Kui autot ostes peame elementaarseks, et tehnopass vastab sõidukile, siis tõuloomamaailmas ei vastuta sisuliselt keegi, kui saad paberite järgi Mercedese, mis tegelikult osutub Trabantiks.

"Kui ma selle kassi ostsin, siis ta tegelikult köhis. Ei osanud tähelepanu pöörata, mõtlesin, et ikkagi kassid köhivad, võivad aevastada. Ja silmad võivad olla sellised rähmased ja võib-olla natuke mädased," räägib 900-eurose kanada sfinksi ostnud Liisi Mezentsev.

"Kolmandal päeval me pöördusime loomakliinikusse, sest kass hakkas köhima. Konsulteerides loomaarstiga, siis ta ütles, et suure tõenäosusega on see ikkagi kasvatusest saadud haigus, kuid seda ära tõestada on ääretult keeruline," lisab saatusekaaslane Kristina Marfeldt.

"Ta oli selline paisunud natukene, nagu kõht oli hästi suur ees. Talle meeldis akna peal istuda ja aknaklaasilt oli näha, et ta on sinna tatistanud kõvasti," ütleb Tene Kallaste, kelle kassi kõige tõsisem tervisehäda tabas.

 Tene, Kristina ja Liisi olid veel hiljuti võhivõõrad, aga tegelikult on nad saatusekaaslased, sest hankisid kõik viimase pooleteise aasta sees kalli tõukassi – kanada sfinksi – ühest ja samast kasvandusest. Kusjuures kõik tegid enda sõnul hoolika eeltöö, mis viis Violet Dream Cattery juurde.

Esimene üllatus oli, kui selgus, et kassipojad kasvavad ühe Lasnamäe üheksakorruselise maja korteris, mis nägi välja nagu Noa laev.

"Käisime seal korteris kasse vaatamas ja siis võtsime ühendust teise [kanada sfinksi] kasvatajaga ja selgus siis, et tegemist on sama korteriga," ütleb Kristina Marfeldt.

Selgus, et tegemist oli ema ja tütrega, kel kummalgi oma kanada sfinksi kasvandus. Rohkem aga Kristina täpselt selle tõu kasvatajaid Eestist ei leidnudki, mistõttu otsustas ta kassipoja siiski osta, ehkki algne kahe kassi võtmise plaan taandus pärast korteriskäiku ühele kassile.

"Meile näidati kasse elutoas. Seal oli neli või viis kassi parasjagu. Järgmine kord meile näidati teistsuguseid kasse. See tekitas küsimusi, et palju neid siis on ja kust nad tulevad," meenutab Kristina.

"Seal oli selline korvike, kust tuli neid päris mitu välja. Ma arvan, et kümne kandis võis neid kindlasti seal olla," lisab Tene.

Kassikasvandusel on Facebookis kena koduleht, kust torkavad silma üksnes kiitvad hinnangud ja pildid õnnelikest kassiomanikest. Tegelikult osutus see kasvandusest haiged kassid saanud naiste sõnul kassivabrikuks, mis müüb sisuliselt praakloomi olematute, et mitte öelda valede tõutunnistustega.

Ajakirjanduslik eksperiment

Et kasvanduses toimuvast tegelikku pilti ette saada, võttis "Pealtnägija" ette ajakirjandusliku eksperimendi ja külastas ühe ostuhuviliseks kehastunud kassisõbra abil ema-tütre kassikasvandust.

Lisaks neljakuusele kassipojale, kellele parasjagu ostjat otsitakse, käisid elutoast läbi veel kaks emast kassi - ühe selle poja ema, teine teise pesakonna ema. Teise pesakonna kassipojad olid veel liiga väikesed, et neid näidatud oleks, ent selgus, et hind on krõbedam kui varem - 1200 eurot kassipoja eest.

Lisaks kassidele oli korteris veel kaheksa koera ja vähemalt kolm akvaariumitäit kalu.

Müüja loetleb külaskäigul üles kõik dokumendid, mis kassipoja ostuga kaasnevad: "Tõutunnistus, vetpass ja ostu-müügileping."

Selgub aga, et tõutunnistus on pärit Venemaalt, sest kasvatus on registreeritud Venemaa tõuklubi alla. Tütar Ilona Lilleorg näitas telefoniekraanilt ka väidetavat Venemaa päritolu tõudokumenti.

"See on emase tõutunnistus, lihtsalt need tunnistused tulevad niiviisi elektroonselt. See on tema ema sugupuu. Temale (kassipojale - toim) alles tuleb see tõutunnistus," selgitab juurde ema Stella Talberg.

Kristina, Liisi ja Tene maksid igaüks oma tõukasside eest 850 kuni 900 eurot.

Kõigiga neist sõlmiti ka lubatud ostu-müügileping, kus müüjaks märgiti Violet Dream Cattery ja selle esindajaks Ilona Lilleorg. Kristina ja Liisi lepingud olid aga venekeelsed ja kõigist lepingutest puudus kassipoja hind. Lisaks lubas leping, et kassipoeg on terve ja vaktsineeritud.

Terviseprobleemid aga ilmnesid kõigi kassipoegadega pärast kojuviimist praktiliselt kohe. Ning juba mainitud nohu-köha ei jäänud ainsateks probleemideks.

"Tuvastati, et tal on silmas herpeslik viirus, selle me saime välja ravitud. Saime ka köha välja ravitud antibiootikumidega," kirjeldab Liisi.

"Kui me esimest korda arsti juurde läksime, siis meile öeldi, et on kõrvalestad, kõrvad on põletikulised ja määrati antibiootikumiravi, sest arvati, et äkki on külmetus," meenutab Tene.

Kui teised said haigustest jagu, siis Tene lemmikloomal nii hästi ei läinud.

"Hommikul ärkas ta üles, enam ei liigutanud. Hakati ruttu arsti juurde minema, helistati Västrikusse, aga kui ema elukaaslane oli jõudnud Västrikusse kassiga, siis ta kahjuks enam ei liigutanud ennast, ei olnud mitte midagi kahjuks enam lihtsalt teha," ütleb Tene.

Tema kassil diagnoositi FIP-viirus, mis saab alguse kasside koroonast ja on sisuliselt ravimatu ehk lõppeb enamasti surmaga. See on paratamatus, mida ei ole võimalik ette näha, ütlevad kasside asjatundjad.

"Kõike võib juhtuda, aga kasvataja kohustus on jälgida oma loomi. Ja kindlasti sa ei loovuta looma, kes on haige. See, et see haiguste levik seal on, see on pigem kasvataja hoolimatus," ütleb kasside tõuühingu Cato Cat Club juhatuse liige Diana Hirv.

Tema hinnangul näitab nii suur haiguste esinemine ühes kasvanduses, et kasvatajal ei käi jaks sellisest loomade hulgast üle ja haigused saavad vabalt ühelt loomalt teisele levida.

Karvutu kass läheb karvaseks

Kui köhast sai Kristina kass jagu, siis sellega polnud tema hädad veel kaugeltki lõppenud.

"Mingi hetk pärast steriliseerimist läks kass karvaseks. Oli küll talveperiood, mil nad aega-ajalt kasvatavad endale väikesed tuustid, aga see ei olnud päris tavapärane. Ja mida aeg edasi, seda karvasemaks ta läks," räägib Kristina.

Kristina võttis kasvatajaga ühendust, kes aga leidis, et põhjus peab olema kas vales toidus, külmas korteris või hormoonides. Igatahes mitte kassi vigastes geenides.

Kuna Kristina kodus on põrandaküte ja toad ühtlaselt soojad ning toit oli see, mida kasvataja oli ette näinud, hakkas Kristinale tunduma, et tegemist ei saa olla tõupuhta kanada sfinksiga, kelle eriomane tõutunnus on sametine ehk väga madala kerge aluskarvaga nahk.

"Minu jaoks viimaseks piisaks sai see, et ta jagas ise üht postitust ühest kasvatajast, kes oli aretanud kassi, kellel oli geneetiline viga ja siis nad ahhetasid ja ohhetasid, et kuidas nii võimalik on ja see oli lihtsalt minu jaoks nii silmakirjalik," ütleb Kristina.

Lubatud tõutunnistust polnud Kristinal aga endiselt.

"See ajendas mind neid tõudokumente taga ajama. Selles mõttes, et kokkulepe oli, et pärast steriliseerimist ta need dokumendid ka väljastab. Ja ma jäin neid siis ka huviga ootama, et kuna järjest karvasemaks ta läks, siis seda suurema huviga ma neid dokumente ka ootasin," kirjeldab Kristina.

Tõutunnistus olematult organisatsioonilt

"Me ei tea seda, mis seal taga on, me ei tea. Aga seda paraku ei kontrolli mitte keegi, mitte keegi ei saa siin midagi teha," tõdeb Diana Hirv.

Nimelt ei nõuta tõukasside päritolu tõendamiseks geeniteste, ka riiklik järelevalve puudub. Sisuliselt seisab kogu tõupuhtuse tõendamine tõuühingute endi õlgadel, aluseks erinevate süsteemide tõutunnistused. Mida aga teha, kui tõutunnistus on pärit organisatsioonilt, keda justkui olemas ei olegi?

Kuigi lepingu järgi pidid kasvatajad andma ostjatele pärast steriliseerimist üle tõutunnistused, siis aasta ja hulk meeldetuletusi hiljem said Kristina ja Liisi lõpuks dokumendi, mille on väljastanud Nika Cattery Venemaal, mis omakorda esindab World Cat Associationit (WCA), kes siis oodatud tõusertifikaadi väljastaks.

Nimed kõlavad uhkelt, aga pärast guugeldamist ja asjatundjatega suhtlemist sai Kristina aru, et ootas sisuliselt võltsitud dokumenti ja väidetaval üle maailma tegutseval assotsiatsioonil pole isegi mitte kodulehte.

"Konsulteerisin ka Cato klubiga ja sain teada, et see organisatsioon ei ole kellegi poolt aktsepteeritud. Üks Venemaa klubi. Ehk siis sisuliselt on tegemist ühe väga ilusti kujundatud paberiga," ütleb Kristina.

"Mitte kuskil sellist kasside assotsiatsiooni ei ole olemas, ja nendel ei ole ka õigust väljastada tõutunnistusi," lisab Liisi. "Sellise tõutunnistusega tegelikult kaasnevad omad reeglid. Seal reeglites on ju väga selgelt kirjas, mismoodi tegelikult toimub see kasside paljundamine. Ma ju ei või ju kunagi kindel olla, et näiteks minu kass Riki ei ole võib-olla saadud niimoodi nagu läbi verepilastuse."

"Ega see tõutunnistus nüüd midagi ei maksa küll, ütleme nii," kinnitab ka Diana Hirv Cato klubist.

Cato klubi esindab paljudes riikides tegutsevat World Cat Federationit (WCF) ja nende sõnul on sarnase nimega assotsiatsioon bluff. Venemaa süsteemi võivad kasvatajad eelistada Diana Hirve sõnul seetõttu, et sealt tõupaberi saamiseks ei nõuta kassipoja ülevaatamist, vaid see väljastatakse lihtsalt küsimise peale. Kahtlemata soosib selline süsteem pettust.

Stella Talberg aga raiub kui rauda, et tõutunnistusi kinnitav WCA on loomulikult olemas.

"Paljud riigid töötavad sellega," ütleb ta ajakirjanikule. Riike loetleda ta samas ei oska. Talberg lubab küll saata selle rahvusvahelise katusorganistasiooni kontaktid, aga selle asemel paneb ta teele mõned foorumilingid, mis viivad taas mõnede mittetöötavate linkideni - just selline on tulemus, kui ainsal WCA-d mainival foorumilingil vajutada.

Cato klubi tõdeb, et kasside tõuaretussüsteeme on mitmeid, ka Eestis tegutseb mitmeid. Üldjuhul nõuavad need enne tõusertifikaadi väljastamist kassipoja ülevaatust. Ent mööndustega on lubatud Eestis näitusele ka küsitavate Vene sertifikaatidega kassid.

"Tõutunnistuses on kirjas geneetika, mida tavainimene ei näe. Kui klubi näeb, et kõik läheb väga loogiliselt, need kasside värvid ja vanemad, siis ta võib seda aktsepteerida küll. Aga kui see inimene nüüd näiteks tahab tulla kassinäitusele ja näitab ette selle tõutunnistuse, siis võib juhtuda, et me võime keelduda selle tõutunnistuse vastuvõtmisest," räägib Diana Hirv.

15 saatusekaaslast

Et aga kahtluseuss oli juba hinges, otsustas Kristina teha foorumisse postituse, et näha, kas tal võib olla saatusekaaslasi. Ainuüksi kahe päevaga kirjutas talle 15 inimest, kes olid samast kasvandusest kanada sfinksi kassipoja ostnud, kõik pretensioonidega kasvataja suhtes.

"Sellest sai kiirelt selline infovahetus tervisehädade osas ja kes kuidas oma kassi ravinud on. Siis ma sain aru, et tegemist ei ole ainult sellise kerge skeemitamisega, vaid väga laialdase äriskeemiga," ütleb Kristina.

Ehkki lepingu järgi pidid loomad olema kohe sünni järel vaktsineeritud, siis Liisi kassil see tempel passis puudus ja omanik pidi korraldama ise kaitsepookimise.

Stella Talbergi sõnul tulid kõik eelkirjeldatud probleemid kas juhusest, omanike enda oskamatusest või möödarääkimisest.

"On viga selles, et inimesed kaovad ära. Nad ei suhtle," kommenteerib Talberg "Pealtnägijale".

Näiteks surnud kassi lubas ta asendada, aga Tene olevat ise loobunud.

"Me ammu juba pakkusime sellele omanikule selle kassi asendajat, teine kassipoeg, kui ta sünnib, ja see kassipoeg juba kolm kuud istub ja ta täna võtab, homme ei võta," kirjeldab Talberg.

Tene tunnistab, et loobus raske südamega asenduskassi võtmisest samast kasvandusest.

"Esiteks ma võin sealt haige kassi saada ja teiseks, kui ma toidan seda kasvatust edasi, siis see ei lõppegi kunagi ära. Nüüd ma istun siin, mul ei ole raha, mul ei ole kassi, mul ei ole mitte midagi," ohkab Tene, kes leiab, et mingi kompensatsiooni peaks ta oma üleelamiste eest ikkagi saama.

Pärast kassiostjate kaebusi ja "Pealtnägija" huvi heitis aga Cato klubi juhatuse erakorralise otsusega kassikasvatajatest ema-tütre oma ridadest välja.

"Ta on müünud vaktsineerimata kassipoegi, riigikeelne ostu-müügileping puudub, tõutunnistusi ei väljastata, kasvatustegevus käib erinevates süsteemides, kasvataja käitumine on ebaprofessionaalne, ebaeetiline ja lugupidamatu käitumine klubi suhtes," loetleb Diana Hirv kasvataja suhtes kirja pandud etteheited.

Stella Talberg lükkab taas kõik etteheited tagasi, alustades vaktsiinide puudumisest...

"Ta oli vaktsineeritud, lihtsalt palju oli kassipoegi, keda vaktsineerisin, ja ei pannud vaktsiini passi sisse."

…ja lõpetades venekeelse ostu-müügilepinguga.

"Paar korda oli ainult niiviisi, et mul printer läks katki ja mul oli trükitud vene keeles."

Veterinaaramet tõupabereid ei kontrolli

Kristina koondas saatusekaaslaste kannatused kokku ja tegi avalduse veterinaar- ja toiduametile (VTA) menetluse alustamiseks. Kui Kristina varasema üksikkaebuse peale ei tulnud VTA-lt isegi mitte vastust, siis ühiskaebuse peale algatatigi lõpuks menetlus.

Selgus aga, et VTA tõutunnistuste kontrolliga ei tegele, vaid seisavad üksnes hea, et lihtsalt väljendudes ei toimuks loomapiinamist. Sisuliselt nõutakse ainult, et kassil oleks WC, puhas joogivesi, kraapepost ja üks ruutmeeter ruumi.

"Kõik loomad, sealhulgas ka lemmikloomad, peavad olema söödetud-joodetud, puhas joogivesi peab olema. Me saame nõuda ka tervisetõendeid, et milline tervislik seisund loomal on," kirjeldab VTA peaspetsialist Darja Injukina.

"Pealtnägija" näitas kassikasvanduses filmitud materjali ka VTA-le, kellel pole kahtlustki, et tegemist on kassivabrikuga. Ent äri tõuloomadega pole keelatud. Kui üldjuhul teeb VTA kontrollvisiite üksnes loomaomanikule sellest enne ette teatades, siis seekord tuli koduvisiit emale-tütrele üllatusena.

Kristina loodab, et järelevalvest saab asja: "Lootus on, et kui me oleme näinud praegu nii palju vaeva selle tõestamisega, siis sellega annaks midagi teha peale selle, et tõdeda, et jah, on piisavalt palju ruumi ja on kraapepost."

VTA tuvastas kontrolli käigus korterist seitse koera, 13 kassi ja akvaariumikalu. Miniloomaaed korteris võib tunduda küll üllatav, kuid sekkumise põhjust amet seni ei näe. Menetlus siiski veel jätkub.

Järelevalve tõhusamaks

Kõik tõdevad, et järelevalve on hambutu, kuid seni pole seadused enamat võimaldanud. Ka VTA tunnistab, et käed on teinekord lühikeseks jäänud.

"Loomaomanikel peaks olema kindel koht, kus nad saavad konsulteerida, oma kaebusi ja märkmeid edastada, ja et neil oleks turvatunne, et selle infoga ka tehtaks midagi," leiab Kristina ja küsib: "Kas vastutus lasub siis ainult ostjatel?"

Ka Liisi leiab, et praegune järelevalve pole piisav.

"Kas ei või olla siis mingisugune avalik nimekiri, kust on näha, et näiteks kellel on kassipojad registreerimata. Sellist infot ei ole tegelikult mitte kellelgi," ütleb Liisi.

Siiski, et alates aprillist hakkaski kehtima seadusemuudatus, mille järgi tuleb kõik äri eesmärgil aretatavad lemmikloomad kanda edaspidi registrisse, justnagu põllumajandusloomad.

"See panebki neid loomapidajaid, kus peetakse loomi ärilisel eesmärgil, registreerima, ja meie amet saab ülevaate, kui palju Eestis on neid loomapidajaid, mis loomaliike nad peavad ja kui palju. Ja siis see järelevalve võib ka tõhusamaks muutuda," ütleb Injukina.

Abi saaks vaid kohtust

Nii VTA kui ka Cato klubi ütlevad, et õnnetutel kassiostjatel pole hetkel muud võimalust, kui tsiviilkorras kohtusse pöörduda. Ent ega siiski midagi garanteeritud ei ole.

"Üks asi on pettus. Pettus on see, et tal on kirjas lepingus, et kassipojad peavad olema vaktsineeritud. Siis on veel teine asi, et tal on kirjas, et tõutunnistus väljastatakse. See on pettus juba," selgitab Diana Hirv, mis alusel kohtusse pöörduda annaks. "Pole hetkel ühtegi kohtupretsedenti, võib-olla siis natuke ehmuksid need inimesed ära. Hetkel nad teavad, et mitte ühtegi seadust ei ole, mis neid karistaks."

Niisiis ongi tõulooma ostmine kusagilt korterist ja Venemaa taustaga klubilt loterii. Kui aga mõni jurist tunneb, et oskab ja tahab kassiomanikke aidata, on uks pretsedendi loomisele valla, et tõutunnistuste võltsimise eest kasvatajad liistule tõmmata.