Bruno Saul: see ei olnud laulev, vaid oli möllav revolutsioon ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

30 aastat tagasi töötas Berliinis eestlane, kes nägi vahetult ja seestpoolt, kuidas 3. oktoobril 1990 Saksamaa taasühines ning Euroopa kaardilt kadus külma sõja üks kehastus, Saksa Demokraatlik Vabariik. Bruno Saul (88) oli siis NSV Liidu kaubandusesindaja Saksa DV-s ning räägib nüüd, kuidas ta Berliini tänavatel pudelist šampanjat jõi.

Kui ma loen teie mälestusteraamatut "Meie aeg" (Maalehe Raamat, 2006), jääb mulje, et teie arvates NSV Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov reetis Ida-Saksamaa. Või eksin ma?

Noo, siin võib olla kaks lähenemist. Minu ärasaatmise õhtul, 28. detsembril 1990, kutsus [endine] DDR-i (Saksa DV saksakeelne lühend, toim) väliskaubanduse minister dr Gerhard Beil mind suurelt banketilt eemale ja küsis otse: "Bruno, miks te reetsite Saksa Demokraatliku Vabariigi?"

Ütlesin, et meie arust ei olnud see siiski reetmine, vaid Saksamaa probleemide lahendamine, mis jäid 1945. aastal [pärast Teie maailmasõja lõppu] lahendamata.

Nii, et selliseid hinnanguid andsid sakslased ise.

Aga minu mõte oli selles, et Gorbatšov käitus väga jultunult oma endiste kolleegide, partnerite, sõpradega [Saksa DV-s] – kõik nad olid väga raskes seisus [pärast võimu kaotamist]. Pidades vajalikuks Saksamaa ühendamist, selles [eesmärgis] pole mingit kahtlust, oleks võinud inimlikult lahendada ka neid asju, korrektsemalt, soliidsemalt.

Käisite kevadel 1988 Ida-Saksamaal ja kohtusite ka nende toonase peaministri Willi Stophiga, kes oli Saksa DV tuleviku suhtes optimistlik, kuid mures perestroika kulgemise üle NSV Liidus. Mis  teda muretsema pani?

Ausalt öeldes korralagedus, mis kaasnes sel perioodil perestroikaga. Siit tekkisid tühimikud tarnetes Saksamaale ja muidugi vastupidi, Saksamaalt NSV Liitu. Majanduslik harmoonia, mis veel täiel määral töötas 1989. aastal, oli 1990. aastaks juba lagunenud. Ja tema nägi seda ette.

Aga glasnost – avalikustamine – oli talle normaalne?

Lähtudes enda dogmaatilistest lähenemistest, esines veel [1989.] aasta alguses [Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei ehk võimupartei juht] Erich Honecker, et 50 aastat on meil garanteeritud ja mingeid muudatusi ei toimu.

[Lääne-Saksa kantsler] Helmut Kohl avaldas enda seisukoha Saksamaa ühendamisest 1989, et see ei saa toimuma enne 50 aastat ja kõige eelduste kohaselt tuleb sellega tegeleda meie järeltulevatel põlvedel.

Huvitav, kas Saksa DV juhid tõesti uskusid, et idasakslased ongi sotsialismi ja suletud ühiskonna usku?

Ma ütleksin – jah.

Oma dogmaatilises lähenemises, kasvatuses ja poliitilises kreedos uskusid nad tõesti enda tulevikku sotsialismi piirimaadel. Majanduslikelt näitajatelt oli Saksa DV tollal oma 16 miljoni elanikuga kümne parima majandusega maailmas.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tuleme teie persooni juurde. NSV Liidu peaminister Nikolai Rõžkov pakkus teile 1988. aasta suvel – olite siis veel Eesti NSV valitsusjuht – NSV Liidu suursaadiku kohta Berliinis, aga teie loobusite sellest. Miks küll?

Olin sellest poliitilisest mängust, mida ma nägin ja mis toimus Gorbatšovi eestvedamisel niivõrd tülpinud, et ei saanud lubada endale teistkordselt... Vabariigi (Eesti NSV, toim) peaministrina ma juba olin nendega seotud ja sain jälgida, mis toimus, kus toimus ja kuidas toimus. Selleks ajaks oli Gorbatšov kaotanud ja kaotamas kõiki oma lähedasi kaastöölisi, mõttekaaslasi.

Teile Gorbatšov ei meeldinud?

Ei! Algusest peale.

Miks?

Sest ma ei näinud temas ausat poliitikut ega ausat inimest, kes oleks olnud suuteline läbi viima ausat poliitikat.

Tema ju keeras NSV Liidu ja kogu sotsialistliku maailma täiesti uuele teele...

... mida ta ise ei tundnud ega teadnud.

Ta oli teoreetiliselt ette valmistamata ja kompamise järgi püüdis juurutada perestroikat, kusjuures ta ise tunnistas [1986] Vladivostokis, et meil ei ole mingit programmi ega nägemust, kuidas me perestroika läbi viime, et kõik toimub nagu... käigu pealt.

Praegu, tagantjärele vaadates võime öelda – väga hea, et tal plaani ei olnud ja väga hea, et ta ei teadnud, millist teed mööda minna, sest meil on tänu sellele väga hästi läinud.

Seda küll, aga küsimus ei ole ainult meis või sakslastes. Sakslased peavad Gorbatšovist siiani lugu, et tema lammutas raudse eesriide. Kuid tervikuna, maailmamajanduse seisukohalt ei olnud tema lõhkumine ja lammutamine tollel ajal absoluutselt põhjendatud ega edasiviiv.

Võibolla NSV Liit oligi majanduslikult nii mäda, et kui keegi näpuga lükkas, siis kukkuski ümber?

NSV Liit oli muidugi mäda, selles on teil jumala õigus. Kahjuks Gorbatšovi töö tulemusena see mädasus kogu aeg süvenes. Selle asemel, et leida väljapääs, olgu see [majandusteadlase] Grigori Javlinski "500 päeva programm", ta nendest kinni ei võtnud ja sellega praktiliselt mitte midagi ära ei teinud. Olukorra parandamise viis läbi siiski [Venemaa president] Boriss Jeltsin.

Teile on Jeltsin positiivne tegelane?

Mitte täies ulatuses, Jeltsinil olid omad vead. Alates viinast ja lõpetades eksprompt-otsustega, mida ta tegi.

Pöördume tagasi 1988. aastasse. Teie tahtsite Eestist ära minna ja valisite endale Ida-Saksamaal NSV Liidu kaubandusesindaja ametikoha, jõulude aegu 1988 olitegi Berliinis. Saan ma õigesti aru, et see kaubandusesindus korraldas kõiki Saksa DV ja NSV Liidu majandus- ja kaubandussuhteid?

Jah, selleks hetkeks oli tema käes täielikult see monopol...

Laevaehitus ja –remont, masinaehituse eksport-import, NSV Liidus alati defitsiitsed laiatarbekaubad, nafta ja gaasi tarned Venemaalt, tuumajaamade ehitus ja käigushoidmine Saksa DV-s, Lääne-Berliinist täppistehnika import... See haare ei ehmatanud teid, läksite ju Berliini väikese Eesti valitsusjuhi kohalt?

Olin enne seda küllalt palju viibinud kõikvõimalikel väliskonverentsidel ja nõupidamistel, alates Washingtonist ja Tokiost, lõpetades Londoni ja Pariisiga...

Üks asi on käia konverentsidel, teine asi on istuda kabinetis, kust käib läbi kahe riigi tohutult suur majandus- ja kaubanduskoostöö.

Jah. Koos Lääne-Berliini ja Lääne-Saksa mahuga moodustas see 20 miljardit USA dollarit. Aga pean tunnistama, et mul oli ka kuus asetäitjat.

20 miljardit USA dollarit – mitu Eesti NSV aastaeelarvet see võis siis olla?

Ikka palju. (Naerab) See olnuks mitme aasta eelarve.

Te korraldasite isegi Sillamäe salajase tehase varustamist Saksa DV päritolu uraaniga?

Olin selle [NSV Liidu ja Ida-Saksa] ühisettevõtte Wismut nõukogu esimees, pidin seda korraldama.

Uraan oli Saksamaalt kaevandatud ja Sillamäe tehases...

... seda rikastati. Täpselt nii.

Teil oli Berliinis kuus asetäitjat ja 3500 alluvat. Kui paljud neist tegelesid tõesti majandussuhetega ja kui paljud olid küll kaubandusesinduse hingekirjas, aga tegelikult tegelesid luuramisega?

