Eero Epner: mina, Claudius

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jüri Ratas Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tuuma asemel on pintsak, väärtuste asemel ebamäärane ja tihti altvedav poliitiline instinkt, eesmärkide asemel jutupunktid ja seisukohtade asemel loosungid. Eero Epner lahkab eelmise peaministri ja nüüd riigikogu esimeheks kandideeriva Jüri Ratase fenomeni.

Umbes siis see juhtuski. Vaatasin uuesti ekraanile, kuid mu vanad silmad ei eksinud. Kirjutatud oli: ""Kui on soov, et Jüri Ratas midagi ei arvaks, siis seda ma ei tee," sõnas Ratas."

Ma proovisin meenutada, kuid ma polnud enam kindel, millal see kõik algas. Kas piibelehed juba õitsesid või mitte? Kas tammepuu kandis tõrusid või kas lapsed juba naersid? Ma ei tea. Kuid ühel hetkel oli see juhtunud – meie peaminister hakkas iseendast rääkima kolmandas isikus.

*

Hea küll. Tean juba ette, millele soovitakse jutt veeretada. Soovitakse rääkida lugu sellest, kuidas mõned aastad tagasi viidi ühes kaugel kaugel asuvas riigis läbi teaduslik uuring. Inimeste ajud ühendati elektroentsefalograafiga (palun mitte saata küsimusi, misasi see on) ja seejärel näidati neile häirivaid pildikesi.

Mis piltidel oli, võime vaid oletada. Lõvi söömas kitsetallekest. Hiroshima talvisel ajal. Noored pidu pidamas. Igatahes midagi kohutavat, õudset, sõnulkirjeldamatut.

Seejärel paluti aga inimestel (nende ajud, tuletan meelde, olid endiselt ühendatud arusaamatu, kuid teadusliku masinaga) vastata esmalt küsimusele "Mida ma praegu tunnen?" ja kohe seejärel küsimusele "Mida [inimese nimi] tunneb?" Tähendab, esmalt pidid inimesed mõtlema, et kitsetallekese verist rümpa või lõbustatud vigursuusatajat vaatab tema ise, seejärel aga – et seda vaatab keegi nendenimeline kolmas isik.

Ning teadlased (muidugi elektroentsefalograafi abil) tegid kindlaks, et kui kõnelda endast kolmandas isikus, siis on maailma õudused talutavamad. Kõik tundub kuidagi kergem, õhk võtab pastelseid toone, stressitase langeb ning taas tekib isu millegi rõngakujulise järele.

Seega: mõelge endast kui kellestki teisest – ja teil hakkab parem. Seda hirmsat ei koge teie. Seda ebameeldivat ei pea tegema teie. Isegi seda tüütut tainast ei pea sõtkuma mitte teie, vaid hoopis keegi teienimeline ja teiekujuline kolmas isik.

*

See tundub loogiline selgitus: rääkida endast kolmandas isikus, et leevendada stressi. Sest möödunud aasta oli raske. Kui poolteist aastat tagasi küsiti Jüri Rataselt, mis on valitsuse jaoks olnud terve 2019. aasta olulisim töövõit, vastas ta nii: "Suur muutus on toimumas päästekomandode kontorite kordategemises."

Kontorid, olgem ausad, tulid tõesti ilusad. Seinad on ühiskonda liitvates toonides, tugitoolide jalgade alla on kleebitud pehmendused, isegi laelambid ei heida varje ning väljudes sulguvad uksed maheda sahinaga.

Selle iluga võrreldes tuli 2020. aasta veidi turbulentsem. Oli ühte ja teist, stressitase kuhjus ning nii mõnelegi hakkas tunduma, et elatakse ajaloolisel ajal, langetatakse massiivseid otsuseid ning see väärib erilist endast lugupidamist. Iseennast koridori peal teietada – miks mitte?

Kuid võib-olla juhtus see kõik palju varem. Kui varem näis peaminister olevat heasüdamlik priimus, kes osava nupuvõttega eemaldas klassi eest sinna liiga kauaks jäänud ülbe loikami, siis valimisöö ootamatu kaotus oli hoop kõige muu hulgas minapildile.

Psühholoogiline seismograaf hakkas registreerima kummalisi võnkeid millalgi pärast eelmise koalitsiooni sündi, midagi juhtus – või siis murdus. Järsku nähti endist nii heasüdamlikku peaministrit karjumas alluvate peale, kui need ei teinud seda või toda. Muutusid nii närvikava kui ka toon, isegi presidendiga nelja silma all olevat hakanud äkitselt nähvama, haukuma.

Urisemine jätkus ajakirjanike peale, kuskilt tulid parlamendis esinedes jutu sisse ilkumine ja sarkasm, esialgu veel kohmakas, kantud solvumisest ja haavatasaamisest, kuid aja jooksul üha enam üleolev ja lai. Sai ilmselt aru, et riiki taheti käest võtta, kuid ei saadud hakkama. Ja kui ei saadud hakkama, siis järelikult pole ette nähtud, sest määratud on teisiti.

Suhtumine levis. Esmalt siginesid valitsemisse rõhutatult isalikud žestid: pühapäevased teleesinemised, noomimised ja juhendamised, lisaeetriaja nõudmine ka siis, kui midagi olulist polnudki enam öelda, ja varjamatu nauding võimalusest kehtestada perekonnas Eriolukord.

Kogu riik kuulas korraga vastuvaidlematult sõna, veel üks samm ühiskonna infantiliseerimise teel, mis erineval moel ja erinevatest ideoloogiatest kantuna on üha levinum, ning koalitsiooni sisemine dünaamika näis hoidvat võimu veel kaua. Selle kindlustamiseks hakati õhtuti pidama Stenbocki majas ülevoolavaid õhtusööke, veinide ja rulaadi abil poputati koalitsiooni tervist, seejärel aga tassiti juba koju nii riigi rahakott kui ka kohvimasin ning tilgutati mõlemad tühjaks – kui juba prassida, siis prassida!

*

Kui ma mõned kuud tagasi kõnelesin üht haltuurat ette valmistades mitmete meie majandusliku ja poliitilise ökosüsteemi inimestega, tõdesid nad, et on seda kõike juba kunagi näinud.

Kunagi ammu, millalgi mitukümmend aastat tagasi, kui riik alles tekkis ja sellel kõigel näis toona olevat mingi eriline koht ajaloos. Ja järelikult – mõtlesid valitsejad toona – on ka neil mingisugune eriline ajalooline missioon. Nad pole mitte valitud, vaid välja valitud.

Ja nii hakkaski meie peaminister rääkima iseendast kolmandas isikus. Küsid midagi, tema aga ütleb: "Jüri Ratas see" või "Jüri Ratas too". Kõik teised on seevastu need, kes nad on.

President oli näiteks viimases Jüri Ratase intervjuus taandatud "persooniks". Tõenäoline, et seda tegi ta šamanismi võtmes, see oleks mõistlik – mitte nimetada vaenlast pärisnime pidi, vaid kuidagi kaude, ümbernurga. Hallivatimees. Peltsebul. Persoon.

Pole ju saladus, et Jüri Ratas on viimase aasta jooksul solvunud paljude peale. Näiteks oli kevadsuvel üks kohtumine ettevõtjatega ja viimane veerandtund kulus kogu toa soe õhk selle peale, et peaminister kurtis oma segipaisatud tundemaailma, kui ta peab lugema kellegi startupi-inimese kriitikat Facebookis. Ja miks räägivad nad mingist valitsuse tehtud mainekahjust, kui nad ise tegelesid rahapesuga?

Flippas ära, ütleb üks kohtumisel osalenu. Aga tema ise mõtles: hea küll, kriitika olgu, kriitika on hea, aga miks siis kohe tema – Jüri Ratase – vastu? See ju teeb haiget, ja pealegi rikub suuremat plaani. Suurem plaan on aga lihtne: minna mingil moel ajalukku.

Siin muidugi registreerib meie elektroentsefalograaf vea. Kindlasti ei saanud Jüri Ratas öelda "mingil moel", vaid ta pidi ütlema (või vähemalt mõtlema): minna ajalukku mingil kindlal moel. Ja see on muidugi – olla kriiside ületaja ning rahva liitja. Ärakuulaja. Lepitaja. Mõistja ja kokkutooja. Suurte Ülesannete Lahendaja ning Ajaloolise Kriisi Ületaja.

Paraku on tajuda, et päris nii see plaan ei libise ja see teeb ärevaks. Just sel põhjusel (oletab meie elektroentsefalograaf) kritiseerib Ratas valitsust mitte koalitsiooninõukogus, vaid Facebookis. Võtab sõna, õpetab, osutab näpuga.

Ei tahagi niivõrd õpetada teist, vaid rahvale meelde jätta, et õpetus toimus ning õpetajaks oli Tema – Jüri Ratas. Ütled korra "Jüri Ratas", ja siis  veel teisegi korra, võib-olla tüki kolmandatki, muudkui korrutad ja korrutad endast rääkides valju häälega "Jüri Ratas, Jüri Ratas, Jüri Ratas" – ning juba oledki meelde jäänud, juba ongi natuke paremini, juba terendabki presidendi koht, juba taastubki õiglus ning taas avanevad tema ees ajaloo väravad. Ratsutad läbi Ajaloo triumfikaare, ise suurem kui elu.

Võib-olla on keegi isegi pinisemas kõrva: "Memento mori", aga mis siis, las piniseb – sellised pühime eriolukorraga laua alla, ise aga mõtled: mind valvavad ju mitte üks, vaid koguni kaks pintsakutes turvameest, järelikult siiski tähtis mees.

*

Miks aga norida niimoodi kellegi hingelise universumi kallal, olemata kunagi temaga isegi rääkinud? Võib-olla sellepärast, et kellegi mossitamine on märk millestki palju laiemast. Märk sellest, et puudub maailmavaade ja selle on asendanud aistingud ning reaktsioonid. Tuuma asemel on pintsak, väärtuste asemel ebamäärane ja tihti altvedav poliitiline instinkt, eesmärkide asemel jutupunktid ja seisukohtade asemel loosungid.

Nii juhtubki, et valitsemine muutub teatraalseks, eelistatakse dramaatilisi lahendusi (eriolukord!), kogu see otsusekindla mehe bufonaad peab midagi varjama, kuid see pole enam pelgalt valitsemise stiil, vaid asendabki sisu – peaministrist on saanud simulaakrum.

"Kui on põhimõtted, on iga otsuse tegemine kerge, isegi kui see otsus on raske," ütles kunagi Erkki Raasuke. Kui neid põhimõtteid pole, tuleb toetuda instinktidele – ja kui need alt veavad, tabab hämmeldus, seejärel aga juba pahameel, solvumine, viha. Jüri Ratas pole selles reas esimene. Ühe partei esimees kirjeldas kunagi nõnda tervet tema põlvkonda. Milleks vinguda. Ega ma ise parem pole. Võib-olla nüüd nii ongi.

Mitte ilmaasjata ei torganud möödunud paari aasta jooksul silma, kuidas Jüri Ratas näppis alati midagi. Näppida võib vabal demokraatlikult maal muidugi nii üht kui teist, kuid tema näppis telefoni: pressikonverentsidel, riigikogus, ikka ja jälle sukeldus ta oma telefoni ja otsis sealt midagi.

Teised kõnelevad, tema aga näpib. Küsitakse – näpib. Ja mida näpib, seda võime vaid oletada. Võib-olla otsis midagi, või kedagi. Universum on kõle ja meie selles üksinda – leida sugulashing on suur õnn.

Ja kui võimu lagunedes osutub selleks sugulashingeks veel ainult kujutelm ühest suuremast ja paremast iseendast, sinu parim väljamõeldud sõber on sinu kuvand ja tema ajaloolised vägiteod, siis – kurb, aga ega maailm seetõttu ei tohi peatuda. Facebook, siit ma tulen. Sest lähitulevik näib olevat selge. Sel nädalal riigikogu esimees. Sügisel aga presidendiks. Karjäär, mis algas säravalt linnavalitsuse kantselei majandusnõunikuna, saab krooni.

Ja ainuke traagika, ainuke murelik koht siis, kui võim ludisedes kätte tuleb, on nagu ikka küsimus: mis saab edasi?

Sisemine areng sisemiseks arenguks, see on kokku võetav küsimusse, mida teeb "mina". Aga mida teeb see teine, see nii minu sarnane ning nii minu kujuline, kuid ometi palju tähtsam, palju suurem ja palju võimsam inimene? Sest vähemalt üks on kindel. Kui juba tekkinud, ei kao ta enam kuhugi. Mitte kunagi.

PS

Tõsi, üks variant on siiski veel.

Kui mõelda, kust see emotsionaalne laperdamine, täiskasvanud mehe solvumine ja ägestumine vaheldumas nagu lüliti klõpsimine Stenbocki majas ning see klõpsimine kujundamas meie viimaste aastate poliitilisi valikuid rohkem kui miski muu – kui mõelda, kust see iseenda ja riigi samastamine, kust kogu see pöörane soov minna ajalukku ükskõik mis hinnaga, siis võiks ju meie kunagine peaminister "Jüri Ratase" asemel öelda järgmises intervjuus hoopis midagi muud. Võiks kohendada kehasse kasvanud pintsakut, kuulata tähelepanelikult uudisteankrut, näidata siis pöidlaga enda peale ja öelda rahulikul kõlal – mina, Edgar Savisaar. On varje, mis ei kao. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: