskust olla üksildased.

Üksildane olemine ei ole inimloomuse kõige armastatum seisund, ikka tahaks kellegagi koos olla. Nüüd, kui oleme surutud isolatsiooni, kas enese tahtel või riigi survel, siis saab päriselt teoks see tõotus, mida altari ees antakse – olla koos nii heas kui halvas.

Aga koos olemine ei ole enam mõnus, kui see on sunnitud. Ja koos üksildane olemine on veel keerukam.

Ja paljud inimesed ei ole koos üksildased, vaid on päris üksinda üksildased.

Seda oskust õpetab Ida filosoofia, aga meie kultuuriruumis on seda hirmus vähe. Huvitav, vinge ja äge on ikka olnud see, mida koos tehakse. Mida mõtlejad üksinda kuskil oma pesades teevad, sellest me loeme, kuid ei saa filmi- ega makilindile võtta, sest see, mida tänapäeval kuuleme, on arvutiklahvide klõbin, omaaegne sule krigin.

Kui te ise mullu jõuluajal olite koroonapatsient, kas kartsite?

(Paus) Ei kartnud, proua kartis.

Olete fatalist?

Ei, kindlasti mitte. Esimesed kolm-neli päeva oli tunne, et oh, milles küsimus, kerge nohu-köha, panen kodukontori püsti, ei pea töölegi minema, tunnen ennast mõnusalt. Siis hakkas mõnu järjest kaduma. Aga hirmu ei olnud, oli kindel veendumus, et meie arstid on nii tublid ja targad, et toovad mind ka teise maailma lävelt tagasi.

Toomas Sildami intervjuu Tarmo Soomerega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuidas on võimalik, et teame sellest viirusest ikka veel nii vähe?

Asjast, mis on "ei keegi", ongi raske palju teada. Ta ei räägi. Ta teeb midagi. Ja me peame kogu aeg lahendama matemaatilises mõttes pöördülesannet – vaatama, mida on ta teinud, kuidas reageerinud, mida kahjustanud või mida tootnud ja selle alusel püüdma ära arvata, mis on see mehhanism.

Kui võrdlen praegu viroloogide ülesannet näiteks arheoloogidega, kes peavad riidetükkide järgi välja selgitama, kuidas töötas kudumismasin, siis on viroloogide ülesanne suhteliselt lihtne. See viirus on väga selge… junn. Seal on päris lõplik arv jupikesi. Suurem probleem on, et neid kombinatsioone on suhteliselt palju, mida see viirus suudab iseendale välja mängida ja selle kaudu meie elu segada.

Koroonapandeemia tegi teadusele tohutu teene, tõi selle ühiskonnas peaaegu keskpunkti, andis teadusele lausa uue elu ja tähenduse, olite hiljuti sarkastiline. Aga miks sarkastiline? Teadlased võtsid ju selles kriisis sisse koha, mis neile kuulub.

Oli, jah, natuke sarkasmi-iroonia seguga öeldud, sest teadlased vajasid selle "ei keegi" abi, et ennast kuuldavaks teha. Aga tundub olevat meie maailma loomulik osa, et teadussaavutuste kommunikatsioon toimub kõige efektiivsemalt siis, kui on katastroofipõhine. Et katastroof on kas juba ukse lävel või lähenemas ja siis hakatakse küsima tarkade inimeste nõu.

Muidu ei ole seda vaja?

Muidu ei olegi seda vaja, pealtnäha.

Samas olete ilmse irooniaga öelnud, et neist, kes varem oskasid teistest paremini juhtida rahvuslikku lennufirmat, said päevapealt epidemioloogid või vähemalt rahvatervise spetsialistid. Kuivõrd lämmatavad netist guugeldatud infokillud või sotsiaalmeediast nopitud oletused päristeadmisi ja teadust?

Ei nad lämmata midagi. Teadlastele on aastakümned õpetatud, kuidas eristada terasid sõkaldest, kuidas teha kindlaks, mis on tõsine ja mis on arvamus ning kuidas eristada oma arvamuse väljendamist oma tulemuste esitlemisest.

Et siis ongi nii, nagu parafraseerides ühte laulu 30 aastat tagasi: ebateadus ja teadus sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe?

Oi kindlasti mitte. Üks, mida teadlased peaksid tegema selgemalt ja massiivsemalt – libateadus tuleb pikema jututa põhja lasta. Saan aru, et see võib kõlada arrogantselt.

See ei kõla arrogantselt, vaid utoopiliselt, sest kui vaadata ühiskondlikku arutelu, siis sageli tundub, et ebateadus jääb mõnikord rohkem pinnale kui päristeadus.

Elame maailmas, mille üheks aluseks on inimeste vaba eneseväljendamise võimalus ja tagatised, et selle eest taga ei kiusata. See on üks fundamentaalne alus, ilma milleta ei saa ette kujutada progressi.

Teadusnõukoja liige, käitumisteadlane Andero Uusberg nimetas seda ekspertsuse demokratiseerumiseks, kui inimesed seavad näiteks vaktsiininduses ekspertarvamuse kahtluse alla, toetudes sotsiaalmeediale. Ekspertsuse demokratiseerumine – päris tabav?

Andero Uusberg on äärmiselt hea asjade sõnastaja ja professionaalse psühholoogina mõistab ühiskonna seaduspärasusi palju sügavamalt kui mina matemaatiku või mereteadlasena.

Viitaksin vaid [Itaalia 20. sajandi füüsiku] Enrico Fermi vähetuntud ütlusele, et ära iial alahinda inimeste rõõmu, mille nad saavad siis, kui kuulevad midagi, mida nad juba teavad.

Kas sõna on vaba?

Sõna on vaba, meie praeguse arusaamise järgi.

On's vaba ka rumal sõna?

Viidates jälle Stanislav Belkovski värsketele sõnadele: meie praegune olukord on selline, et vabadus kestab ainult seni, kuni see ei too kaasa nakatumise ohtu.

Niisiis, see sõna ei ole enam vaba, mis ütleb, et mask ei kaitse koroona eest ja vaktsiini saajal sünnivad sabaga järglased?

Selle kohta on raske rakendada isegi Inglise parlamendist kuulsat ütlust, et ma ei ole sinuga nõus, aga ma kaitsen sinu õigust oma arvamust vabalt avaldada.

Nendega, kes usuvad, ei saa diskuteerida. Postateistlikus ühiskonnas oleme kaotanud oskuse, mida enamus religioone ja katoliku kirik on väga hästi vallanud – kuidas saada kontakt inimestega, kes usuvad teisi asju, kuidas leida nendega ühine keel, kuidas jõuda minimaalse üksteise mõistmiseni ja selle kaudu ehk selgitada, kuidas maailma asjad tegelikult käivad.

Oleme võtnud positsiooni, et igaühel on õigus ja vabadus oma vaateid levitada, mis on võõrandamatu õigus, kuni ei kahjusta teist inimest.

Toomas Sildami intervjuu Tarmo Soomerega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Koroona ümber on palju teadmatust, mis tekitab ebakindlust, teadlased räägivad keeruliselt, samuti poliitikud, inimesed otsivad ise infot ja teevad järeldusi, klammerduvad sotsiaalmeedias samameelsete gruppidesse. See kõik on ju mõistetav ja seletatav?

Absoluutselt. Ega see sünni maailma ajaloos esimest korda. Sõna "pamflett" on 500 või rohkemgi aastat vana ja kirjeldab olukorda varsti pärast trükipressi leiutamist Gutenbergi poolt, kui hakkasid ilmuma nimeta ja kirjastajata raamatukesed, mis esitasid peavoolust kõrval seisvaid mõtteid.

Nüüd on see kolinud sotsiaalmeediasse, aga sisuliselt pole midagi muutunud. Võibolla see, et taoliste kriiside, pandeemiate algstaadiumis – nagu olime aasta tagasi – uueneb teaduslik teadmine lausa maruliselt. Mitte nädalate ja kuudega, vaid päevadega.

Selle kohta on Hando Runnel kenasti kirjutanud, et kõige kiiremini vananeb teaduslik teadmine. Aga on äärmiselt raske leppida, et eilne tõde võib täna olla sügav vale. Tõde ja vale ei ole siin üksteist välistavad. Kui [füüsikateoreetik ja üks kvantfüüsika pioneere] Wolfgang Pauli kirjutas kunagi kolleegi käsikirja servale, et see ei ole õige ja see ei ole isegi vale, siis sageli on tundub tõe vastand olevat see, mis vale, aga tegelikult on õige ja viib edasi.

Teadmiste maruline täienemine on uus asi ühiskonnas. Meil ei ole sellele ei õpitud ega harjutatud reaktsiooni. Seda peab hakkama harjutama lasteaiast või põhikoolist. See on meie ühiskonna nägu 30 aasta pärast, kas oleme õppinud toime tulema maruliselt täieneva teadmisega.

Kas ekspertsuse demokratiseerumisest tuleb ka tigedus teadlaste vastu, kui nende jutt tundub liiga poliit-korrektne?

Mina interpreteeriksin tigedust teadlaste vastu teistmoodi.

Eks teadlastel on ikka komme pikas perspektiivis peale jääda, sest nende faktivaramu ja loogika ulatub aegade alguseni, sellist pagasit või polstrit kodukootud asjaarmastajatel-filosoofidel või hobiekspertidel lihtsalt ei ole.

Ja allajäämine on ju alati valus.

Teadusnõukoja juht professor Irja Lutsar sai omal nahal tunda, mida see kõik tähendab, mille peale teie ütlesite, et puusalt tulistatud vihakõnede ajastust liigume täpselt sihitud ähvarduskõnede ajajärku. On's teadlastele ähvarduskirjade ja -kõnede saatmine nagu koolikiusamine?

Jah, need on väga sarnased.

Teie jätsite koolikiusamise tõttu ühe klassi vahele, oli vist nii?

Jah.

Teadlastel seda võimalust ei ole. Milline on praegu teie nõuanne kolleegidele?

Kui veel natuke aega tagasi oleks see [nõuanne] olnud, et targem annab järele, siis nüüd – maruliselt muutuvas maailmas – ütleksin, et targem ei tohi enam järele anda.

Delfile rääkisite, et probleem on siis, kui eri arvamuste pooldajad üksteist ei usalda, suur probleem on siis, kui üksteisega enam ei räägita ja tõsine mure on siis, kui asutakse üksteist demoniseerima. Millises faasis asub Eesti ühiskond seoses koroonakriisiga?

Oleme veel suhteliselt algses faasis, kus ei saada üksteisest aru. On ka selge põhjendus – eestlased on küllalt vähe rääkivad inimesed.

Kus on keskne libastumise koht paljudel vandenõuteooriate pooldajatel, selle sõnastas hästi [Uus-Meremaa kirjanik] Bernard Beckett, et vandenõuteooriad on muidu armsad ja toredad, aga neil on üks häda – need eeldavad, nagu oleks inimene võimeline keerukaid sündmusi kontrollima.

See eeldus on põhimõtteliselt vale.

On asju, mida me ei saa kontrollida ka teoreetiliselt, meie universum on niimoodi üles ehitatud. Siis astub mängu kaine mõistus, mis vahel on ka purjus, aga kaine mõistus ütleb, et arukas on lähtuda eeldusest, et me ei suuda keerukaid sündmusi kontrollida, aga me suudame nende sündmuste tagajärgedega kohaneda.

Rääkides arvamuste kemplusest, ka meedia- ja sotsiaalruumi võitmisest, tuletaksin ikka meelde [näitleja ja lavastaja] Mikk Mikiveri, kes ütles, et intelligentsus on selge tähendusega: see on inimese omadus vähem ruumi võtta.

Toomas Sildami intervjuu Tarmo Soomerega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

"Plekktrummis" tunnistasite Joonas Hellermale, et meie ühiskonna pingestatus ja plahvatusohtlikkus on kasvanud liiga suureks ning ka parimad pead ei tea, kuidas seda praegu leevendada. Kas teie ka ei tea?

Ei tea.

Meil on koroona, kusagil taustal pagulased, homoteema…

See, jah, on suurelt jaolt matemaatikute probleem, et nad julgevad öelda – ei tea.

Üks Nobeli füüsikapreemia laureaat ütles kenasti, et matemaatikaraamatuid on kahte sorti – ühed, mida ei saa lugeda pärast esimest lehekülge ja teised, mida ei saa lugeda pärast esimest lauset. Ja füüsikud on matemaatikute kohta kommenteerinud ju väga sarkastiliselt, et matemaatik võib rääkida, mis talle meeldib, aga füüsik peab jääma kasvõi natukene terve mõistuse juurde.

Teie olete matemaatik.

Mina olen hariduse poolest matemaatik.

Mina me sellest järeldame?

Jätan selle iga inimese enda otsustada. See on nüüd koht, kus mul on hea meel ja tõeline rõõm pakkuda inimestele otsustusvabadust.

Ebateaduse ja populismiga võitlemiseks tuleks teaduse põhialuseid ja kriitilise mõtlemise oskust õpetada juba lasteaias ja algkoolis, leidis teiega sarnaselt tõenduspõhise meditsiini ekspert, McMasteri ülikooli professor Holger Schünemann Postimehes. Kas tõesti juba lasteaias?

Lihtsad sõnad "igaüks loeb" on saanud meie muutunud maailmas teise tähenduse. Kui veel mõni aeg tagasi oli probleem, et inimesed õpiksid kõik lugema – Eesti on olnud rahvahariduse mõttes 400 aastat väga heal positsioonil ja on PISA testide poolest tänagi –, siis nüüd on lugu selline, et igaühe arvamus loeb.

Vastakate arvamuste käsitlemine ja sealt ühisosa või alamhulga otsimine, millega saaks kogukonna või riigina edasi minna – see on tegelikult matemaatiline probleem. On olemas äärmiselt head tehnikad, kuidas risti vastukäivatest arvamustest ja tohutust arvamuste hulgast välja tuua seisukoht või aspekt, mida jagavad piisavalt paljud. Saab näidata, et kuni umbes kolmandik arvamusi võib olla täiesti seinast seina, siis on ikka veel võimalus kogukonnana edasi minna.

Aga mida me siiani pole osanud õppida… Meil ei ole olnud oskust ega võimekust anda eri arvamustele erinevat kaalu.

Nii?

Mis tähendab, et kui igaüks loeb, iga arvamus loeb, ka see, et kuu on juustust…

… ja maakera on lapik?

Maakera ongi lokaalselt lapik, sest teatavasti kehtib klassikaline Pythagorase teoreem ainult tasapinnal, ehk lapikul maal. Aga sellest ei järeldu, et Maa on lapik.

Matemaatikuga on keeruline rääkida. Ehk on Joonas Hellermal õigus, et hea abijõud tänapäeva vaadete rägastikus orienteerumiseks ja iseenda alleshoidmiseks on hoopis terake filosoofilist mõistust?

See aspekt on loodusteadusliku maailma vaatele ülesehitatud hariduses jäänud nõrgaks. Mingis mõttes on mõistetav, kui vaatame tagasi pikale ja rusuvale nõuka-ajale, et tuli ignoreerida ühiskonnaõpetust, sest see, mida räägiti, oli lihtsalt vale. Ja isegi, kui oli õige, siis ei toiminud, vaid oli ilupilt, nagu sotsialistlik realism, millel ei olnud mingit pistmist realismiga.

Kardetavasti on meie mõtlemises endiselt tugevalt sees hoiak, et harida saab inimest ainult loodusteaduslikus mõttes, aga mitte ühiskonna mõistmise mõttes. See paradigma tuleks nüüd muuta.

Meie probleem ei ole selles, et me ei oska piisavalt hästi teha tehnoloogiaid. Oskame küll ja alati leidub inimesi, kes teevad veel paremaid. Meie probleem on selles, et me ei oska hakkama saada isegi oma naabriga, ei oska hakkama saada peredes. COVID-19 pandeemia üks kõige ebameeldivamaid tagajärgi on mitmetes riikides perevägivalla hüppeline kasv. Inimesed, kes on andnud tõotuse olla eluaeg koos ja armastada teineteist, järsku enam ei suuda seda. Kus on probleem, me ei tea.

[Psühholoog] Andero Uusberg on mitmed asjad väga hästi lahti seletanud. Aga nagu kirjutasid marksismi suured klassikud: ega maailma lahti seletamine ole küsimus, probleem on selles, et maailma tuleb muuta.

Kas vaktsiinikõhklejaid saab ümber veenda siis, kui avalikult laseb end vaktsineerida kõige populaarsem või kõige ebapopulaarsem poliitik – eelmises valitsuses olid nendeks ühe küsitluse järgi Tanel Kiik ja Martin Helme? Või hoopis mõlemad, kõrvuti arstitoolides istudes?

Neid, kes on kindlalt veendunud, ei saa niisama lihtsalt ümber veenda. Enamasti on selle taga täiesti erinev kogemus, täiesti erinev faktipagas ja kuni pole selge, millisele faktikogumile ja loogikale toetuvad arvamused, ei ole võimalik mingit muutust saavutada.

Maailm jaguneb kolmeks: ühed on kindla peale nõus ennast vaktsineerima, teatav osa kindlasti ei ole nõus ja kolmandad kõhklevad. Veenda saab kõhklejaid.

Tõenäoliselt on inimesi, kellele vaktsiin mõjub halvasti. Miks ma nii julgen arvata? Kaks aastat tagasi sai Eesti riigi teaduspreemia keemia-molekulaarbioloogia alal Eesti Biokeskuse teadlaste kollektiiv, kuhu kuulub ka akadeemik Krista Fischer. Nemad vaatasid mõneteistkümne laialt levinud tavalise arstirohu kasutamist geneetika vaatepunktist. Ja standardne doos sobis Eestis kahele inimesele tuhandest.

Mis te nüüd ütlete, et apteegist tuleb üldse oma jalad eemal hoida?

Ei. Kindlasti mitte. Tuleb kuulata arsti.

Kas ka usaldada arsti?

(Muigab) Usalduse küsimus on samuti üks paradigma muutuse osi, mida oleme kogenud viimase paarikümne aasta vältel seonduvalt sellega, keda inimesed kipuvad usaldama. Kui jämedalt 30 aastat tagasi oli kõige usaldatavam professor, kellel oli oma valdkonnas vähemalt 30-aastane kogemus, siis täna on selleks inimene, kes luges midagi internetist.

Toomas Sildami intervjuu Tarmo Soomerega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Praegu tahab 69 protsenti inimesi eriolukorda, aga valitsus ei taha. Kas ta peaks rahva arvamuse järgi tahtma, kuigi eriolukorra kõige suurem pluss oleks selle hirmutav-heidutav kõla?

Näen siin paralleeli vana hea ütlemisega, et kõige suurem karistus inimesele on see, kui Jumal täidab tema soovid.

Valitsus ei ole küll Jumal, aga andke nüüd nõu peaministrile Kaja Kallasele, kelle tegevusega koroonakriisis on Norstati järgi rahul 38 ja ei ole rahul 54 protsenti vastanutest. Peaks ta oma tegutsemist muutma?

Ta juba muutis, Eesti ühiskond on teist nädalat suurelt jaolt lukus.

Teie sõnade kohaselt ei saa riiki juhtida avaliku diskussiooni alusel. Kuidas siis peaks riiki juhtima?

Demokraatia, jah, on Winston Churchilli sõnadega kõige parem riigivorm, kuigi ei ole ideaalne. Riigi juhtide ees on äärmiselt keeruline optimeerimisülesanne. Üks aspekt on see, mida inimesed tahaksid. Mida me kõik tahaksime – suur palk, vähe tööd, pikk puhkus ja vahemereline kliima…

Kasutasite sõna "kõik", aga kõik kindlasti ei taha seda.

Kindlasti on mõned, kes sooviksid, et siin oleks hästi pikk suusahooaeg, nõus.

Valitsusel on siiski piiratud mänguruum, piiratud eelarvega, [piiratud] samuti sellega, kas otsused, mida nad teevad, on teostatavad administratiivses ja inimeste vastuvõtlikkuse mõttes. Mitmed teoreetiliselt ainuõiged otsused ei saa teoks põhjusel, et inimesed ei saa nende mõttest aru.

Selle optimeerimisülesande lahendamisega haakuvad veel väärtushinnangud. Valitsus on moodustatud parteidest, kellel on mitte ainult oma programm, vaid ka üsna selgelt sõnastatud väärtused.

Ja oma valijaskond.

Valijaskonnast ma praegu ei räägi.

Nende väärtuste tõttu saavad parteid [valimistel] oma hääled, nad ei saa nende väärtustega vastuollu minna. See on märksa keerulisem klassikaline matemaatilise lineaarse planeerimise ülesanne, kus joonistatakse paberile mingi kujund ja hakatakse sealt ära võtma asju, mida teha ei saa.

Peale selle on veel tõsine probleem, et tehtud otsustel on pikk viibeaeg. Hetkest kui ühiskond suletakse, hakkab nakatunute arv kahanema alles mitte varem kui kahe nädala pärast.

Kogu selle süsteemi keerukusest on mitteasjatundjal raske aru saada.

Selliste komplekssete süsteemide orgaaniline probleem on, et neid ei tohi lasta lappama minna. Järsud otsused keerukates süsteemides on seotud peaaegu prognoosimatute kõrvalmõjude ja tagasisidemega. Võib kõlada kummalisena, aga valitsemises on sageli koera saba lõikamine jupi kaupa kõige parem meetod.

Teid kuulates jäin mõtlema, kas jagate ühiskonna nendeks, kes teavad ja nendeks, kes ei tea?

(Ohkab) Kõik ühiskonnaliikmed on targad, kuigi põhiseadus ei keela loll olla. Tarkus väljendub erinevates aspektides. Mina võin teada suhteliselt palju matemaatikast, aga ma ei tea üldse, kuidas käib koos mobiiltelefon või kuidas pannakse püsti elektripostid.

Igal inimesel on oma spetsiifiline teadmiste hulk, mis on äärmiselt väärtuslik ja sellest moodustubki kogu ühiskonna vundament ja edasiviiv jõud.

Mingil juhul ei saa öelda, et üks või teine teadmine on vähem oluline. Võime jagada oma ühiskonna nõnda, et mõned juba teavad, kuidas saab valitseda ja mõned veel ei tea.

Kirjutasite Sirbis, et mida rohkem püüame olemasolevate teadmiste, raudse loogika ja parimate mudelite abil tulevikku piielda, seda kiiremini ja väiksemate kahjudega saame painajast lahti ja seda paremini oleme valmis kohastuma uute tingimustega. Milline see tulevik – teadmiste, loogika ja mudelite järgi joonistatud – siis tundub?

See oli vist [Iisraeli poliitik ja diplomaat] Abba Eban, kes esimesena ütles: ajalugu õpetab meid, et nii rahvad kui ka inimesed käituvad targalt alles siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud.

Ja teine aspekt, et kui me midagi soovime, siis me tegelikult päris täpselt ei tea, mida nimelt me soovime. Eriti armastuse uurijad, ka see on teadus, on öelnud, et partnerit otsides otsivad inimesed sageli temas midagi, mida nad ei oska kirjeldada. Sellest, mida nad otsisid, saavad nad aru siis, kui on selle leidnud. See on nagu spunki (tähenduseta sõna raamatus "Pipi Pikksukk", toim) otsimine.

On üks inimloomuse huvitav tahk, et me ei suuda sõnastada, mida tegelikult otsime, aga muudkui otsime.

Ma väga loodan, et tulevikus suudaksime panna täpsemad piirid, mida me otsime ja teha kindlaks, mida me ei otsi. Ka see on aspekt, mida matemaatika õpetab – teadmine, mis on võimatu, säästab tohutult ressursse.

Teid tuleb lugeda ridade vahelt ja kuulata sõnade vahelt.

Jah, on ju õpetussõna, et ärge iial väljendage ennast selgemalt kui mõtlete. (Muigab)

Aitäh. "Plekktrummis" tsiteerisite indiaanlasi: me ei ole planeeti saanud mitte päranduseks oma vanematelt, vaid võtnud laenuks oma lastelt. On's meie lapsed, 2020-2021 koduõppes õppinud noored, rumalam põlvkond kui enne või pärast neid?

Et kõik põlvkonnad kujutlevad end intelligentsemana eelmistest ja targemana järgmistest… See ei ole tõsi, on näidanud teadusuuringud.

Praeguste noorte olukorda ma küll ei kadesta. Kriisidel on mõned üleüldised omadused. Näiteks et kriisis toimub tugev polariseerumine ja rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks. Aga teine omadus, mida sageli ei teadvustata, on see, et kriis lööb kõige tugevamalt haavatavate inimrühmade pihta. Praegu lõi füüsiliselt eakate pihta, kes olid hoolekodudes ja on surnud. Tohutu kahju, iga elu on väärtuslik.

Ja teine, pika vinnaga hoop on koolis õppivate inimeste pihta ja nende pihta, kes tahaksid siseneda tööturule. Et mõned koolitunnid ära jäävad, sellest pole midagi hullu. Isegi kui terve aasta jääb vahele, siis läheb kaotsi umbes 10 protsenti omandatavatest teadmistest. Ebameeldiv on, et üldiselt saab teadmisi omandada mingis kindlas järjekorras. Ei ole võimalik õppida integraalarvutust ilma diferentsiaalarvutust õppimata, ei ole võimalik paljusid muid asju teha, kui ei ole korrutustabel selgeks õpitud.

Kui terve aasta jääb varasem materjal kordamata ja sidumata uute asjadega, siis tekivad lüngad, mis on kumulatiivsed, need võivad olulisel moel mõjutada inimese elu, edasist haridust, karjääri. Ja mis veel hullem – tõugata teda elus pettunute sekka. Seda ei ole kindlasti vaja.

Toomas Sildami intervjuu Tarmo Soomerega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

2005. aasta jaanuaritormi ajal ei saanud paljud aru, et Pärnus kolm meetrit tõusnud merevesi ei jää klaasseinana rannale püsima, vaid tuleb sisemaale. See oli teie tegelik sõnum, et ohus ei ole mitte ainult inimeste vara, aga ka elud, sest vesi on külm ja vette jäänud inimesed võivad surra. Kui praegu kuulete kedagi rehmamas, et ah, küll tahaks koroona läbi põdeda, sest siis on edaspidi vähem muret, kas see meenutab teile Pärnu üleujutust?

Jah… Korrates ennast, et suurem karistus on see, kui Jumal täidab inimeste soovid. (Paus)

Selliste asjade puhul mõistan, et kogemused on äärmiselt oluline inimeseks kasvamisel, ka riikide püsima jäämisel. Aga on pisike nüanss: ega kogemus ole see, mis juhtub meiega, kogemus on see, mida meie teeme sellega, mis meiega on juhtunud.

Vanast ajast teada klassik Blaise Pascal (Prantsuse 17. sajandi matemaatik, füüsik ja filosoof, toim) arvas, et järeldused, milleni inimene jõuab ise, veenavad teda palju rohkem kui need, mis tulevad pähe teistele. Väga sageli on isiklik kogemus vajalik, et inimene saaks rahuliku sammuga edasi minna. Ma ei naeruvääristaks seda, aga ütlen, et koroonakogemust oleks targem mitte proovida oma nahal.

Mida me peaksime nüüdse koroonakriisiga tegema, et see saaks kogemuseks?

Koroonakriis ei ole asi iseeneses. Oleme ju osa loodusest ja paljud meist tahaksid olla veel suurem osa, aga looduse üks esimesi alusseadusi on see, et elu ja õilmitsemist piirab energia või toidu puudus.

Peame end universumi tipuks ja looduse krooniks, aga tegelikult oleme mingitele olevustele lihtsalt menüü. Sellega peab ära harjuma, ei ole muud võimalust. Kui liigub ringi palju miljardeid orgaanilist ainet [ehk inimesi], on see ju fantastiline toidulaud mõnedele olevustele.

Vabandust, oleme harjunud ikka mõtlema, et ümberringi on meie toidulaud.

Koroonaviirus vaatab teistmoodi, tema kasutab meid enda paljundamiseks. Kui ta ei saa ise enda paljundamisega hakkama, siis võtab inimese ja laseb ennast paljundada. Meie oleme teatav mehhanism, mida ta tarvitab.

Uuesti tuletades meelde, et evolutsioon on targem kui meie… Sellist laadi olevused või "ei keegi", Andres Tarandi sõnadega, on olemas ja nemad on targemad kui meie. Selles mõttes väljendas hästi akadeemik Eero Vasar, kes ütles, et tegelikult me mängime loodusega malet ja samuti viirusega, kuid vastik on see, et viirusel on alati valged nupud, tema alustab esimesena. Aga mida meie saame teha – igavest tuld anda.

Seda igavest tuld hüütakse vaktsiiniks.

Kui laiemalt vaadata, siis kas Euroopa ja maailm on ka edaspidi nagu teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik?

Seikleb nii inimene ja inimkond, seikleb ka tema ümber olev loodus. Ma ei julgeks inimest eraldada looduse üldisest ringkäigust. See ei tundu mulle õigustatud, vaadates kui mannetu on üksik inimene, kui ta satub kasvõi meie metsa talvisel ajal, kus ellujäämiseks on vaja hästi palju teadmisi.

Me oleme tugevad ühiskonnana, oleme tugevad seekaudu, et eri inimesed teavad ja oskavad eri asju. Seetõttu suudab inimene liigina teha meeletult rohkem kui mistahes teine liik suudab teha vaid söömise ja paljunemise kaudu.

See olekski mu vastus, mida Euroopa peaks tegema, kuidas edasi minema. Mida rohkem inimesi teab erinevaid asju ja oskab teha erinevaid operatsioone, omab erinevaid kogemusi – seda tugevam on inimkond.

Olete hoiatanud, et isoleerimise ja isoleerumise abil võime võita lahingu, kuid pikas perspektiivis pigem kaotame sõja. Kas endine avatus on üldse mõeldav?

On ikka. Olen veendunud, et meie molekulaarbioloogid ja viroloogid suudavad üsna nobedasti reageerida kõigile võimalikele järgmistele viiruse tüvedele. Ja see konkreetne koroonaviirus saadakse päris nobedasti kontrolli alla. Kas selleks läheb paar kuud või paar aastat, on raske prognoosida ja on pigem ühiskonna korralduse, kui viroloogide küsimus.

Mõtlen, et meil on tugev vaktsineerimise ebavõrdsus. EL ja Eesti kuuluvad eliidi hulka, keda vaktsineeritakse, aga paljudesse maadesse vaktsiini peaaegu ei jõua, mis tähendab, et viirus jääb sinna alles, jääb muteeruma ja me saame maksahaagi mõne aja pärast, kui viiruse uus tüvi välja tuleb.

Toomas Sildami intervjuu Tarmo Soomerega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Mulle meenus praegu Keskerakonna esimehe Jüri Ratase algatatud nimekorje, et kes sobiks kõige paremini Eesti järgmiseks presidendiks. Päris mitmed pakkusid just teid sinna ametisse. Kas oleksite valmis kandideerima, kui poliitikud kutsuksid?

(Ohkab)

Jah.

Kuidas, palun?

Jah.

(Ajakirjaniku üllatunud paus)

Sellega te annate paljudele poliitikutele noodi ette, kuidas taolistele küsimustele vastata.

(Ohkab)

Milline president te oleksite?

Samasugune nagu praegu teaduste akadeemia president.

Saan aru, et need küsimused võivad paljudele huvi pakkuda. Aga arvan, et sellest on õige rääkida siis, kui oma sõna on öelnud need, kes presidenti valivad. Parlament ja valimiskogu.

Kas poliitikud on teiega ümbernurga või otsesemalt rääkinud, et võibolla mõtleksite…

Ei.

Lõpetan nii nagu intervjuu Tiit Pruuliga nädal tagasi. Iga riik on oma inimeste nägu, ka Eesti?

Riik ongi inimeste nägu.

Milline on Eesti nägu 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist?

Väga selgelt paistab endiselt see õhin, millega hakati iseseisvust taastama. Nagu rõhu alt pudelist välja pääsenud džinn, kes tahab hakata maailma korraldama, kes tahab liituda parimatega, kes tahab ise olla hea.

See nägu on tänaseni selgelt jälgitav ja on äärmiselt sümpaatne. See nägu on meie edu üheks alussambaks.

Suur tänu. Lõpp läks küll üllatuslikuks, sest kui tavaliselt kelleltki küsida, kas ta oleks sügisel valmis kandideerima presidendivalimistel, siis kõik poliitikud annavad ümmargusi ja ümbernurga vastuseid. Aga siit tuli väga selge "jah".

Siit tuli kaks vastust.

Jah.

Ja varsti – ei.

Et poliitikud ei ole teiega sellest rääkinud, aga aega on… Kõike head ja olge terve.

Saame koos ka sellest koroonast välja.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: