Harri Tiido: Euroopa kaitseprobleemide ajalooline peegeldus

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Drew Middletoni raamat "Lääne-Euroopa kaitse". Lääne-Euroopa kollektiivset kaitsevõimet puudutavad probleemid said alguse aastaid tagasi ja jätkuvad ka praegu, märgib Tiido.

Mitmed USA presidendid on püüdnud avaldada Euroopa liitlastele survet, et nood suurendaksid panust kaitsevõime arendamisse. Eriti jõuliselt tuli selle sõnumiga avalikkusesse president Donald Trump.

Euroopa riigid on aga paraku ikka veel jalgu järel lohistamas ning mõnes riigis tekkis Trumpi pressingu tulemusel hoopis täiendavaid negatiivseid tundeid ameeriklaste suhtes. Ilmekalt on taolised tunded esile tulnud Prantsusmaal, mis tahaks olla Euroopa riik number üks, kuid ilma ameeriklasteta.

Lääne-Euroopa ja Venemaa

Kõik see, mida oleme aastaid täheldanud, ei ole tegelikult midagi uut. Võtsin ette USA sõjakorrespondendi Drew Middletoni raamatu "The Defence of Western Europe" ("Lääne-Euroopa kaitse"), ilmumisaasta 1952.

Sõja lõpust on möödunud kuus – seitse aastat, äsja on areenile astunud NATO, USA on Marshalli plaani raames Euroopas lahkelt raha jaganud, Robert Schuman on tulnud välja söe- ja teraseühendusega, elik mitmed protsessid on käivitunud. Kuid Drew Middleton kirjutab nende algatustega kaasnenud probleemidest.

Middletoni raamatus on küll ka üks täielikult positiivne tegelane, see on NATO vägede ülemjuhatuse ehk SHAPE-i juht kindral Dwight Eisenhower, keda Middleton tihti tsiteerib.

Olukord vanal kontinendil oli tollal keeruline, sest selle maamassiivi tugevaimaks jõuks oli endiselt Saksamaale paigutatud vägede tõttu Nõukogude Liit. Middletoni kirjutise alusel võib arvata, et valdav osa tollaseid vaatlejaid olid kindlad, et varem või hiljem alustab Moskva uut sõda ja küsimus taandus sellele, kas Lääs suudab õigeaegselt taasrelvastuda ja luua usutava heidutuse nõukogude vägedele. Moskvat nähti kui vaenlast, mitte kui endist liitlast. Ja tunded olid vastastikused.

Middletoni sõnul kuulsid Lääne esindajad näiteks Vjatšeslav Molotovi kuulates mitte tema juttu, vaid nõukogude tankiroomikute lõginat. Hinnanguliselt arvati, et Moskva alustab rünnakut kahe kuni kümne aasta jooksul, kuni neil on kontinendil veel sõjaline ülekaal. Järelikult oli see ka ajaraamistik, mille vältel toimus võidujooks Lääne sõjalise võimekuse ülesehitamise ja Nõukogude Liidu ettevalmistuse edenemise vahel.

Lääne-Euroopa ei olnud aga taasrelvastumisest sugugi vaimustatud, inimestel olid veel meeles sõjaõudused ning keegi ei tahtnud nende kordumist.

Lisaks kaalusid rahvuslikud huvid tihti üles kollektiivsed eesmärgid. Kindral Eisenhower sõitis läbi kõik NATO tollased liikmesriigid ja selgitas ning seletas väsimatult vajadust tagada piisav heidutus, et Moskva uut sõda ei alustaks ning et pikemas plaanis tugevdada Lääne-Euroopat nii moraalselt kui ka sõjaliselt piisavalt, et ei oldaks enam kunagi avatud nõukogude sõjalisele väljapressimisele.

Kindral selgitas, et Moskva senine võidukäik, sõjaline propaganda, laste ajude töötlemine sõjamängude, marssimise ja puupüssidega, ajaloo rakendamine propagandavankri ette. See kõik viitas asjaolule, et võidukäigu jätkamine on Kremli jaoks endiselt väga ahvatlev. Militaristlik askeldamine on teatavasti omane ka tänapäeva Venemaale.

Moskva on sajandeid vaadanud Läänele kui vaenlasele. Nagu ka praegu. Venemaa alade laiendamine teiste rahvaste arvelt on aga Moskva arvates venelaste võõrandamatu õigus.

Samal ajal oli Venemaal tol ajal ka suuri probleeme, näiteks Saksamaal olevate üksuste tehnikat hooldasid ja remontisid sakslased, kuna Moskval ei jätkunud tehnilisi asjatundjaid. See tõik andis muide Läänele hea võimaluse saada teavet nõukogude vägede seisundi kohta, sest ega sakslastel venelaste suhtes sooje tundeid ei olnud ja tehnikud jagasid meeleldi kuuldut ning nähtut.

Eisenhower hoiatas, et demokraatiad on sõdade alguses alati kaitseseisundis, mis annab eelise totalitaarsetele valitsustele, mis võivad alati strateegiliselt üllatada. Sõjaliselt oli Lääne-Euroopa aastail 1945-1950 kaitsetu ja Venemaa tugeva poliitilise surve all. Ning see surve avaldas mõju.

Paljudes riikides levisid neutraliteedi meeleolud, et pole meie asi, ega Nõukogude Vene ei pruugi just meid rünnata ja parem hoiame kõrvale. Prantsusmaa 1951. aasta valimised näitasid sedagi, et kommunistid olid endiselt aktiivselt areenil ja esinesid Moskva sõnumitoojatena. Paljud ärimehed arvasid aga, et valitsused hoidku end ärist eemal ja ärgu segagu oma poliitikaga nende toodangu müüki Venemaale ja üldse ärisuhteid Idaga – taas tuttav teema.

Prantsusmaa

Eraldi probleem oli ja on Prantsusmaa. Teatavasti on Pariis ka praegu oma strateegilise autonoomia ja Euroopa armee mõtetega püüdlemas ameeriklaste rolli vähendamise poole. Sama oli ka sõja järel. Prantslane istus oma kohvikus, majandus oli läinud liikvele, elu hakkas värve omandama ja siis tuldi need amid oma NATO ja taasrelvastumise plaanidega.

Euroopa oma armeed püüti muide Euroopa kaitseühenduse raames hakatada looma juba tollal niinimetatud Pleveni plaaniga. Rene Pleven oli Prantsusmaa peaminister ja asi jõuti isegi kokku leppida, kuid siis tõmbas Prantsusmaa parlament iseenese valitsusjuhi veetud algatusele vee peale.

Probleemid Lääne-Euroopaga küsimustes, mis puudutavad kollektiivset kaitsevõimet ja kulutusi, pärinevad aastakümnete tagant ja jätkuvad ka praegu. Ei ole midagi uut siin päikese all, võiks praegusest vaatevinklist Drew Middletoni raamatu kokku võtta.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: