Lauri rääkis ERR-ile, et näiteks ehitussektoris on selge ülekuumenemise oht, kui korraga ehitataks Rail Balticut ja kolme põhimaanteed. Pigem võiks valitsus Lauri hinnangul oma suurinvesteeringutega tulla uuesti välja aastatel 2026-2027.

Milline peaks olema Eesti eelarveseis aastal 2025?

Pikem eesmärk on jõuda struktuursesse tasakaalu ehk sellisesse olukorda, kus riigi tulud ja kulud on võrdsed. Sealjuures arvestatakse ka eksisteerivat majandusolukorda. Kui majanduses on 2025 olukord hea, siis peaks riigi tulud olema suuremad, kui kulutused. Kui majandus on kehvemas seisus, siis peaks kulud olema tuludest suuremad ehk me võime olla miinuses. Struktuurne tasakaal võtabki eesmärgiks olla nii-öelda nullis.

Me hakkame seega tasapisi kinni maksma neid kulutusi, mida me oleme teinud nii Jüri Ratase esimese kui ka teise valitsuse ajal ning ka neid, mida praegune Kaja Kallase valitsus teeb?

Eelkõige tuleb siiski surve eelnevatest aastatest. Koroonakriisi erakordsetest tingimustest on meil veel lisasurve, kuid põhiprobleem on tegelikult varasemates aastates. Meil on reservid otsa saamas. Headel aegadel kulutati üle võimete ja olime tegelikult struktuurses miinuses. Eelnevatel aastatel kujutati ette, et elu läheb ainult hästi, aga ei läinud ja nüüd tuleb paratamatult see korrektsioon teha.

Meie riigivõlg on 18 protsenti sisemajanduse koguproduktist, mis on EL-is absoluutselt kõige väiksem. Itaalia võlg on 155, Soomel 70 ja Kreekal 205 protsenti. Kas tohutus rahatrüki ja raha odavnemise tingimustes peaks me ikka lähiaastatel tegelema oma eelarve tasakaalu ajamisega?

Nagu igas korralikus majapidamises nii peaks ka riigi majapidamises olema tulud ja kulud mõistuspäraselt tasakaalus. Kindlasti on olukordi, kus on arukas ja mõistlik olla nii-öelda miinuses. Aga sissetulek tuleb hiljem tagasi teha. Ei saa lõpmatuseni miinuses olla. Laenukoormus pole ainus parameeter, vaid alati vaadatakse ka seda, kui kiiresti võlg kasvab ja milline on võimekus seda võetud laenu tagasi maksta.

Eesti riik on alati olnud küll väikeste mööndustega viimastel aastatel vastutustundlik oma rahaasjade ajamises. See tähendab ka seda, et laenude tagasimaksmisel saame laenu soodsamalt kui need, kel on laenukoormus kõrgem.

Laenu teenindamisel tuleb maksta intresse. Jah, praegu on veel intressid miinuses, aga ega nad nii lõpmatuseni jää. Ja kujutage nüüd ette, kui meil oleks hästi kõrge laenukoormus ja intress, siis see võib lõpuks olla riigile väga koormav. Õnneks see meid praegu ei ähvarda, aga kui me jätkaksime samal viisil nagu viimastel aastatel, siis on potentsiaal selleni jõuda. Mõistlik on reageerida enne, kui asi päris hulluks läheb.

Kreeka võlatase on Eestist tegelikult ikkagi valgusaastate kaugusel. Koroonakriisi tõttu on meie võlatase kerkinud üheksalt protsendilt SKP-st 18 protsendile. Praegu on erakorraline olukord ehk kas aastate 2020-2021 koroonakriisi kulutused võiks strukturaalse tasakaalu arvestusest kõrvale jätta?

No sellist reeglistikku ei ole. Strukturaalsed tasakaalu arvestuse reeglid on Euroopa riigid omavahel kokku leppinud. Koroonakriisist tingitud tagasilöögid loetakse struktuursesse eelarvesse osaliselt sisse. Osa tervishoiukultusi sellesse arvestusse õnneks ei lähe. Kui majandus on taastunud järgmisel või ülejärgmisel aastal, siis peame hakkama liikuma selle poole, et maksta tagasi koroonaaegsed lisakulud. Muidugi oleks meil olnud lihtsam, kui meil oleks olnud rohkem reserve. Halbadeks aegadeks peab varu olemas olema, ka üksikisiku tasandil tuleb olla valmis erakorralisteks kuludeks , näiteks hambaarsti juurde minekuks või uue katkiläinud külmkapi asendamiseks.

Euroopa Komisjon ilmselt ei ütleks ühtegi kriitilist sõna, kui Eestis tehtaks erakondade ülene kokkulepe, et koroonakriisi kulutusi me oma strukturaalse tasakaalu arvestuses ei kajasta. See oli ja on nagu loodusõnnetus, meil on õnneks üliväike võlg ja maailmas trükitakse raha ainult juurde. Ning vaatame teiste kordades kõrgemaid võlatasemeid…

Me kindlasti võime diskuteerida Euroopas teiste riikidega edasi, kui kaua ja kui ulatuslikult koroonamõjusid rahapoliitikas arvesse võtta. Ega me ju ei torma, et järgmisel aastal peaks olema eelarve tasakaalus, kuigi majandusanalüütikud ennustavad, et tuleval aastal oleme kriisieelse taseme juba majanduses saavutanud. Me võtame ikkagi siin mitu aastat ja see lõtk on sees olemas. Aga ma tulen ka selle juurde, et ükskõik, mis kulusid vaadata, siis pikemas perspektiivis on ikkagi mõistlik, et tulud ja kulud oleksid enam-vähem tasakaalus.

Vaatame ookeani taha, USA uus administratsioon on teatanud, et ta paneb lähiaastatel kaks triljonit dollarit sildade, teedevõrgu, elektriliinide ja infrastruktuuriobjektide uuendamisse. Aga meile on ERR-i jõudnud teateid, et Eesti valitsus tõmbab hoopis aastatel 2024-2025 maanteede rahastamist maha. Meie kärbime investeeringuid, et otsida eelarve tasakaalu, aga ameeriklased trükivad raha ja paiskavad selle kasutusse?

Meie probleem on see, et Euroopa Liidu uuest eelarveperioodist on Eestisse jõudmas ikkagi väga-väga suured rahalaevad. Kui me neid mõistlikult kasutame, on terve hulk investeeringud võimalik teha just nimelt nende rahadega. Reaalselt võib juhtuda hoopis selline olukord, et see rahavoog on nii suur, mida tahetakse investeerida n-ö betooni, et me võime endal tekitada lisainflatsiooni. Meil ei pruugi olla selliseid ehituslikke võimsusi ja meil ei pruugi töötajaid jätkuda, me võime kihutada hoopis ülekuumenemisse.

Me võime jõuda ka sellisesse olukorda, kus ettevõtjad ei saa oma tootmist uuendada, sest ehitushinnad on nii kõrgeks läinud. Ka siin on riigi vastutus selles, et neid kulutusi mõistuspäraselt jagada. Ma tõesti ei tahaks jõuda sellisesse olukorda, nagu oli Eestis 2005-2006, kus piltlikult öeldes läks iga mees ehitajaks. Ja siis tuli teine mees, kes selle praaktöö ümber tegi.

2024-2025 on selline asi taas täiesti võimalik tänu EL-i rahadele. Ärme unusta Rail Balticut, et mis tähendab väga suuri ehitusmahte ja väga suurt ka nii-öelda inimeste äravõtmist. Kasutame seega 2024-2025 eurorahasid ja siis võib-olla 2026-2027 hoiame hoogu oma riigieelarveliste vahenditega, et see protsess oleks ühtlasemat aja aja peale jaotatud. See on alati majandusele kasulik.

Me oleme jõudnud täiesti fenomenaalsesse aega Eesti riigi jaoks, kus ise üldse ei pea kulutama ja teeme investeeringuid ainult Euroopa Liidu rahaga? Sisuliselt ju säärase käitumismudeli valitsuskabinet kokku leppis?

Me kasutame Euroopa Liidu raha maksimaalselt selles ulatuses, mis on võimalik. Aga on ka kohti, kus me ei saa Euroopa Liidu vahendeid kasutada. Ja seal me kasutamegi Eesti maksumaksja raha. Ma ei oska täpselt Eesti maksumaksja osakaalu investeeringutest öelda, kuid näiteks on vaja ju kaasfinantseerimist. Rahandusministril on see tabel olemas.

Nii et neljarealiste teede ehitus pannakse sisuliselt ikkagi pausile? Aastani 2030 oleks vaja nende väljaehitamiseks 400 miljonit eurot aastas, suurte maanteede ehitamisel eurorahasid sisuliselt kasutada ei saa, nii et ootame seni, kuni eelarve saab tasakaalu?

See on nüüd rahandusministri ja majandusministri teema ja mina sinna valdkonda oma nina ei topi. Eks iga minister vastutab ise oma asjade eest.

Kas tasakaalu arvestusest ei võiks välja võtta ka nn tulevikuinvesteeringud? Kasvõi seesama suurte maanteede ehitus? Need toovad ju tulevikus raha rohkem tagasi? Ja on olulised selleks, et elu jätkuks ka väljapool pealinna?

Maanteed on kaheldamatult tulevikuinvesteeringud. Aga kui me hakkaksime kolme suurt põhimaanteed ja lisaks veel Rail Balticut korraga ehitama, siis kogu ehitusmaht oleks nii suur, et see ületab kaugelt Eesti ettevõtete võimet. Me võiksime muidugi osta tööjõudu väljastpoolt.

Ehk kui me kõiki asju korraga teeme, siis võib juhtuda nii, et see käib meil üle võimete. Meil on olnud kinnisvaraarendajaid, kes on võtnud väga palju projekte üheaegselt ja see on neile üle võimete olnud. Üksikult võttes on kõik väga head projektid, aga ebaõnnestutakse sellepärast, et seda kokku on liiga palju. Ja see on see oht, kui me hakkame kõiki asju ühel ajal ja korraga tegema. Seega on mõistlik vaadata, millal ühte või teist asja teha ja millisesse ajagraafikusse paigutada.