Plakatiga "Mask on seksikas" istunud Daniel Kõiv: närvi on alati lihtne minna

Foto: Ken Mürk/ERR

17-aastane Daniel Kõiv istus aprillis 11 päeva Toompeal plakatiga "Mask on seksikas", vastamisi kümnete ja sadade protestijatega, kelle hinnangul valitsus ja riigikogu tegutsevad koroonakriisis valesti. Kes on harrypotterliku välimusega Daniel Kõiv, mida ta arvab ja mida tahab?

Kas inimestel on õigus kahelda jutus, mida räägib valitsus?

Absoluutselt on neil see õigus, mis on tagatud ka põhiseadusega.

Kas nad võivad olla umbusklikud ka näiteks arstide hoiatuste peale?

Moraalselt mitte. Seaduslikult jah.

Kas inimesed võivad arvata, et mask ei kaitse koroonaajal nakatumise vastu?

Kui need inimesed on doktorikraadiga teadlased, siis võib-olla. Aga lihtinimesed, kes ei ole seda haridust saanud, minu meelest mitte.

Miks mask on seksikas?

Sest see näitab hoolivust. Hoolivust Eesti ja eesti rahva vastu.

Kuidas tekib ühel koolipoisil mõte, et lähen Toompeale, koroona- ja valitsusskeptikute meeleavaldusele "Seisame Eestimaa vabaks!" ning hakkan hoopis Eestit vabaks istuma, jalge ees silt "Mask on seksikas"?

See oli juhuslik, spontaanne otsus. Jälgisin olukorda [meeleavalduse] esimesest päevast alates ja oli selline šokeeriv tunne, et kuidas on ka Eestis minu kaaskodanikud sinna langenud või sinna jõudnud. Mitu päeva seedisin, vaatasin uudiseid – ikka jätkus, ikka jätkus.

Mingi hetk mõtlesin: okei, täna on vaba päev, võtsin kartongi, kirjutasin sinna, et mask on seksikas ja liikusin otse Toompeale. Niimoodi see kasvas igapäevaseks tegevuseks.

Daniel Kõiv Vabaduse väljakul Autor/allikas: Daniel Kõivu FB

Aga miks just see tekst? Mask on seksikas…

Oli päris mitu varianti…

Aga tekst oli juba olemas, mina tahtsin seda võimendada. Tekst oli [blogija] Roosa Banaanikese poolt välja mõeldud, otsustasin, et pole mõtet midagi uut juurde panna.

Millest te tahtsite Eestit vabaks istuda?

Koroonast. Algatus oligi, et istume nüüd kodus Eestimaa vabaks. Mina aga mõtlesin, et istume Eestimaa vabaks värskes õhus Toompeal.

Paljud viskavad Toompeale kogunenud inimeste üle nalja, et ega nad ikka päriselt elust aru saa või saavad aru väga valesti. Olite 11 päeva nende kõrval. Kas teie mõistsite, kes nad on ja miks nad tulid meeleavaldusele?

Seal oli väga erinevaid inimesi. Minu esimestel päevadel oli nende kindel eesmärk NETS-i (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatuste, toim) mittevastuvõtmine. Kui koalitsioon ja opositsioon leidsid [riigikogus] omavahel kesktee, siis pool protestijatest lahkus, aga pool jäi sinna.

Ühelt poolt olid need jääjad loodusearmastajad, metsaarmastajad, teiselt poolt vandenõuteoreetikud ja kolmandad nende niiöelda juhid. Vähemalt minu jaoks jäi neist selline ilma eesmärgita vaatepilt.

Keegi kirjutas teile Facebookis: "Lollust lollusega ravida? Mnjah…" Aga nad ei ole ju lollid?

Ei ole. Nad on umbes sama haridustasemega nagu keskmine eestlane.

Pigem on siin küsimus uskumises, õigemini usalduses, et kas sa usaldad oma riiki, kas sa armastad oma riiki, kas sa hoolid oma riigist.

Nemad Eesti riiki ei usalda?

Arvan, et nad ei usalda riigivalitsejaid või riigiaparaati. Kui nendega rääkisin, tekkis tunne, et riigiaparaadi tegelased ei ole neile usaldusväärsed.

Siin ongi küsimus, et mida on teinud Eesti riik valesti, et neid ei usaldata.

Kas teil on endal ka vastus olemas?

