Professor Irja Lutsar tunnistas ühes intervjuus, et tema jaoks oli pettumus, et ka 21. sajandil ei saa endiselt loota kõikide inimeste vastutustundele. Ikkagi selgus, et eestlased ei ole teistsugused kui lääne- ja lõunapoolsed eurooplased. Oleme nüüd oma esimeses tõeliselt suures kooronalaines. Eesti tuli lukku keerata, jõuga kehtestatud reeglid aitavad ülikõrgeid koroonanumbreid oluliselt kiiremini langetada.

Üsna suur osa ühiskonnast tunneb ennast nüüd rohkem kaitstuna. Riik on lõpuks astunud sammu, mida nad igatsesid juba kuldsete sügislehtede langemise ajal. Nende südames on rahu.

Kuid inimene on ehitatud nii, et kunagi ei ole küllalt, ka turvalisust võiks alati rohkem olla. Küsitlused näitavadki, et pool ühiskonnast teeks koroonareeglid veelgi karmimaks: rohkem politseinikke tänavale, rohkem haaranguid ja kontrolli! Mul hakkas kõhe, kui lugesin ühe vallavolikogu liikme märgukirja vallavalitsusele, et kohaliku noortekeskuse juures nähti ringi liikumas teismelisi noori. Parem istugu kodus ja vahtigu arvutit.

Koroonakriisi kõrghetkel ongi paljudele inimestele isikliku ängi leevenduseks nõudmine, et teistel peab olema sama kehv olla kui minul. Kui minult võetakse ära õigus käia treeningsaalis, miks siis on ikka veel lahti solaariumid? Miks küll juuksurid töötavad? Kiiresti üritatakse koroona kaitsevallis välja raalida veel viimased praod, mis on kinni müürimata, need praod võiks kinni naelutada suurte plankudega.

Näiteks leidub terve rida inimesi, kes paneksid lennujaama üles häbitahvli: siin fotodel on näha inimesed, kes on meie kalli kodumaa reeturid, sest nemad sõitsid Tenerifele puhkama! Sõitsid siis, kui Eesti rahvas peab koroonapiiranguid taluma!

Enam pole oluline, et puhkusereisilt tulijad moodustavad alla ühe protsendi koroonaviirusesse nakatunutest, kusjuures enamik neist teeb Tallinna lennujaamas ka vastava testi. Rääkimata sellest, et Hispaanias on koroonanakatumise tase üle kümne korra väiksem kui Eestis. Lisaks on osa reisijatest vaktsineeritud ja osa on kindlasti ka ränga haiguse läbipõdenud. Ükski argument ei kuulu isegi enam arutamisele, sest ühiskond on viskunud piirangutesse.

Aga kardan, et paljudele on suur pettumus, kui selgub et koroonaviiruse leviku drastilist kokkutõmbumist ei tulegi. Enamik Euroopa riike, mis läksid uutele rangetele reeglitele üle juba oktoobrist, vaevlevad nakatumisnäitude käes, mis on kukkunud kolmandikule aastavahetuse eelsest või järgsest tipust. Reeglite leevendamine paneb viiruse naksti uuesti liikvele.

Seega on ainus võimalus väljapääsuks vaktsineerimine ja veel kord vaktsineerimine. Tuleb lõpetada igapäevane vingumine vaktsineerimise võimalikest kõrvalmõjudest, sest kõrvalmõjud on tühiasi võrreldes nakkuse saamisega. Muukeelne taksojuht pole targem nõuandja kui perearst.

Aga vaktsiinid tulevad aeglaselt ja vähemalt kolmekohaliste nakatumisnumbritega siseneme hoogsalt suvesse ning purjetame ilmselt veelgi kaugemale. Seda peegeldab ka kõrge vaktsineerimisprotsendiga Iisraeli kogemus, kus haigus teeb praegu laastamistööd nooremate ja laste seas.

Kuna teise koroonalaine pidulikku suure saluudiga lõpetamist ei tule, kuidas siis ängile positiivses võtmes vastu astuda?

Minu meelest võiks liikuma lubada need inimesed, kes on täielikult vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud. Seda tüüpi võltssolidaarsus, et istume nüüd kõik kinni, kuni viimane põlvepikkune poisike on vaktsineeritud, on loosungina ilus, aga sisuliselt kasutu. Eriti teadmises, et lähikuudel on ikkagi järjest suurem võimalus kaitsesüst saada.

Selline strateegia vastandub seisukohale, et las olla kõikidel ühtviisi halb. Näiteks mina ei ole vaktsiini saanud. Aga üks minu kolleeg raadiouudistes on saanud kaks süsti. Osa kolleege on haiguse läbipõdenud. Mida nemad ootavad?

Üksikute inimeste kaupa saab tavaellu tagasi pöörduda järjest suurem osa ühiskonnast. Ainult neile saab ju avada spordisaalid, muuseumid, kohvikud, poed ja kõik muu. Kümned tuhanded saavad tööle tagasi. Ka 2021. aastal kehtib vana tõde, et anname abivajajale õnge, mitte kala. Küsimus ei ole ainult majanduse taasavamises, küsimus on sadade tuhandete inimeste depressiooniohu käest päästmises.

Maikuuks on meil vaktsineeritud või haiguse omal nahal läbi põdenud ühtekokku 300-350 tuhat inimest, seega kolmandik täiskasvanud elanikkonnast. Rumal ja ühiskonnale tervikuna selgelt kahjulik on ebamäärase solidaarsuse nõudmine ja nende inimeste sundimine ootama kujuteldavat valget laeva, mis viiruse meilt ära viib.

Tagasipöördumine normaalsusesse peab aga toimuma kindlasti täpselt kokkulepitud reeglite abil. Uusi reegleid on vaja lugematutes valdkondades. Lihtne näide on koroonapassi kasutuselevõtt.

Olgem ausad, Soome praegusel lausa ksenofoobiasse kalduval valitsusel on kõiksugu piiravate trikkide tegemine hästi käpas ja piir Eestiga jääb kinni. Ainsad, kes reaalselt võidakse liikuma lasta, on koroonapasside omanikud, vähemalt osa Soomes töötavaid mehi ja naisi saaks tulla aeg-ajalt koju oma pere juurde. Ning pikapeale mõlemale riigile vajalik inimestevaheline suhtlus taastub.

Kõik see vajab kokkuleppeid. Näiteks, kuidas avada spordisaalid nii, et koroonast pääsenud saaksid seal liigutama hakata? Kas esmalt lubame kohviku siseruumidesse vaid vaktsineeritud ja ülejäänud istuvad seni värske õhu käes?

Kõige rohkem paneb mind kurvastama asjaolu, et restardi arutelust ja ettepanekutest pole kuulda kippu ega kõppu. Ilmselt on ebapopulaarne tegeleda nendega ajal, kui endiselt otsime toimunus süüdlasi.

Riigikogus on viimastel nädalatel toimunud mitu pikka arutelu teemal, kes mida tegi valesti, kes vastutab ja kuidas koroonanumbrid kontrolli alla saada. Aga ei sõnagi sellest, mis saab sel kevadel ja suvel edasi. Kiire taaskäivitamine peaks olema Euroopa ja Eesti põhimure, me kõik vajame läbimurret, astugem siis esimesed arglikud sammud.

Mõned neist sammudest võivad olla ka eksisammud, kuid needki õppetunnid on kasulikumad kui paigaltammumine ja koroonasüüdlaste otsimine Brüsselist, Eesti ametnike, poliitikute või ajakirjanike seast.

Hiljemalt jüripäevaks peaks aga valitsusel olema meditsiiniasjatundjate ja tegelikult kogu ühiskonnaga läbi arutatud kava, kuidas teha suurt hüpet normaalsusesse nii, et jäädagi püsivalt sadulasse. Ja ei keerata Eestit uue laine tuleku ajal uuesti kraavi. Kasutagem oma aega pigem uute reeglite paika panemisele, mitte üksteise järel luuramisele.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.