Poliitikud on eelmisest valimisest aru saanud, et kokkuleppele "tuleb jõuda niikuinii".

Targem sõlmib kokkuleppe parem varem kui hiljem. Varuvariandiks on valimine valijameeste kogus, kus vajatakse saja viie inimese toetust. Need mõlemad künnised on erandlikult kõrged, võrreldes riikidega, kus parlament valib presidenti lihthäälte enamusega. Eestis on vaja presidendi valimiseks koalitsiooni ja opositsiooni kokkulepet.

Mis aga juhtub, kui presidenti ei valita ära ei riigikogus ega valimiskogus? Arvan, et ei juhtu mitte midagi. Pragune president on oma valitsemisaja lõpuni ametis ja vajadusel täidab selle ametiposti riigikogu esimees. Eelmistel valimistel rikuti põhiseadust, ületades sätestatud ajalimiiti kolme päevaga ja seda fakti ei pandud isegi piisavalt tähele.

Osa poliitikuid näeb lahendusena presidendi valimist rahva poolt? Olin ka ise selle variandi tuline pooldaja kuni eelmiste presidendivalimiste avalike kampaaniateni. Siis ohkasin kergendatult, et tänu jumalale, rahvas ei vali presidenti. PR-tegelaste filigraanne töö on suuteline "keda iganes" presidendi kampaania võitjaks tegema.

"Kes minevikku ei mäleta..." põhimõttel vaatame ajalukku. President Konstantin Päts oli esimene. Tema vägivaldse surma ajal olin pooleteiseaastane. Eestis varjati kõiki temaga seotud fakte riigisaladusega, mille avamine oli riigi (NSVL) reetmine. Sellegipoolest räägiti kodudes sosinal ja suletud kardinate taga, temast, kui ainukesest Vabariigi Presidendist. Ütleb ju laulusalmgi: "Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president".

Taasiseseisvunud Eestis taastati vahepeal "surnuks vaikitud" poliitiline ajalugu. Sain teada, et lisaks kangelaslikele kahekümnendate aastate Konstantin Pätsile, oli veel 1934. aasta türann-poliitik ja 1939. ja 1940. aastate reetur-poliitik.

Olen seda meelt, et Pätsi teened Eesti Vabariigi ees on küll hindamatud, kuid tema tegevuse aastatel 1918-1920 "nullib ära" käitumine 1934. aastal ja aastatel 1939-1940. Praegu plaanitakse Pätsile rajada mälestussammas kohale, mida kuni 1939. aastani tunti Vene turuna. Suhtun nendesse kavadesse ükskõikselt. Enamik minu tuttavaid ei poolda ausamba püstitamist. Neile olen soovitanud monumendi valmis saamise järel, valida muu teekond Viru väljakust möödumiseks.

President Lennart Meri oli teine. Olin Lennartiga tuttav tema Rahvarinde (Edgar Savisaare) valitsuse välisministri ajast (aprill 1990) alates. Ta kandideeris presidendiks 1992. ja 1996. aastal. Riigikogu ja valimiskogu liikmena osalesin neil valimistel.

Esimene taasiseseisvunud Eesti president valiti kahes voorus nelja kandidaadi hulgast. Esimene voor toimus rahvahääletusel 20. septembril, kus ükski presidendikandidaat ei saanud nõutaval hulgal hääli. President valiti ära teises voorus, riigikogu esimesel istungil 5. oktoobril 1992.

Alates 1996. aastast toimusid presidendivalimised sarnaselt kõikide senistega riigikogus ja valijameeste kogus. Vastaskandidaadid olid Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Kuna riigikogus ei saavutanud ükski kandidaat vajalikku riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust, kutsus riigikogu esimees kokku valimiskogu.

Presidendi valimine valimiskogus määrati 20. septembriks 1996. Valimiste võitja oli Lennart Meri 196 häälega Arnold Rüütli 126 vastu. Nõutav poole valimiskogu häälte arv ületati kümnega.

Inimesena oli Lennart Meri vastuoluline isik. Ta pidas ennast ilmeksimatuks ja asetas end seadustest kõrgemale. Aastani 2000 kehtinud põhiseaduse lisa ja sellest tuleneva poliitikute süümevande järgi ei tohtinuks ta poliitikas üldse osaleda. Probleem oli koostöö tegemine okupatsioonivõimudega.

1995. aasta aprillis küsisin seda fakti temalt endalt vestluses nelja silma all ja tema vastusest keeldumine oli resoluutne, kuid diplomaatiliselt nauditav. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese presidendina oli ta sajaprotsendiliselt omal kohal.

2001. aasta presidendivalimistel Lennart Meri enam kolmandat aega kandideerida ei tohtinud. Arnold Rüütel, kes 1992. aasta presidendivalimistel teoreetilises teises voorus oleks rahva poolt ära valitud, jäi riigikogu voorus "plats puhtaks" poliitikale alla. Nüüd oli tema kord. Ta võitis vastaskandidaati Toomas Savi valijameeste kogu viimases voorus häältega 186:155. Nõutav poole valimiskogu häälte arv ületati ainult kahega.

Presidentidest pean ma Arnold Rüütlit parimaks põhiseaduse järgijaks. Samas ei oleks ta teinud neid Eestile hädavajalikke asju, mida tegi Lennart Meri. "Punane minevik" segas nii sisepoliitiliselt kui ka diplomaatiliselt tuntavalt.

2006. aasta presidendivalimised kinkisid meile väliseestlase Toomas Hendrik Ilvese. Nagu lätlased ja leedukad valisid endale presidendiks esmalt kommunistliku tippnomenklatuuri tegelase ja järgnevalt välismaalt tagasi tulnud kaasmaalase, tegid ka eestlsed sama triki.

Riigikogu teises voorus jäi ainsana kandideerinud Ilvese äravalimisest puudu neli häält (68 - 64 = 4). Valijameeste kogus võitis Ilves Arnold Rüütlit häältega 174:162. Oluline on märkida, et nõutavast pooltest valijameeste arvust saadi tulemus ühega ületatud.

2011. aastal õnnestus Toomas Hendrik Ilves esimesel katsel riigikogus võita Keskerakonna presidendikandidaati Indrek Tarandit häältega 74:25. Riigikogu kuue liikme toetus rohkem kui vaja. Eks aitas sellele kaasa ka edukas kultuuritegelaste korraldatud kampaania "Laulame Ilvese presidendiks".

President Ilves on seni ka kõige pikema staažiga riigipea, tervelt kümme aastat. Siiski ei tule eriti meelde ei diplomaatilisi ega riigiõiguslikke saavutusi. Tegemist oli Eestile ja maailmale stabiilse perioodiga aastatel 2006 - 2016. Teisalt tuleb aga Juhan Liivi moodi öelda: "Kui seda Ärmat ees ei oleks".

2016. aasta presidendivalimised olid poliittehnoloogiliselt tõeliselt huvitavad. Viis võrdväärset kandidaati võtsid tuliselt mõõtu Kadrioru ametiposti vallutamiseks. Avalik kampaania jätkus nii riigikogus kui ka valijameeste kogus.

Viis valimisvooru lõppesid sellega, et ka kõige edukamal kandidaadil Siim Kallasel jäi puudu valimiskogu liikmete enamusest 29 häält (167 - 138 = 29). Paanika poliitladvikus oli totaalne. Tagantjärgi tarkusena oles uuele valimiste ringile minek ühiskondlikult pehmem. Reaalsuses toodi Luxemburgist Kadriorgu eurobürokraat. 81 häälega riigikogus valiti viiendaks presidendiks seitsmendatel riigipea valimistel Kersti Kaljulai.

Praegusele presidendile hinnangu andmiseks on liiga vara. Pingelisema arvamuse esitas Marko Reikop oma intervjuus, nagu oleks president Kersti Kaljulaid suure osa ajast elanud eebenipuust tornis. "Luksemburg on Eesti mõistes ikkagi väga eebenipuust torn võrreldes Setumaaga," ütles intervjueerija.