Luuramisega tegelesid kaks minu asetäitjat, õigemini nad kasutasid asetäitja staatust ja diplomaatilist puutumatust oma tegevuse varjamiseks.

Nad töötasid "katuse all"?

Jah. Üks oli julgeolekust (KGB, toim) ja teine sõjaväeluurest (GRU, toim).

Aga ülejäänud 3500 teie töötajat – kas kõik tegelesidki ainult kaubandusega või oli ka seal luurajaid "katuse all"?

Ei julge öelda, võibolla mõni üksik. NSV Liidu julgeolekukomitee käsutuses oli ju terve Karlshorsti loss, seal oli neil oma aparaat, kes töötas Stasiga käsikäes. Ja Stasis oli 80 000 töötajat.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Muide, "katuse all" oli ka Venemaa praegune president Vladimir Putin, kes pärast luurajakarjääri Dresdenis töötas ametlikult Ida-Berliinis NSV Liidu Teaduse- ja Kultuurimaja direktorina. Kohtusite temaga?

Jah, ta korraldas 1989, pärast DDR-i 40. aastapäeva pidustusi vastuvõtu oma Friedrichstrassel asuvas kultuurimajas. Sinna oli kutsutud ka meie rahvas kaubandusesindusest. Tema tutvustas oma tegevust ja näitas oma "kööki".

Millise mulje jättis Vladimir Putin 31 aastat tagasi?

Ütleksin ka tänaseks päevaks – positiivse mulje. Võimeka riigimehena juba siis, laia silmaringiga, haritud...

Minule jättis ta igatahes sümpaatse mulje.

Kui suures sõltuvuses oli Saksa DV majanduslikult NSV Liidust?

Seda millegagi mõõta on väga raske. 100 protsenti gaasi ja naftat oli kõik NSV Liidust. Pluss Nord aatomielektrijaam ja veel terve rida põhjapanevaid tarneid.

Millal hakkas teile tunduma, et Saksa DV vajub minevikku?

(Mõtleb) 1989. aasta märtsis, kui sinna saabus Sljunkov...

Nikolai Sljunkov, [NSV Liidu võimupartei] NLKP Keskkomitee sekretär...

... jah, tööstuse ja majanduse alal. Tema ülesandeks oli Saksa kolleegiga koostada järgmise viisaastaku plaan, et millised on Saksa DV tarned NSV Liitu ja NSV Liidu tarned, esmajoones energeetilised ressursid, Saksa DV-sse. Siis tekkisid minul kahtlused, et need ei ole tõsiselt võetavad numbrid, mis Moskvast toodi, sest Saksa DV ei ole võimeline neid täitma.

Kas Moskva tahtis, et Saksa DV annaks neile liiga palju kaupa?

Veelgi rohkem. See oli majandusplaan aastateks 1991-1995, kui oli selgelt näha, et nõudlus [NSV Liidu poolt] ületab tugevalt sakslaste pakkumise ja sakslased pole võimelised pakkumist tõstma.

Olete sakslaste iseloomustamiseks tsiteerinud oma mälestusteraamatus Schillerit, et "kuulekus on meie esmane kohus". On see kuulekus põhjuseks, miks Saksa DV üldse nii kaua kestis?

Sealhulgas... Aga muidugi mitte peamine. Peamine oli siiski...

NSV Liidu tankid?

Jõud. 300 000 sõjaväelast pluss 200 000 tsivilisti NSV Liidust oli see jõud, mis hoidis distsipliini kõrgel tasemel.

Kuidas teile tundus, kas idasakslased ise olid rahul oma eluga, olid nad õnnelikud?

Ei olnud. Selleks peaksin mina kolme põhjust.

Üks oli kaotatud sõda. Elus olid veel inimesed, kes kõik olid [Teises maailmasõjas] kellegi kaotanud, olgu abikaasa, isa, poja...

Teine masendav asi olid reparatsioonid, sisuliselt Saksa DV-st väärtusliku tehnika väljavedu NSV Liitu. Samal ajal ütlesid Lääneriigid lahti kõigist oma reparatsiooniõigustest ja ka NSV Liit ei saanud Lääne-Saksa aladelt midagi. Need 17 miljardit marka, mis ta sakslastelt sai, viidi välja just Ida-Saksa majandusest.

Kolmandaks põhjuseks võib meelde tuletada, et Lääne-Saksa propaganda, eeskuju, sotsiaalsed sidemed, perekondlikud ja kogukondlikud seosed Ida-Saksaga olid nii tugevad, et näitasid [idasakslastele] eeskuju, kuidas võiks ja kuidas peaks elama.

Kõik need kolm faktorit ei andnud heaolu tunnetust Ida-Saksa rahvale. Need olid vastuvõetavad võimupartei ladvikule ja nende dogmaatikutele, kuid mitte Saksa rahvale.

Saksa DV lagunemine toimus väga kiiresti.

Kaks aastat. Algas 1988, kui Gorbatšov pidas [Lääne-Saksa kantsleri] Helmut Kohliga nn eelläbirääkimisi, selle vastu olid aga Thatcher, Andreotti ja Mitterrand (Briti, Itaalia ja Prantsusmaa juhid, toim). Kolm lõvi, kes olid selle kiirühendamise vastu, mida taotles Gorbatšov.

Ja siis käituski Gorbatšov teie arvates reeturlikult, kui pidas läbirääkimisi Saksa DV mahamüümiseks Ida-Saksa kolleegide selja taga.

Ja-jah, neile ei avatud ju enne kaarte, kui juba [viimane Ida-Saksa kommunistist peaminister] Hans Modrow kutsuti Moskvasse ja tehti talle asi selgeks. Tõsine probleem oli ka, et Kohlil ei olnud [alguses] lahenduse käiku või algoritmi, kuidas ühendada Ida-Saksamaa Lääne-Saksamaaga.

Võibolla, kui Gorbatšov arutanuks siin sama palju nagu ta arutas asju NSV Liidus, oleks Saksamaa taasühinemine toimunud hoopis teistmoodi ja Saksa DV-s juhtunuks väga tugev sisemine plahvatus. Ehk käitus ta ainuõigesti?

Mina siiski pean võimalikuks ausameelset lähenemist.

7. oktoobril 1989 tähistas Saksa DV enda 40. aastapäeva, Gorbatšov oli Berliinis. Te isegi vist rääkisite omavahel?

Kui ta ära sõitis, lennujaamas.

Kas ta andis mõista, et Ida-Saksa päevad on varsti loetud?

Ei. Tema tundis huvi, kuidas ma olen Berliinis sisse elanud, jätkasin ju oma staatust NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, toim) Keskkomitee liikmekandidaadina, olin temale kui... alluv jünger. (Naerab) Siis ta tundis huvi, milline on minu hinnang Saksa situatsiooni suhtes.

Mida te vastasite?

Vastasin – nagu öeldakse – laveerivalt. Et nendega võib veel töötada, et püüame realiseerida need plaanid, mis said Sljunkoviga viieks aastaks tehtud. Mina ei teadnud, et aasta pärast ära lähen, arvestasin vähemalt viie-aastase kohalolemisega... Oli eimidagiütlev jutuajamine.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuu aega hiljem – 9. novembril 1989 – langes Berliini müür. Mis tunne see oli?

See oli, nagu öeldakse, eksitus.

Kuidas nii? Berliini müür oli eksitus, mitte selle langemine.

(Naerab) Langemine sellel päeval oli eksitus. Günter Schabowski, [võimupartei] Berliini linnakomitee esimene sekretär, pidas pressikonverentsi. Üks ajakirjanik esitas küsimuse, millal langeb Berliini müür. Schabowski vastas, et see võib langeda kohe.

(Ajakirjanik küsis, millal algab liikumisvabadus Ida ja Lääne vahel ning sai vastuseks, et niipalju kui teada, siis kohe, viivituseta, toim)

Sellest sõnast "kohe" oli küllalt, et rahvas läks tormijooksule...

Ja kui rahvas läks, mis tunne teil siis oli?

Nägime seda siis, kui [müüri] lammutamiseks läks juba Brandenburgi väravate juures. Aga see toimus õhtul kella 10 paiku, elektrivalguses. Meil oli samasugune õnnetunne sees, et lähme ja ühineme nendega.

Lääne-Berliinist tulid veoautod suurte šampusekoormatega, kes aga tahtis, see sai šampusepudeli, lõi kaela maha, kulistas alla ja lõi asfaldile puruks.

Võtsite ka ühe šampanja?

(Muheleb)

Jah, võtsime küll. Võtsime küll... (Muheleb) Oli tõstetud meeleolu.

Kuivõrd te saite aru, et nüüd on kõik muutunud?

Olime juba ette valmistatud Erich Honeckeri mahavõtmisega. Isegi [Ida-Saksa] 40. aastapäeva pidustused... aeti 750 000 noort Berliini kokku, nad elasid erakorterites, marssisid mööda Berliini – juba siis oli tunne, et mitte laulev, vaid möllav revolutsioon on maad võtnud ja DDR-i päevadel on lõpp.

16. jaanuar 1990 – Berliinis tungib rahvahulk Ida-Saksa salapolitsei Stasi peakorterisse. Kui palju tundsid NSV Liidu diplomaadid ja sõjaväelased hirmu, et mis neist nüüd saab?

Nendest ei tundnud keegi hirmu. Sakslased ei ähvardanud sellel perioodil veel NSV Liidu suhteid.

Vaat 1990. aastal, kui Lääne-Saksa esindajad tulid Ida-Saksa rahvaarmee staapi nõudma kõiki dokumente, kui mingit ühinemist polnud veel olnud, siis tekkisid ühest küljest nõudmised Nõukogude väekontingendi välja viimiseks ja teisalt NSV Liidu suure tsiviilpersonali vähendamiseks. Siis tekkis oht ja sakslased ise kaotasid kontrolli oma struktuuride üle.

Otsisime abi Lääne-Saksa esindajatelt, kuivõrd KGB ei julgenud enam Karlshorstist enam välja tulla ega midagi ette võtta.

Ja siis saabus 3. oktoober 1990. Saksamaa taasühines. Tundsite rõõmu, et sakslased on jälle ühes riigis või kurbust, et Saksa DV kadus ajalukku?

3. kuupäeval ei tundnud ma midagi, see oli ette ära määratud suure lepinguga, millel oli 2+4 (Ida- ja Lääne-Saksa, pluss NSV Liit, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, toim) allkirja all. Kui see leping [12. septembril 1990] alla kirjutati, siis oli küll... mitte joovastus, aga rahulolu tunne, et see poliitiline paise selle rahva ajaloos on likvideeritud ja maha võetud.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui Saksa DV oli minevikku vajumas, hakkasid eestlased rongide, autode ja lennukitega muudkui Berliini vahet voorima ja neid sai järjest rohkem. Miks nad tulid?

Kõik nad kasutasid ära, et Saksa DV turu olid vallutanud juba Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa kaubad. Meie omad said siit suhteliselt odavalt tehnikat osta, olid need videomakid, või muusikakombainid, fototehnika jne.

Teiseks oli raha vahetamine.

Just-just. Seal tegi Ida-Saksa kadumine õige mitu eestlast päris rikkaks.

Tegi.

Kuidas see käis?

Tal võisid olla Ida-Saksa margad. Kohl lubas oma 10-punktilises Saksamaa ühendamise plaanis kursi 1:1. Aga kui jõudis kätte lepingu allakirjutamine, pani ta sinna kursiks 1:4. Tulemuseks tõstsid idasakslased lärmi, Kohl astus sammu tagasi ja jättis 1:1. Sellega võisid Saksa DV markade omanikud, ükskõik, kust nad pärit olid, vahetada neid Lääne-Saksa kõvade markade vastu.

Teine raha oli SEV-i (Moskvale allunud Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, toim) süsteemi vahetusrublad. Need võisid olla näiteks Ungari omad...

Need olid NSV Liidu välismajanduspanga ülekanderublad?

Kyllä. ("Jah" soome keeles, toim) Neid võis vahetada kõikide sotsialismiriikide vahel. Osteti need Ungaris suhteliselt madala hinnaga kokku, tuldi Ida-Saksamaale, vahetati ringi Saksa DV markade vastu ja siis need omakorda [Lääne-Saksa] päris markade vastu.

Kui palju te neid eestlasi nägite, kes käisid raha vahetamas ja panid aluse oma rikkusele?

Ausalt öelda, ega mina nendega kohtunud. Nendega kohtus kas meie pearaamatupidaja või minu esimene asetäitja. Püüdsin teadlikult eemale hoida, sest teadsin, milleni need asjad võivad välja viia (muigab) ja püüdsin sellesse mitte sekkuda.

Räägitakse, et nende seas oli ka näiteks Rain Lõhmus.

Ei julge täna kinnitada, paljugi mis räägitakse. Mina pole rääkinud.

Aga te ei lükka ka ümber?

Ka selleks, et ümber lükata, peavad olema argumendid.

1991. aasta alguses olite Eestis tagasi. Millisena siis Eesti tulevikku nägite?

Natuke laiema põhjaliselt kaadri ärakasutamisega, nagu see oli 1920. aastatel. Endises, nõukogude nomenklatuuris oli palju andekaid inimesi ja nende ärakasutamine esialgu majanduslikuks, kultuuriliseks, poliitiliseks arenguks võinuks olla palju efektiivsem, kui seda tehti.

Ühesõnaga, jäi kasutamata see potentsiaal ja samal ajal oli tunda, et anarhia võtab maad. Kuivõrd Kaarepere kutsus mind Tartu kommertspanka tööle...

Olite seal ju asepresident.

Jah, välissuhete alal. Kaarepere nimetas ennast presidendiks, mulle jäeti asepresidendi koht. (Naerab)

Hakkas toimuma stiihiline rahade väljamängimine, uute struktuuride loomine, alates Hansapangast.

Kaarepere oli ikka kõva tegija.

Oli, oli, oli. Aga viimasel poolel või veerandil [oma pangakarjäärist] ei arvestanud ta enam kolleegide ja ekspertide nõuandeid, vaid tegi isiklikke otsuseid. Seal oli palju riskikapitali sees, mille orki ta läkski.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuidas teil praegu läheb, kuidas hakkama saate?

Näete, väikest viisi. (Laseb silmadega üle elutoa) 20 aastat õpetasin Euroülikoolis, seal valiti mind professoriks, pärast isegi emeriidiks. See pakkus mulle tõesti palju suuremat huvi, kui poliitiline tegevus.

Veel 1988. aasta sügisel, oktoobrirevolutsiooni aastapäeva paraadil seisite Tallinnas kõrvuti Vaino Väljase, Arnold Rüütli, Indrek Toomega. Ka teist võinuks saada iseseisva Eesti tuntud poliitik?

Jaa... Tulin [Berliinist] tagasi sellise arvestusega, et jätkan poliitikat, poliitilist tegevust. Aga olukord, mis kujunes 1992. aastaks, näitas, et sellise seltskonnaga nagu see nn metsik kapitalism, minu iseloom kokku ei klapi. Sellepärast võtsin vastu ettepaneku ja läksin pedagoogilisele tööle, töötasin kolmes ülikoolis.

Mis on teil kapitalismi vastu?

Ei, kapitalismi vastu pole, aga metsiku kapitalismi vastu on. Seal oli üks pettus teise otsa, mis siis toimus.

Aeg oli segane.

Muidugi. (Naerab) Segane aeg ei tohi ajusid segamini ajada.

Oleksite teistmoodi otsustanud, oleksite nüüd mõne erakonna auesimees, nagu Arnold Rüütel on EKRE auesimees.

Jah, ja mis ta sellest saab? Igatahes moraalset rahuldust vaevalt.

Tema erakond on valitsuses.

On-on, aga nende lahkhelidega, mis täna...

 

Sai teile fosforiit saatuslikuks, et kas Eestisse tulevad uued kaevandused koos uute võõrtöölistega või ei?

Võõrtöölisi ei olnud kunagi niimoodi ette nähtud nagu [tollane ETV ajakirjanik] Juhan Aare neid ette nägi. Sest kinni läksid Maardu, Kiviõli [kaevandused] – omad inimesed olid kõik olemas, nii palju, kui neid Rakverre [kaevandusse] vaja olnuks, hakanuks me seal fosforiiti tootma. Tingimus oli – kui õnnestub tõestada, et see on vastuvõetav tehniliselt, tehnoloogiliselt ja ka sotsiaalselt. Kuid see jäi tõestamata ja ei saanudki mingit asja olla.

Aga mis puudutab fosforiiti, siis mina pean vajalikuks uurimistöid ilmtingimata teha. Fosforiti peab uurima, aga uurima selleks, et langetada õigeid otsuseid, mitte [pidada] lolle vaidlusi, mis olid siis omased.

Olete täiesti ühte meelt nüüdse valitsusega, kes arvab samuti, et tuleks uurida erinevate maavarade kaevandamise võimalikkust Eestis.

Õigus. Ja seda tuleb teha.

Millise pilguga praegu Eesti poliitikat vaatate?

Väga kriitilise.

Miks?

Üks lollus teise otsa. Sealhulgas ka praegune eelarve, mis läks riigikogusse.

Kuidas nii? Peaminister Jüri Ratas ütleb, et see on koroonakriisi seljatamise eelarve.

Nimetusi võib anda igasuguseid, nimetus ei sõltu asja sisust, vaid nime andjast. Siin ka.

Need kulutused... 13 miljardit kulusid jätavad 22 protsenti elanikkonnast vaesuse piirimaadele, allapoole vaesuse piiri. (Suhtelise vaesuse määr on Eestis ca 20 protsenti, absoluutse vaesuse määr alla 10 protsendi, toim) Selle nimel me ei võidelnud.

Milline erakond teile südamelähedane on?

Mulle on isegi tehtud ettepanekuid erakondadesse, aga olin kategooriliselt vastu. Juba ühte erakonda teenisin...

(Hakkab naerma)

Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid?

... ja mulle aitab sellest, rohkemat ei ole vaja.

Aga praegu, millise erakonna puhul mõtlete, et päris tubli?

Noo... (Kõhkleb) Võibolla tervet erakonda ma ei saaks öelda, aga seda Ratast toetaksin küll. Asjad arenevad...

Samas olete kriitiline eelarve suhtes, millega Jüri Ratas parlamenti läheb?

Jah. Ega üks välista teist.

Saan aru, millistes tingimustes ta töötab. Need Helmed on ju omaette fruktid seal, kelledest on väga ja väga raske mööda minna, panevad sulle jälle pirni ja mitte ainult Eestis, haaravad kaasa ka veel Soome, Läti, Leedu. See oht on alati olemas.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Lõpetuseks, kas Saksamaa pärast olete rahulik?

Jah, olen rahul. Kui nad natukenegi aitaksid kaasa idasakslastele, seal on veel suur vahe, sest Ida-Saksa elatustase on tunduvalt madalam kui Lääne-Saksas.

Kantsler Angela Merkel mõistab seda väga hästi, tema on ju pärit Ida-Saksa poolelt.

Nüüd ta annab niikuinii ohjad üle, tulevasele kantslerile, kes peaks hakkama edasi viima...

Praegu nad tõstavad pead ka jänkide suhtes. [USA presidendi] Trumpi trampimine peaks otsa saama, kõigi eelduste kohaselt. Kui nad sellest tulenevalt hoiavad tagasi kaitsekulutusi ja selle arvelt tõstaks Saksa riigi viie [idapoolse] liidumaa elatustaset järele Lääne-Saksa omadele, oleks väga suur samm.

Olete te patsifist – kaitsekulutused alla?

Ja-jah. Selleks tehtavad kulutused on mõeldavad, aga mitte nii metsikus suuruses nagu need on praegu. Olgu droonide arendamiseks või muuks. Või võtke see viimane kaklus, mis toimub Armeenia ja Aserbaidžaani vahel.

See, Bruno Saul, ei ole kaklus, see on sõda.

Täiesti õigus. Sõda on oma kindla eesmärgiga. [Aserbaidžaani president] Alijev ütles eile selgelt välja: meid on 10 miljonit, neid on kaks. Tegelikult on armeenlasi küll kolm miljonit. Aga no nii – suhted on sellega määratud. Tahame või ei taha, ei aita siin [Prantsuse president] Macron ega keegi teine, et nad endi vahel kokku saaksid.

Te jälgite ikka väga hoolikalt, mis maailmas toimub.

Jah. On arvuti ja televiisor ja inimesed, kellega suhtlen tihedalt.

Suur tänu, oli äärmiselt huvitav vestlus. Head tervist ja koroonaajale kohaselt – negatiivset õnne.

Aitäh. Püüame ise kaasa aidata, et positiivsust koroona suhtes eemal hoida.

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

 

Toomas Sildami intervjuu Bruno Sauliga on Vikerraadio eetris reedel kell 14:05

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: