Hans Pöögelmanni nimeline Elektrotehnika tehas võis kunagi olla üks puhtamaid asutusi Eestis. Tondi tootmishoone esimene korrus oli suhteliselt tavaline, aga korruse haaval ülespoole tõustes võis end leida aina puhtamast keskkonnast. Puhtust arvestati tolmukübemete arvuga.

Tehnikaülikooli tudengina rabasid mind erilised lüüsid, mille kaudu pääses tehase tsehhidesse. Ventilatsioonisüsteem tekitas ruumides ülerõhu, et väljast ei pääseks ruumidesse saastet.

Erilistes ahjudes küpsetatud ränivorst, mille läbimõõt natuke rohkem kui lastevorstil, lõigati õhukesteks seibideks. Neile kanti fotograafiat meenutava tehnoloogia abil imepisikesed ruudukesed. Nii sai ränikristalli sisse hakata ehitama mikroskoopilist maailma ehk elektrooniliste seadmete jaoks vajalikke komponente: transistore, takisteid ja kõike muud.

Mõned välismaalt toodud masinad olid väga ägedad, aga üks tootmisetapp seisnes selles, et sajad valgetes kitlites naised istusid mikroskoopide taga ja sättisid ränitükikesi pintsettidega ritta. Ja nii aastast aastasse.

Eesti kommunisti nimega tehas oli nõuka ajal tuntud kuuldeaparaatide poolest. Need mõistagi ei saanud olla suured kobakad. Lahenduseks oli nutikas kiip, mida toodeti Eestis. Muud tehases toodetud kraami varjutas salapära, sest seda kasutas Nõukogude armee. Tehasele panid aluse nutikad Eesti insenerid, aga üsna kiirelt läks juhtimine Moskva keskvõimu kätte.

Mitukümmend aastat hiljem toodetakse kiipe ikka samamoodi. Oluliseks näitajaks on see, mitu elementi suudetakse mahutada ruutmillimeetrile. Nüüd suudetakse sellele mahutada näiteks sada miljonit transistori.

Kiipidest on saanud elektroonikaseadmete elutähtsad sõlmed. Kiibid on mõistagi arvuti südameks, aga neid on ka külmkappides ja isegi väikelaste vilkuvate tuludega vurrkannides. Moodsas autos valvavad eraldi kiibid kütuse kulutamise või pidurdamise üle. Oleme kiipidest sõltuvuses ja nõnda on ka üsna inimlik jõuda vandenõuteooriateni, et keegi püüab neid meile suisa naha alla sokutada.

Nüüd aga räägitakse üleilmsest kiibinäljast. Nii jääb praegu tootmata hinnanguliselt umbes 1.3 miljonit autot. Autotootjad kurdavad, et ei saa müüa 35 000-eurost tummist autot, kui puudu on mõni kiip, mis maksab ehk eurostki vähem. Neid lihtsalt ei ole mitte kuskilt võtta. Samamoodi käpuli on justkui kõikvõimsad Samsung ja Apple.

See kriis kirjeldab moodsa majanduse kitsaskohti. Oma roll on nõukogude plaanimajandust meenutaval jäikusel ja tsentraliseeritusel ja teisalt läänelikul kohmakusel ja ahnusel. USA firmadele kuulub umbes pool kiipide turust, aga üksnes 12 protsenti neist toodetakse Ühendriikides.

Ajal, mil Pöögelmanni tehas oma kiibitootmist kokku pakkis, ehk üheksakümnendate alguses, tootis Ameerika ligi 40 protsenti kiipidest. Praeguseks on kujunenud nii, et kiipidega seotud ideed, disain ja arendus kujundatakse läänes, aga toodetakse idas. Need on nagu kaks jalga, mille vahel kadunud koordinatsioon ja tulemuseks pigem lonkamine.

Kiibitehaseid on maailmas vähe. Nende rajamine ja arendamine on võtnud 24-36 aastat. Nanomeetritega mõõdetud keskkonnas toimetavad täpselt timmitud erilised masinad, kätega ei tee siin midagi. Valdkonnas ruulivad Taiwan, Lõuna-Korea, Singapur ja muidugi Hiina.

Kui miski kiibitüüp on tootmisse võetud, püütakse võtta, mis võtta annab. Kui kerkib uus tehnoloogia, on see tehasele päris suur risk, sest märkimisväärne osa toodangust läheb alguses praaki. Uued kiibid võetakse tootmisse vanemate arvelt.

Turul on samal ajal ka nõudmine nende järele. Sest erinevalt nutitelefonidest ei pea autodes tingimata olema kõige uuemad kiibid. Mingil hetkel võib aga tekkida olukord, et ei ole ei uusi ega vanu.

Autode kiibivajadus moodustab üldisest vaid mõne protsendi, uute mobiiltelefonide valmistamine haukab pea poole kiibitoodangust. Nii pole ka ime, et autotootmine on sattunud kõige tõsisemasse kriisi. Kui pole kiipe, seisavad liinid. Kui seisavad liinid, tekivad sotsiaalsed probleemid.

Sel nädalal kohtus president Joe Bideniga autotootjate koorekiht, et paluda abi riigilt. Biden lubas oma kahe triljoni dollari suurusest taristuprogrammist eraldada 50 miljardit, et edendada ameerika pooljuhitööstust, mis omakorda on kiipide valmistamise vundamendiks. Nii tuleb välja käia maksumaksja raha, et lappida aastatega kuhjunud probleeme.

Mis meil kõigest sellest? Arvestades, et mõne vajaliku kiibi hind on suure nõudluse tõttu kerkinud mitmekümne kordselt, näeme nähtavasti hinnatõuse. Väärikad firmad reklaamivad küll uljalt oma uut toodangut, aga tellimusi sellele täidetakse senisest pikema aja jooksul. Asjatundjate hinnangul kestab kriis veel vähemalt poolteist aastat, aga loodetavasti pääseb nutikus võidule ja leitakse moodsale ajale kohased uued tootmismudelid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.