Olen viimastel nädalatel mitu korda vaielnud ajakirjanikest ja suhtekorraldajatest kolleegidega selle üle, kas Eesti poliitikute ja eriti veel praeguse valitsuse poliitkommunikatsioon liigub ajakirjanduse asemel pöördumatult sotsiaalvõrgustikesse. 

Minu õpetatud sõbrad toovad näiteks peaministri Facebooki-postituse uutest piirangutest üle-eelmisest esmaspäevast, mis olla tekitanud segadust ja läinud meediakanalitest mööda.

Ma seda süüdistust hästi ei mõista. Peaminister Kaja Kallas teavitas valitsuskabinetis otsustatud piirangutest inimesi esimesena riigi vaadatuima igapäevasaate "Aktuaalse kaamera" otse-eetris kell 21.14. Stenbocki maja Facebooki-lehele ilmus teade piirangutest kell 21.22, ma eeldan, et samal ajal potsatas ajakirjanike postkasti ka vastav pressiteade. Kaja Kallase Facebooki-lehele jõudis samasisuline postitus kell 21.56.

Jah, ma olen muidugi teadlik ka sellest, et samal päeval kell 14.12 kirjutas peaminister oma Facebooki-lehel, et teeb valitsusele ettepaneku karmimad piirangud kehtestada. Too postitus jõudis enam kui 100 000 inimeseni ja ajakirjanduse kaudu ilmselt veel kordades rohkemateni. Aga see ei olnud teavitus uutest piirangutest, vaid poliitiline seisukohavõtt, mille tegemist ei saa poliitikule ometi keelata.

Peab olema pime, et mitte märgata, kuidas diskussioon piirangute üle on Eestis - erinevalt eelmisest kevadest - muutunud poliitilise võitluse osaks. Eelmise valitsuse liikmed heidavad Kaja Kallasele ette piirangute lõdvendamist, kuigi tegelikult lõdvendasid nad neidsamu piiranguid oma valitsemisaja lõpus ise. Poliitikutele on poliitilist tegevust muidugi keeruline ette heita, aga aegade ühe suurima kriisi lahendamist selline õhkkond kuidagi ei toeta.  

Kui minna teemas laiemaks, siis minu arvates on ajakirjanduse ja sotsiaalmeediakanalite konkurentidena esitlemine võltsvastandus.

Olen pea kolm aastat tegelenud poliitilise kommunikatsiooni vahendamisega kõikvõimalikesse kanalitesse (kuigi hetkel mitte otseselt valitsuskommunikatsiooniga). Ideaalne oleks, et üks sõnum läheb samaaegselt kõigisse võimalikesse kanalitesse - pressiteatena, uudistesaate otseülekandena, postitusena kõigis sotsiaalmeediakanalites - ja ilmub sealtkaudu samasugusena nii paljude Eesti inimeste ette kui vähegi võimalik.

Sama põhimõtet kajastab ka valitsuskommunikatsiooni käsiraamat, millele Anvar Samost ja Toomas Mattson viitasid ERR-i veebisaates "Otse uudistemajast". Iga kord ei õnnestu seda sünkroonsust paraku tagada. Aga kommunikatsiooni vaates peaks selline olukord olema erandlik ja kui see tekib, siis tuleb rohkem planeerida pingutada, et paremini toime tulla. 

Minu kogemuses ei ole vähemalt neil poliitikutel, kellega ma olen koos töötanud, salaplaani ajakirjandust ebamugavate küsimuste esitamisest üldse ära lõigata. Eestis teevad ajakirjandusega koostööd kõik poliitikud, ka need, kelle retoorikasse kuulub sellesama ajakirjanduse maapõhja kirumine.

Sellistes küsimustes on üldistamine küll keeruline, aga kogumina teeb Eesti ajakirjandus info vahendaja ja toimetajana supertööd ja on ka kriisi ajal olnud riigijuhtidele heaks koostööpartneriks. Õigupoolest on nii, et ilma ajakirjanduseta pole Eestis võimalik laia auditooriumini efektiivselt võimalik jõuda.

Seega pole ka minu töö eesmärgiks luua ajakirjanduse-laadseid või neid asendavaid kanaleid, vaid anda sisu päris ajakirjanikele, kes siis saavad teha toimetusliku otsuse, kas tegemist on uudisväärtusliku materjaliga või mitte.

Samal ajal ei saa Eestis oma sõnumi edastamiseks ajakirjanduse kõrval ka sotsiaalvõrgustikke alahinnata. Nagu ütlesin, jõuavad peaministri populaarsemad postitused enam kui saja tuhande inimeseni, kusjuures nende lugemiseks ei pea inimesel olema selle võrgustiku kontot - saate seda ise proovida, avades mõne Facebooki-postituse veebilehitseja inkognito režiimis. 

Sotsiaalmeedia võimaldab kasutajatel sõnumit ka vahetult jagada ja kommenteerida. Kinnitan, et poliitikud on oma valikutes platvormi-agnostilised, postitada tasub sinna, kus on inimesed. Kui enamik inimesi tegeleks igapäevaste omavaheliste aruteludega leheküljel rate.ee, täidaksid parteide reklaamieurod Andrei Korobeiniku, mitte Mark Zuckerbergi taskuid. Aga, nagu ma ütlesin, kommunikatsiooniinimestena peame pingutama, et sõnum jõuaks ühtemoodi sotsiaalmeediasse, ajakirjandusse ja ka muudesse kanalitesse.

Kindlasti väärib tähelepanu Toomas Mattsoni mõte, et kasvõi arhiveerimise seisukohalt tuleks riigijuhtide postitusi peegeldada ka valitsuse ja miks ka mitte riigikogu ning kohalike omavalitsuste lehtedel. Et kui mõni võrk kunagi ootamatult Eestis kinni läheb, siis see sisu oleks meil ikkagi olemas.

Lõpetuseks paar sõna peaministri furoori põhjustanud Facebooki-otseülekandest, mille käigus ta kord kuus vastab otse-eetris vaatajate küsimustele oma Facebooki-lehel (ja mida Reformierakonna lehed samuti jagavad).

Selles formaadis on Kaja Kallas valijatega suhelnud alates 2019. aasta veebruarist ja minu mäletamist mööda oli ta esimene poliitik, kes suurema turvavõrguta otse-eetris inimeste küsimustele vastama hakkas. Saates oleme püüdnud käsitleda võimalikult paljude inimeste küsimusi, ka ebameeldivaid ning neid, mis on tulnud saate ajal. Kuna peaministri soov oli ka uues ametis otsesaadetega jätkata, püüame seda kindlasti teha, võttes muidugi arvesse soovitusi, et saade oleks ametipostile vastavalt väärikas.