Töötan hingehoidjana haiglas, toetades nii haigestunuid kui ka nende lähedasi. Kannatavate inimeste kõrval, olles saatjaks kas tervenemise teel või teel igavikku, olen taibanud ja neilt õppinud, et inimese vastus elu raskustele ja kannatusele võib olla vapper tahe kanda oma koormat, leppimine iseendaga, oma eluga, ja tänulikkus selle eest, mida head on elus kogetud, et on olnud armastust.

Elu raskustega silmitsi seistes võib sündida taipamine, et oleme osa suuremast tervikust, et oleme inimestena omavahel seotud, et vajame üksteist, vajame armastust ja lähedust. Et iga sündmus ja iga kaasteeline meie elus on võimalus inimesena kasvada, taibata elu mõtet, milleks me oleme siia ilma sündinud ja mis on meie ülesanne ja eesmärk.

Raskete aegade ja sündmuste kogemine lükkab tagaplaanile ebaolulise, näitab meile, mis on elus tõeliselt tähtis. Austria psühhiaater Viktor Frankl, kes oli Viini kolmanda psühhoteraapilise (Sigmund Freudi ja Carl Gustav Jungi kõrval) ehk logoteraapia koolkonna rajaja ning kes tuli elusana tagasi Auschwitzi koonduslaagrist, on kirjutanud: "Inimene, kellel on mille nimel elada, kannatab välja, ükskõik millise – kuidas."

Frankl mõtestab vangilaagri kogemust: inimene jääb ellu vaid siis, kui ta elab millelegi ning see ei puuduta ainult iga üksikut vaid kogu inimkonda. Ellu jäid neis ebainimlikes tingimustes need sõjavangid, kes mõtlesid tulevikule, ees ootavale eesmärgile, sellele, mida on tarvis teoks teha. Inimese elu ülesanne leida üles omaenda elu mõte. Elu mõtte otsingul juhib meid südametunnistus, see on kompass, mis juhib valikuid ja otsuseid, nii suuri kui väikestena tunduvaid.

Kui mõtleme 1949. aasta 25. märtsile, mil saadeti loomavagunites varajastel hommikutundidel Maarjamaalt Siberisse teele ligi 21 000 eestlast, siis oli sel kuupäeval omamoodi kuratlik kokkusattumine.

25. märts on nimetatud ka kui maarjapäev. Küüditada maarjapäeval Maarjamaalt! Justkui oleks keegi pilgu heitnud kalendrisse, et kõik oleks ikka kooskõlas. Valmis oli seatud kaks tuhat operatiivgruppi, kes pidid kindlaks määratud isikud kinni pidama ja toimetama nad jaamadesse ja paigutama küüdivagunitesse.

See järjekordne "puhastusaktsioon" pidi Eesti külad ja linnad vabastama nõukogude korra kindlustamist takistavatest "kulakutest", "kodanlikest natsionalistidest", nende relvastatud "bandedest", puhastama Eesti maa taludest. Puhastama Eesti maa väest ja vaimust. Kirumise ja vandumisega täideti vaguneid, et norm saaks täis. Vaguneile kirjutati "koorem – inimesed"

Maarjapäev ehk paastumaarjapäev on rahvakalendris üks olulisemaid varakevadisi pühi ning pärit kiriku traditsioonist: täpselt üheksa kuud enne jõule külastas Neitsi Maarjat ingel Gabriel ja kuulutas, et ta jääb lapseootele Pühast Vaimust.

Niisiis, kui ei oleks Maarjapäeva, siis ei oleks ka jõulusid. Võime kujundlikult tõmmata paralleeli meie olukorraga – kui pole praeguste koroonaviiruse pandeemiast tulenevate raskuse kogemust ja kandmist, ärakandmist, pole ka tulevast tervenemist, kergust, rõõmugi.

Meil on raske, kuid lootust kaotada ei tohi!

Praegu on meil raske, mitte ainult meie "lukus" riigis, meie inimestele, noortele ja vanadele, vaid kõikide maailma rahvaste ja riikide jaoks. See nähtamatu ja haaramatu viirus ohustab meist igaüht, meie elu, tervist ja toimetulekut, on haaranud kogu meie elutervikut.

Hingame ja elame viirusteadete mõjuväljas. Seda olulisem on igapäevaselt meelde tuletada, mille eest me võiksime tänulikud olla ja mille nimel elada. Olgu selleks siis päev, mil saame jälle vabalt oma laste või vanematega kohtuda, tervenenud patsiendina oma arstile tänukirja saata või lihtsalt tavapäraselt ja nakatumist pelgamata tööle, kooli, laulukoori, trenni või kontserdile minna.

Pandeemiast vallandunud sündmusi ja protsesse ei suuda me veel taibata, ette näha tagajärgi. Meil puudub kogemus, kuidas toime tulla. See on täiesti uus olukord. Me tajume reaalset ohust ja teadmatusest tulenevat ärevust, hirmu, ehk isegi sügavaimat hirmu, kui me seni oleme kollektiivselt tundnud.

Illusioon, et oleme kaitstud oma turvalises eluringis, on kaotanud veenvuse. Me küsime eksistentsiaalseid küsimusi: mis mõte sel on, mis saab niimoodi elust edasi, kuidas toime tulla, kes või mis on süüdi. Need on kindla vastuseta ängistavad küsimused. Nii nagu on ängistav piirangute olukordki, kus me peame olema isolatsioonis, äralõigatud kõigist harjumuspärastest seosest.

Lootusest ja julgusest

Kuulates Siberist tagasi tulnud inimeste mälestusi, on imetletav, millist elujõudu nad endas kandsid. Kuidas koos laagrikaaslastega raskusi trotsisid, kui leidlikult ja arukalt toimetati ka kõige raskemates oludes, kuidas üksteist aidati.

Ellu oli võimalik siiski jääda ka kõige rängemates tingimustes, säilitada elutahe, jäädes inimlikuks ja väärikaks ka vägivallaöös. Julgeti unistada kodust, taaskohtumisest armsatega, vabast Eestist. Julgeti loota.

Elu karmi juhitamatust ja kontrollimatust, mis meile end raskustes ootamatult ilmutab, ei suuda me ära seletada, olematuks tõrjuda, aga me saame omaenda ja oma kaasteeliste haprust ja piiratust aktsepteerida. Saame olukorra tõsiasjadele julgelt silma vaadata.

Elukeeristest sündiv mure, kannatus ja valu, lein ja kurbus on tõelised, aga sama tõelised on ka lootus, armastus, elurõõm ja õnnetunnegi. Lootus võib peituda lihtsates asjades. Õppides üksteist kuulama ja julgedes rääkida oma tunnetest, kurta oma muresid inimesele, keda usaldad, kellest tead, et ta kuulab, kes ei tüki hinnanguid andma, ümber veenma.

Julgedes küsida abi, jah, seegi nõuab julgust – enda abivajaduse tunnistamine, tunnistamine, et enam ei jaksa, et vajaks puhkust, et ollakse väsinud, masendunud, läbipõlenud. Lootus võib peituda selles, et tunneme, et me pole üksi, et meist hoolitakse. Teadmises, et raskustes on võimalik abi saada. Lootust ehitame üles armastavates peresuhetes, lähedaste toetuses, sõbralikes suhetes töökohal. Aga ka usalduses oma riigi ja selle toimimise vastu.

Eluraskus võib anda elule mõtte

Kui me küsime, mida saame õppida eelmiste põlvkondade ebainimlikest katsumustest ja raskuste ületamistest, mis meid aitab, siis võiks vastus olla Frankli sõnul: igas olukorras peitub eriomane väljakutse, mille inimene peab teoks tegema seistes silmitsi selle olukorraga, ta peab täitma ülesandeid, mida olukord nõuab. Määravaks saab just see hoiak, millega inimene astub vastu raskustele, ja see, kuidas kannatus kujundatakse ümber saavutuseks.

Loomulikult ei saa me kaalukausile asetada üleilmse COVID-19 pandeemia ja inimkonna selliseid ränki kogemusi nagu Siberi vangilaagrid ja holokausti julmused. Kindlasti mitte. Aga mõtlema paneb see, et inimene on kohanev ja õppiv olend, homo sapiens ehk tark inimene.

Eelmise sajandi nõukogude ja natsionaalsotsialismi terroriaastad on siiski ehk meid õpetanud, et saame ära hoida halvima, me saame otsustada, teha valikuid, teha õigeid elu hoidvaid ja loovaid valikuid. Iga päev, igal hetkel.

Nüüd meid ei küüditata oma põlistaludest, kuid oma harjumuspärast elustiili on sunnitud muutma paljud. Võib ka juhtuda, et elutööna üles ehitatud ettevõtted võivad piirangute tõttu lõpetada tegevuse, pihta võib saata inimeste vaimne tervis, rääkimata haiglates elu eest võitlevate raskelt viirusesse haigestunute arvu kasvust ja surmadest.

Kui toona ei saanud inimesed paljut ise ette võtta, et end ise kaitsta küüditamise eest, siis praegu saame iseennast ja oma teekaaslasi kaitsta ohtliku viiruse eest, saame maske kanda, hoida distantsi ja lasta end vaktsineerida.

Jah, me alles õpime toime tulema, sest meil puudub sarnane kogemus. Iga uus päev toob esile meile senitundmatuid olukordi, fakte, nähtusi. Alates koroonaviiruse mõjudest organismile, ravimisviisidest, vaktsiinide mõjust kuni distantsõppe korraldamiseni.

Me õpime märkama eluliste materiaalsete vajaduste kõrval ka enda ja kaasinimeste hingelise ja vaimse tervise vajadusi, õpime üksteist toetama ja hoidma. Õpime leidma üles selle olukorra sügavaima mõtte, õpime tundma elu tegelikke väärtusi.