Võib-olla on Eesti riik jätnud need inimesed üksinda.

Võtame metsateema – võib-olla on riik läinud liiale metsaga [seda raiudes], seetõttu läksid need inimesed ka RMK protestile.

Võib-olla nüüd riik ei selgitanud neile, miks on mask vajalik, miks peame seda kandma, kuidas peame seda kandma. Meile pandi kohustused peale, siis hakkasid üksikud inimesed rohkem küsimusi küsima ja neil on ju õigus saada vastuseid.

Neile ei meeldi Kaja Kallase valitsus?

On kindlasti neid, kellele meeldib, aga on neid, kellele ei meeldi.

Seal on inimesi, kes algatasid Facebooki grupi, et Kaja Kallas astugu tagasi ("Nõuame Kaja Kallase tagasiastumist", toim). Aga on ka inimesi, kes tulid minuga rääkima, et vot, olen Kaja Kallase poolt hääletanud ja olen pettunud.

Miks pettunud, kas ta ütles?

Ta ütles, et ei usu seda koroona asja. Lihtsalt ei usu ja tal on õigus mitte uskuda. Me ei saa midagi teha, tal on tõepoolest see õigus.

Ja talle ei meeldi koroonapiirangud?

Loomulikult ei meeldi talle koroonapiirangud, need tapavad ju majandust ja ilma põhjuseta – panime niisama kõik kinni, sest Kaja Kallas otsustas, et me tahame kõike kinni panna. Selline vaatenurk siis.

Neile ei meeldi politsei ja terviseameti kohalolek meeleavaldusel?

Jah, sest nad arvavad, et nii tuldi nende õigusi piirama. Võib-olla on see hirm, et kuna politsei on rohkem varustatud, siis on tal rohkem võimalusi neid kuskile kongi viia.

Nende vahel tekkis mitu konflikti, kõige suurem Toompeal, kui kohal oli vist üheksa politseiautot ja siis meeleavaldajad. See tekkis sellest, et terviseameti ametnik palus neil hoida 2+2 vahet, mida nad ei olnud seni kordagi hoidnud.

2+2 nõue ja kümnesed grupid – ei ole raske täita ja siis olgu seal kasvõi 10 000 inimest. Aga ikkagi, nii meeleavaldajad läksid [reeglite] vastu kui ka politsei kasutas kohati võib-olla liigset jõudu… Kuigi ma tõepoolest arvan, et politsei tegi kõike väga korrektselt ja väga õigesti.

On meil nüüd siis politseiriik?

Arvan, et ei ole. Tõepoolest arvan, et ei ole… Ehk olen see politseiriigiametnik, kapo salaagent. (Hakkab naerma) Aga ma tõesti arvan, et ei ole.

Mina usaldan siiralt Eestit. Võib-olla kinnisilmi, aga usaldan, sest ma armastan seda riiki niivõrd, et ei kujuta ette, kui ma teda ei usaldaks… Mida ma siin siis teen?

Ehk oli Toompeal ja Vabaduse platsil siiski liiga palju politseinikke, just kaitsevärvi kombinesoonides kiirreageerijaid?

Enamjaolt olid kiirreageerijad autodes, ootasid õiget hetke. (Naerab) Aga ei, ma ei arva, et neid oli liigselt palju. Paraku ei ole protestijad ühtegi oma avalikku koosolekut registreerinud, kuna nimetavad neid spontaanseteks. Kui võimalik see on, ma ei tea. Kuid arvan, et politsei reageeris õigesti: kui on teadmatus, kes on kogunemise vastutaja, kui palju sinna vähemalt umbes inimesi tuleb, siis peadki olema valmis, et sinna tuleb kasvõi kogu Eesti rahvas. Ja ma arvan, et politsei on käitunud väga õigesti.

Politseinikud viisid kahe nädala jooksul jaoskonda kümme inimest. Kui palju teie nägite, mida nad rikkusid?

Enamjaolt oligi distantsi rikkumine, nii palju kui mina märkasin või siis muusika mängimine. Vanalinnas, mulle teadaolevalt, peab olema luba tänaval muusika mängimiseks, aga inimesed meelega eirasid seda.

Viimastel päevadel, kui politsei juba ei reageerinud, oligi nii, et Toompeale tassiti, arvan, umbes 20 erinevat pilli ja lihtsalt… pläristati, sellel ei olnud mingit muusikalist sisu. Minu jaoks oli see lihtsalt provokatsioon, nende jaoks uhke Eesti tunne.

Mõistan ma õigesti, et teil ajas harja punaseks, kui meeleavaldajad tegid politseinike ees demonstratiivselt külakuhja või grupikalli?

Tigedaks ajas. Kui sa tead, mis on koroonaviirus, mida tähendab selle põdemine, kuidas inimesed kaotavad oma lähedasi või surevad ise ja siis samal päeval istud Toompeal ja näed, kuidas umbes 200 inimest teevad grupikalli. (Ohkab)

See tunne on kirjeldamatu, tekib arusaamatus – kuidas on võimalik, et täpselt samal ajal peab näiteks kilomeetri kaugusel haiglas personal 24/7 tööd tegema, kus inimesed igapäevaselt surevad, kus meil on meditsiiniliste vahendite puudus ning samal ajal teevad 200 inimest grupikalli ja võivad sattuda seejärel haiglasse. Me ei tea siiamaani, kas keegi on sealt sattunud, aga see võimalus on olnud. Kui seal oleks vähemalt paar koroonaviirust kandvat inimest, oleks see ju katastroof.

Miks te kutsute neid protestijaid enda postitustes Eluülikooli õpilasteks? Selles on mingi sarkastiline alatoon.

Olen kutsunud neid kahte viisi – Eluülikooli õpilased või meeleavaldajad ja protestijad.

Eluülikooli õpilased väga kergel põhjusel: nende Facebooki profiilidel ongi kirjas, et nad on Eluülikooli õpilased või Elukooli õpilased. Ei arva, et selles on sarkasmi, sest eluülikool kui informaalne õpe on ju täitsa olemas.

Kas tõesti oli neid, kes tõsimeeli arvasid, et haiglad on rasketest patsientidest tühjad ning koroona on väljamõeldis, nagu te sotsiaalmeedias kirjutasite?

Absoluutselt. Nad on seda väitnud ka Facebooki postitustes. Nad arvavad, et koroonahaigete asemel on [haiglates] nukud või näitlejad ja neil on tuttavad arstid, kes seda tõendavad.

Tihti juhtus, et protestijad tulid minu juurde ja ütlesid, et kas sa oled käinud haiglates – seal on nukud ja näitlejad. Samal ajal tean, et mu õde oli haiglas ja siis tekibki mul küsimus, et huvitav, kas mu õde on ka kapo agent või näitleja.

Kas te ütlesite neile, et vabandust, aga minu 14-aastane õde oli päriselt haiglas?

Absoluutselt.

Mida nad selle peale vastasid?

Ikka näitleja, ikka nukud… Nad ei võta su argumente enamjaolt kuulda.

Oli küll inimesi, kellega oli ka päriselt meeldiv vestelda, rahulik, argumenteeritud vestlus. Aga enamjaolt pidin tõdema, et see oli kohati matslik ja arusaamatu, et inimene ei taha sind kuulata, ei ole valmis sind kuulama, läheb oma trammiga muudkui edasi ja ma ei tea, kuhu see viib.

Kas ja kui palju oleme meie valmis neid meeleavaldajaid kuulama?

Oleme palju vigu teinud ka siin, ei usu, et oleme neid väga palju kuulanud. Aga teiselt poolt, samas, oleme neid kuulanud ka liiga palju. Esimesed kümme päeva, kui nad meelt avaldasid, olid nad meedia esilehtedel, esikaantel. Kuigi sisuliselt nende hulk ei ole nii suur.

Siin ongi kaks poolt. Oleme neid ise võimendanud näiliselt niivõrd tugevaks. Ja teisalt, inimesed, kes võtavad vastu otsuseid, ei ole neid võib-olla piisavalt kuulanud. Aga siin tekibki mul küsimus, et kas me peame kuulda võtma.

Kuulamine on üks tähtsamaid asju. Kui mina olin Toompeal, siis istusin vaikselt ja kuulasin. Ma ei läinud nende juurde rääkima, ma tahtsin kuulda. Inimesed tulid ise minu juurde rääkima.

Toomas Sildami intervjuu Daniel Kõivuga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Te võtate seda kõike hästi isiklikult. Kas põhjus on selles, et kogu teie pere nakatus koroonasse?

Sealhulgas. Õnneks minu pere, välja arvatud õde, põdes koroonat suhteliselt leebelt. Minul ei olnud sisuliselt ühtegi sümptomit, oli nohu ja vist kadus [lõhna]meel mõneks päevaks. Aga õde sattus haiglasse, sest kaotas koroona tõttu teadvuse. Ja vanaisa oli 13 päeva palavikuga 39 kraadi.

Pigem kirjeldaksin ühe minu töötaja (Daniel Kõiv töötab administraatorina ühes restoranis, toim) ema olukorda. Noor naine, 42-aastane, sattus haiglasse, hapnikupuudus, intensiiv. Talle öeldi, et me paneme su praegu koomasse. Inimene palus üks päev oodata, tal tõesti vedas ja järgmisel päev viidi tagasi tavalisse osakonda.

Need lood on isiklikud, sest olen neid oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud. Need ei ole väljamõeldised, need on reaalsed olukorrad, kus inimesed on nutnud, kus inimestel on olnud valus ja kus inimesed on pidanud kahetsema mingeid tehtud otsuseid.

Et nad pole olnud ettevaatlikud?

Jah, ja et nad ei ole uskunud koroonaviirusesse või piirangutesse. Nad ei ole näinud vajadust.

Kas teie vanemad ei öelnud nüüd, et Daniel, istu kodus Eestit vabaks, kui tahad, aga Toompeale ära mine?

Ei öelnud, ei ühtegi korda. Üllatav.

Ma ise lapsevanemana võib-olla ütleksin, et aitab küll. Aga nemad ei ole öelnud, vastupidi, on õnneks toetanud. Kui esimesel Vabaduse väljaku istumisepäeval olin matita, siis järgmisel päeval tõi isa mulle juba matid.

Nad ei kartnud, et teiega võib midagi halba juhtuda?

Eks iga vanem kardab. Aga ma olen kujunenud selliseks Eestimaad vabaks istuvaks inimeseks… (Naerab) Loomulikult, iga vanem ju hoolib ja tahab hoida oma last turvaliselt, kaitsta teda. Paraku mina olin ikka seal [meeleavaldusel] ja nad usaldasid mind niivõrd, et teadsid, probleeme ei teki, nad teavad, et ma ei ole konfliktne.

Mida sõbrad arvasid? Ei öelnud, et ära mängi tola…

Ei öelnud. Tahaks loota, et kõigil on nii toredad sõbrad nagu minul. Sõbrad tulid mõnel päeval Toompeale minuga istuma, tõid kohvi, kakaod, teed, pirukat, oli väga positiivne ja lootusrikas, kuidas kõik nendel päevadel toimus.

Minu sõbrad, minu tuttavad, minu sotsiaalmeedia, kus oli sadu inimesi, kes toetasid, kasvõi kõik need, kes panid väikese laigi postitustele. Sain aru, et mu tegevusel on väärtus, et inimesed tõepoolest usuvad seda.

Kui tõsiselt noored üldse koroonat võtavad?

Arvan, et tõsiselt, nad usuvad, et koroona on olemas. Teine küsimus on, kas nad alati käituvad vastutusrikkalt. Kõik on olnud noored ja kõik on olnud sellised… põmmpead. (Turtsatab) Et ah, mis seal ikka, lähme ikka õue, lähme ikka välja.

Võib-olla neil ei ole vastutustunnet nii palju. Aga keegi pole neile vastutustunnet ka andnud,  ikka – vähemalt minu silmis – arvatakse, et riigi poolt peab noori alati kaitsma. Ma siiralt ei arva, et nii peab tegema. Siin ongi küsimus, et kui riik sunnib noori kaitsma, siis kuidas saab noor ise ennast lõpuks kaitsta?

Riik hoolitseb üle?

Absoluutselt, olen selles täiesti kindel. Minule on siiani arusaamatu, et noor on kohalikel valimistel suuteline 16-aastaselt valima, aga riigikogu valimistel ei ole.

Või viimasel ajal kõlanud psühholoogilise abi teema. Olen täiesti veendunud, et noored peavad seda saama mittetäisealisena ja kohati ilma vanemateta. Seni on olnud vastupidi ja siis ütleme noortele, et nüüd pead ise vastutama kõige eest, ent ilma selleta, et valmistaksime teda kasvõi ühiskonnatunnis selleks ette.

Jah, arvan, et noored võtavad koroonat tõsiselt. Ma ei tea enda tutvusringkonnas kedagi, kes ei usuks koroonaviirust, aga ma tean kindlalt noori, kes ei ole piiranguid täitnud nii hästi, kui seda on teinud mõned teised inimesed.

Kas teie tundsite kõhedust, ebamugavust, sest olite meeleavaldajatega ilmselgelt eriarvamusel?

Selleks ajaks, kui läksin Toompeale, olin väga veendunud oma arvamuses. Siis oli juba nii palju üle elatud, nii palju oli möödunud, nii palju loetud.

Vestlused [protestijatega] olid pigem rahulikud, minu poolt. Olin alati tasakaalukas, tõin neile fakte või näiteid oma isiklikust elust, lootes, et nemad pakuvad mulle sedasama. Mul ei olnud kõhedust, olin väga enesekindel, kuigi, üks kord tunnistasin, et mul ei olnud õigus, sest mingi faktiga ma natuke põrusin.

Kirjutasite enda esimese istumispäeva postitutes:  "Istusin seal, nautides karjeid "lammas", "vaene poiss", "seksikas on palja naise keha, mitte mask"." Oli see solvav?

(Paus) See oli pigem naeruvääristav.

Ma arvan küll, et nad tegid seda eesmärgiga mind kuidagi riivata. Keskealised inimesed, kes tahavad riivata alaealist noormeest. (Turtsatab) Ei noh, see on tase, aga see ei riiva.

Tahan aru saada, kus on need nõrgad kohad, mida võiks järgmisel korral paremini teha. Üks asi on, kui ütleme, et nad on lamemaalased või koroonaeitajad, aga mida see muudab? Mitte midagi. Pinged kasvavad ja ühisosa läheb veel väiksemaks.

Küsimus on, kuidas neile läheneda. Okei, las nad esimene kord solvavad, kümnendal päeval nad enam ei solvanud, siis oli meil juba parem kontakt. See ongi see, mida võiks teha riik. Mina ei ole peaminister, ei ole ametnik, aga peaks leidma ühisosa, millega edasi minna, isegi kui te mõlemad ei ole nõus. See on võib-olla kompromiss.

Aga… Kas me saame tervisega teha kompromisse? Ei usu. Kui arst, teadlane ütleb, et sinu tegevus on ohtlik tervisele ja mitte ainult sinu, vaid kaaskodanike tervisele, on sul kohustus jälgida neid reegleid.

Saite läbi nende ütlemiste haiget?

Ei, ma ei saanud haiget.

Kuidas te vastasite neile?

Väga rahulikult.

Enamjaolt nägi see välja nii, et tulid kolm-neli inimesest mu selja taha, hakkasid otseses mõttes selja taga rääkima minust. (Naerab) Ja sellise alatooniga, nagu mina üldse ei kuuleks neid. Nad ei julge… Nemad väitsid, et mina peidan oma nägu maski alla, aga olin alati nõus nendega kirjutama ka Facebookis, kui nad seda soovisid. Minu postitused on avalikud, samas nende nägu, nende Facebooki profiilid on libakontod. Nad ei julgegi sulle otse midagi öelda ja oli minu tugevus, et mina saan käituda paremini.

Et nagu helilooja ja dirigent Rasmus Puur siinsamas ütles: "Minu tigedus peegeldub ka teisest inimesest vastu. Aga headus teeb relvituks…"?

Jah, täiesti nõus. Suurepärane tsitaat härra Puurilt.

Teil ei tekkinud Toompeal seda tunnet, et ah, aitab küll, see ei ole minu sõda, las terviseamet ja politsei askeldavad, lähen koju?

Ma arvan, et see on igaühe sõda. Ma ei taha seda sõjaks nimetada, see on võitlus elu eest, valik on elu ja surma vahel.

Arvan, et igaühel meist on kohustus ja õigus kaitsta selles mõttes Eesti riiki, kaitsta oma lähedasi, kaitsta kellegi lähedasi. Keegi ei palu ju selleks kosmosesse lennata, palutakse ühte asja: proovi maksimaalselt kaua istuda kodus või kui sa ei saa istuda kodus, mis on ka arusaadav, sest inimesed on väsinud, siis vähenda oma kontakte, hoia vähemalt distantsi. Need on väga elementaarsed väikesed asjad.

Ja oletame nüüd, et nende meeleavaldajate väited on tõesed. Oletame, et mask ei tööta. Aga kui me praegu teame, et see mask võis päästa vähemalt ühe elu, siis isegi selle ühe elu pärast peaksime seda väärtustama. Ja selle ühe elu pärast peaksime olema valmis terve ühiskonnaga võitlema. See on hoolimine üksteisest, kogukond. Meid on nii vähe ja ikkagi suudame omavahel riidu minna.

Kui palju ja kuidas teie olete koroonaväsimust tundnud, ühiskonnas ja iseendas?

Iseendas olen väga palju, ma olen päriselt väsinud. Tahaksin minna juba matkama, sõpradega kümnekesi, kahekümnekesi, sajakesi… (Hakkab naerma) Inimesed on tõepoolest väsinud, tahavad lihtsalt lahti lasta- Et ei pea enam mõtlema: ma saan täna koroona siit restoranist. Või et jalutan mööda parki ja ei pea mõtlema, et oh, tuttav, kas ma saan teda kallistada.

Küsimus on prioriteedis, et kas sinule on tähtsam isiklik vaba aja veetmine või kellegi elu.

Loomulikult on inimesed väsinud, ka mina olen väsinud. Kahjuks pidin koroonaväsimuse või -pettumuse tõttu lahkuma koolist. Ometi pead iseendas leidma tugevused, et nendega edasi minna, pead aru saama, et jah, võib-olla sul on raske, aga kellelgi on veel raskem. Et pinguta siis selle inimese nimel ja see annabki sulle seda headust, positiivset emotsiooni edasi minna, ka isiklikul tasandil.

Aga jah, ma siiralt loodan, et suvi on tulemas, piirangud leevenevad ja ma saan natukene vabaks võtta, nagu me saame ka ühiskonnana vabaks võtta.

Pean ühe asja selgeks tegema. Te olete seotud erakonnaga Eesti 200?

Jah, olen seotud. Ma ei ole liige, aga toetan erakonda Eesti 200, jah.

Kui palju oli teie 11-päevane istumine Toompeal selle erakonna aktsioon?

Ei ühtegi sekundit, ühtegi minutit. Kui läksin Toompeale, ei teadnud sellest mitte keegi peale selle pappkartongi, mille kaasa võtsin.

Läksin sinna, istusin, esimesena tuli Delfi fotograaf, tegi pildi, siis said teada mu sõbrad. Kirjutasin Facebooki postituse, siis sai teada tutvusringkond.

See aktsioon ei olnud tehtud mingi erakonna poolt, see oli tehtud uskumisest Eesti riiki, armastusest ja lootusrikkast tulevikust. Ma tahan siiralt, et Eestil läheks hästi ja olen valmis selleks pingutama. Olgu ma Reformierakonnas, sotsides, Keskerakonnas, Eesti 200-s, see ei määra antud juhul seda tulevikku.

Eesti 200 ei toonud teile sooja kohvi ega pirukaid?

Kuna mu tutvusringkond on paraku mingil määral Eesti 200-st, siis loomulikult nad toetasid, loomulikult aitasid ja mõned väga lähedased sõbrad on samuti Eesti 200-s… Võin võtta nii, et see sõber tõi mulle piruka ja kohvi nii Eesti 200 kui ka enda poolt. (Naerab)

Toomas Sildami intervjuu Daniel Kõivuga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kui ränk on see tunne 11. klassi õpilasel, kui ta saab aru, et ei tule distantsõppe ajal koolitööga toime?

Nutma ajav. Olin tõepoolest pisarates. Väga nõrk, selline jalgu alt rabav tunne. Tunne on selline, et tahad kuskile ära joosta, peita ennast, sest ei suuda aktsepteerida seda otsust, mille oled vastu võtnud, kuigi saad aru selle vajadusest.

Millisest otsusest te räägite?

Otsusest lahkuda koolist, mis oli tingitud sellest, et oled koroona tõttu segaduses. Ja see ongi nii, et sa nagu ootad seda hetke, kui tekib mingi üksik saar, kuhu paged ja ei tule sealt välja.

See oli tunne, kui läksin kooli ja võtsin oma dokumendid ära. Ma olin päriselt väga suurtes pisarates, sest mulle meeldis koolis käia, aga sain aru, et kui niimoodi jätkub, siis ma ei jõua kuskile.

Kas see auk, mis koroonaajal teadmistesse tekkis, oli nii suur või distantsõpe on nii keeruline?

Ei taha öelda, et keeruline. Kuid eesmärk, mille nimel sa õpid, hajub. Hajub ära teadmatuses, arusaamatuses, sest distantsõppe tund nagu algab, aga nagu ei lõpeks. Siis tekibki tunne, et okei, see algas, midagi ma sain aru, aga mis on tulem, mis seal seina taga seisab? Ja kõne läheb hopsti! kinni, sest Zoomis on 45 minutit. Ja ongi kõik. Sellised nüansid olid minu jaoks…

Ja väga raske oli ennast motiveerida lihtsalt voodist üles tõusma hommikul. Iga päevaga tekib tunne, et kuhu ma liigun, mis see siht on. Kui ma nüüd pausi võtsin, siis on mul kindel siht, tean, kus ma tahan õppida, mida ma tahan õppida, ja olen õnnelik selle võimaluse üle.

Miks te just Saaremaale lähete edasi õppima?

Kahel põhjusel. Esimene on uue riigigümnaasiumi avamine selle aasta septembris Kuressaares, suurepärase personaliga. Kõik praegused 9. klassi õpilased, kes soovivad minna gümnaasiumisse – soovitan siiralt.

Ja teine põhjus on see, et olen terve elu elanud Tallinnas. Kaks linna, kus tahaksin elada, kus tahaksin õppida, on Narva ja Kuressaare, üldiselt siis Saaremaa. Tahaks aru saada nendest inimestest, tunda neid inimesi. Nad on samasugused ja samas erilised, nii lahedad, nii teistsugused, kui kahtlaselt see ka ei kõlaks. Nad on sellised… eestlased, kellega praegu tahaks suhelda, kellega tahaks nautida seda elu, kellega tahaks saavutada veel suurema tasakaalu.

Paljud saarlased on mulle nüüd kirjutanud, et kui sa tuled Saaremaale, siis sa leiad selle hingeteraapia, sellise rahu. Ma ausalt tahan seda kogeda.

Loodan, et see õnnestub teil. Tundliku meelega Sveta Grigorjeva kirjutas hiljuti Delfis "Nii lihtne on minna närvi". Kas olete viimase aasta jooksul sama tundnud, et lihtne on minna närvi?

(Paus) Närvi on alati lihtne minna, mitte ainult viimase aasta jooksul. Närvi on lihtne minna, sest inimestel on nii palju probleeme. Ja seetõttu nad lähevad närvi, sest neid probleeme on liigselt palju ja nad ei ohja neid nii hästi.

Aga ma ei tahaks kirjeldada viimast aastat niimoodi, et lihtne on minna närvi. Lihtne on kaduda, kaduda ära selles infovoolus, kaduda ära koroonahaigetes. Väga lihtne on kaduda viimase aasta jooksul, oma eesmärk ära kaotada, midagi veel. Nii kirjeldaksin mina seda.

Te räägite nagu Rasmus Puur, kes oli üllatunud, kui tabas, et inimesed kardavad olla üksi ja kardavad vaikust ning järeldas, et me ei oska endaga hakkama saada. See ongi hullumeelsel koroonaajal keeruline?

Jah, ma järjekordselt tunnustan Rasmus Puuri. See inimene on vist geenius. (Naerab)

Tõepoolest arvan, et igal inimesel on vaja tuge. Inimene võib olla väga tugev, Kaja Kallas on raudselt väga tugev, aga ka tal on vaja tuge, lähedast inimest. Võib-olla mõne jaoks on see telefonis istumine, mõne jaoks on klaveri mängimine või veel miski, neid asju on erinevaid ja neid on palju. Aga see on õigesti öeldud, et inimene ei taha olla üksi, inimene kardab olla üksi ja inimene kardab ära hajuda, kuskile ära kaduda.

Kas sotsiaalmeedia on viimasel ajal närvilisemaks muutunud?

Mulle väga meeldib minu sotsiaalmeedia, selline rahulik ja ilus.

Paljud peegeldused, mis teie sotsiaalmeediasse ulatuvad, ei ole ilusad ja rahulikud.

Ei ole.

Näiteks saadeti mingi zombipilt ja kirjutati, et näe, leidsin su ema pildi netist või noh, lammaste pildid on kõige lemmikumad, meil on kusagil loomaarmastajate selts… (Turtsatab)

Tõesti, kiusamist ja küberrünnakuid on väga palju. Kurb tõdeda, et seda teevad täiskasvanud inimesed. Miskipärast me räägime kogu aeg koolikiusajast, aga me ei räägi täiskasvanust kiusajast. Ma ei räägi, kuidas täiskasvanu kiusab. Räägime küll, kuidas täiskasvanu kiusab seksuaalselt, aga see, et täiskasvanu teeb endale seitse libakontot Facebookis ja nende kõigi seitsme libakonto alt kirjutab ühele kindlale isikule kommentaare. Noh…

Ja mitte positiivseid kommentaare?

Mitte positiivseid, vaid mõnitavaid kommentaare. Kommentaare, mis peaksid mind riivama.

Siinkohal tahaks öelda igale inimesele, kes on sedasama kogenud: blokeerige, report-ige ja kustutage. See on ainus viis, kuidas võidelda selle vastu. Ei ole mõtet pidada diskussiooni kiusajatega. Laiemalt võib küll, aga libakonto alt tulnud negatiivsed sõnumid, kommentaarid peab kustutama, nende saatjaid peab blokeerima, nendest peab report-ima.

See on kolme raua seadus, mida ma kogu aeg jälgin, sest teisiti lihtsalt ei saa.

Millest see kurjus, mis meile sotsiaalmeediast vastu irvitab?

Rahulolematus. Inimesed ei ole rahul oma eluga, neil on sisemised pinged, valud, lahendamata probleemid, küsimused, mis peegelduvad siis nende päriselus. Nad püüavad oma närve rahustada läbi selle, et teevad endale libakonto, kus saavad kõike teha.

Ja seejärel lähevad järgmisel päeval kella kaheksast kella kaheksani tööle, kuskil, näiteks Põlvas kuskil tehases. Ja siis tulevad koju, nad on närvis, jälle mingi probleem lapsega koolis, mees või naine ei ole rahul, mis iganes veel, elu on halb, hakkama ei saa…

Ja siis hakkab trollima?

Siis hakkab trollima, sest see teeb talle head. See on ju kiusaja sündroom, sest kiusaja on kunagi olnud samuti kiusatu või on igapäevaselt kiusatav.

Teid kuulates tuleb järeldada, et psühholoogi abi vajaksid mõlemad – nii kiusatav kui ka kiusaja.

Absoluutselt, ma arvan, et antud kiusamismudelis ongi mõlemad ohvrid ja mõlemad vajavad abi.

Koolikiusamise puhul on ju nii, et üks klassivend kiusab, aga teda ennast kiusatakse kodus, tema vanemaid kiusatakse tööl, tööandjaid kuskil riigi tasandil ja nii edasi. See läheb lõpmatult kuskile, Bill Gatesini välja, ma ei tea. (Hakkab naerma)

Aga jah, oleks väga tore, kui ka nendele [kiusajatele] pakutakse abi või rehabilitatsiooni.

Eestlane ei ole väga aldis abi otsima, kasvõi psühholoogi juurde minema.

Kahjuks see on tõepoolest nii. Siin on küsimus haridusest, me peame rääkima probleemidest rohkem. Viimasel ajal on aina enam märgatav, et meie olukord on paranenud. Räägime rohkem kiusamisest, meil on head ja tugevad organisatsioonid, kellele on see teema. Ka meedial on väga suur roll rääkida kiusamisest, neid inimesi kaitsta ja [probleeme] ennetada.

Kahe aasta pärast lõpetate gümnaasiumi, on teil juba teada, mis edasi?

On. Eks lähen ülikooli.

Olen avatud, väga avatud inimene, kindlasti kandideerin paljudesse kohtadesse. Loomulikult vaatan kindlaid erialasid psühholoogia, ajakirjanduse, kommunikatsiooni suunas, sotsiaalteaduste poole.

Nii et viie aasta pärast oleme kolleegid?

Täitsa võimalik. Äkki olete teie siin (näitab enda kohale) ja mina seal (näitab küsija poole), mina olen ajakirjanik Daniel Kõiv ja küsitlen, kuidas Toomas Sildam paar aastat tagasi ERR-is tööd tegi.

Toomas Sildami intervjuu Daniel Kõivuga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: