Harri Tiido: Taiwan konfliktikoldena

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Taiwani saatus. Kui Hiina peaks Taiwani enese kontrolli alla võtma, saab ta kontrolli ka sealse tipptehnoloogia üle, märgib Tiido.

Hiina ja USA pingsad suhted ei ole ilmselt kellelegi uudis. Kiire teravnemine toimus president Donald Trumpi ajal. Joe Bideni võimuletuleku järel pinge püsis. Põjusteks nii kaubandus-majandussuhted kui ka uiguuride vastased repressioonid, Lõuna-Hiina meri ja Taiwani staatus.

Pingete tugevuse ja avaliku kokkupõrke võimaluse osas arvamused erinevad. Ühel meelel ollakse selles, et viimaste aastate jooksul ei ole vist nii pingelist suheteperioodi olnud. USA Council on Foreign Relations ehk Välissuhete Nõukogu paigutas USA ja Hiina kriisi oma ohuhinnangutabelis tänavu esimesele tasemele. Varasemad paar aastat oli see püsinud tasemel kaks. Sõjalise kokkupõrke võimalust hinnati mõõdukaks, kuid selle mõju kõrgeks.

Kuna ka poliitikavaatlejail on puhuti kalduvus otsida näiteid ajaloost, siis on hakatud rääkima USA ja Hiina suhetes tekkinud "Thukydidese lõksust". Vana-Kreeka ajaloolase Thukydidese  ainsast raamatust, mis oli pühendatud Peloponnesose sõjale, on mõtet kunagi hiljem eraldi rääkida.

Mainitud "lõksu" termin on pärit aga lähiajaloost ja mõeldakse selle all analoogiat Vanas Kreekas kujunenud olukorraga, kus Ateena kiire tugevnemine ei jätnud Spartale muud võimalust, kui sõda alustada. Elik mõeldakse domineeriva riigi otsust püüda sõjalisel teel peatada rivaali võimsuse kasv. Meie näite puhul oleks domineeriv jõud USA ja tõusev võim Hiina.

Kaldun pooldama neid arvajaid, kes leiavad, et analoogia on pisut üle paisutatud. Kuid pinge on olemas ja riskitaset kasvatab mitte niivõrd Washington, kuivõrd Peking. Hiina on viimasel ajal üldse muutunud rahvusvahelisel areenil palju agressiivsemaks. Oleme oma juttudes juba rääkinud niinimetatud "hundisõdalaste" efektist Hiina diplomaatias. Lisada võib Hongkongi demokraatia lämmatamise, jõulise võimlemise Lõuna-Hiina meres ja uiguuride vastase, genotsiidiga võrduva käitumise Xinjiangis.

Kuid konkreetsemalt Taiwanist. Pärast Kuomindangi režiimi langemist on saareriigist kujunenud õitsev ja demokraatlik riik, mis paistab silma oma kõrgtehnoloogilise tööstuse poolest. Kommunistlik Hiina sai küll oma tahtmise ja koha ÜRO Julgeolekunõukogus, kuid Taiwan jäi eraldiseisvaks ega näita mingit soovi mandri-Hiinaga liitumiseks.

Taiwani küsimuse lahendamine elik saareriigi toomine mandri-Hiina koosseisu on Pekingi võimude kinnisidee. See on olnud kinnisidee esimees Maol ja kõigil puna-Hiina liidritel kuni praegu võimul oleva Xi Jinpingini välja. Kuna Hongkongi teema on ilmselt üheselt lahendatud, kuigi brittidega sõlmitud lepingut rikkudes, siis peljatakse Taiwanil, et nemad on järgmised. Ja põhimõtteliselt on neil õigus. Küsimus on aga sobiva aja valimises.

USA strateegide hinnangul on sõjaline konflikt Taiwani pärast vältimatu, kuigi USA-l teadupärast Taipeiga vastastikuse kaitse lepingut ei ole. Saarel viibinud üksused viis USA minema pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist puna-Hiinaga 1979. aastal.

Ajaraamist rääkides pakutakse konflikti alguseks suvalist hetke kahe kuni kuue aasta jooksul. Hiina on teadlik, et avaliku rünnaku korral võiks tekkida vahetu konflikt ameeriklastega. Kuid keegi ei tea praegu, kuidas USA käituks. Seetõttu piirdub Peking esialgu sõjalise jõu kasvava ja puhuti ohtliku näitamisega.

Taiwani enese sõjaline võimekus on mõistetavalt palju väiksem kui Hiinal. Kuigi näiteks õhujõudude osas on nad vägagi arvestatavad. Kuid sõjalises mõttes mõõdetakse enamasti siiski Hiina võimekust USA omadega.

Kui vaadata Pekingi viimase aja tegevust, siis on sõjaliste musklite kasvatamine ja treenimine olnud väga aktiivne. Hiinlaste laevastik olla juba arvuliselt suurem kui ameeriklastel. Üks erinevus on aga selles, et Hiinal on kõik alused diiselkütusel, mis tähendab väiksemat autonoomse tegutsemise ulatust. USA-l on aga kasutusel ka tuumajõuseadmed. Kuid konflikti puhul peab arvestama ka tõika, et Taiwan asub Hiina maismaarakettide lennuulatuses.

Kuid seegi mõjur võib olla konflikti vallandumise mõttes teisese tähendusega. Peamine küsimus on siiski poliitiline tahe eesmärgi saavutamise tõenäosus, selleks kuluvad vahendid ning konflikti kõrvalmõjud ja järelmid. Hiina on juba mõnda aega pürginud isevarustatusele kõigis valdkondades. See võib tähendada valmistumist rahvusvaheliseks isolatsiooniks.

Samal ajal jälgib Peking eri tegijate käitumist. Üks jälgitav on Euroopa Liit ja Euroopa laiemalt. Praegu on pingestunud suhted ka Euroopaga, kuid küsimus on selles, kuidas käituvad EL-i maad vahetu konflikti korral Taiwani pärast. Siinkohal tasuks Euroopal aga meeles pidada kasvõi seika, et tipptehnoloogilistest mikroprotsessoritest, millest juba praegu maailmas puudus on, valmistatakse kuni 90 protsenti Taiwanis.

Kui Hiina peaks Taiwani enese kontrolli alla võtma, saab ta kontrolli ka sealse tipptehnoloogia üle. See aga tähendaks võimalust survestada ülejäänud maailma mikroprotsessorite ekspordi reguleerimise abil.

Taiwani võimaliku konflikti taustal viidatakse ka Hiina ja Venemaa paralleelhuvidele – ühel Taiwan, teisel Ida-Ukraina ja Krimm. Konflikt ühes koldes leevendaks ehk tähelepanu teisele. Hiina liider Xi Jinping on öelnud, et "Taiwani küsimust ei saa järgmistele põlvedele jätta". Seetõttu jääb vaid loota, et Peking lähtub vanast Hiina mõtteterast, et kui melon kord küps on, küll ta siis varrelt kukub, ega kiirusta sõjaliste jõudude vahekorda mõõtma.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: