Helena Tulve: avatud südamega teeme me paremaid valikuid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Helena Tulve Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Armastust ei saa mitte millegagi asendada. Surres tuleb loobuda kõigest, vaid armastuse sidemed ületavad selle piiri. See võiks olla meie jaoks üks tervendav ja ülesehitav mõte, ütles Helena Tulve Paide keskväljakul peetud kõnes.

Püha Augustinus on juba ammusel ajal öelnud:

"Inimesed rändavad, et imestada mägede kõrguse, hiiglaslike merelainete, pikkade jõesängide, mõõtmatu ookeaniavaruse, tähtede liikumise üle, kuid üksteisest mööduvad nad imestuseta."

Maailm muutub. Maailm on ikka imestamist väärt, aga me ei imesta enam suurt millegi üle, ei mägede ega merede, ei taevaste avaruste ega ka mitte inimeste üle. Inimene on justkui meie maailma kese, võttes siiski liiga palju ruumi kogu oma kilakolaga. Praeguseks on maakeral inimese loodud asjade, mateeria kogukaal juba ületanud elusaine kaalu.

Süda valutab. Valutab väga paljude asjade pärast

Elus on asju, mida hoida ja asju, millest loobuda. Selleks, et elusolemisest rõõmu tunda, piisab vähesest, kui seda vähest väärtustada.

Sageli me loobume märkamatult väikestest, aga olulistest elu osakestest. Loobume oma igapäevaelu pühadusest. Loobume rõõmust elu üle. Loobume olemisest iseendas, rännakutest oma hinge sügavustesse. Loobume kujutluse lõbust, pingutuse mõnust, vähenõudlikkuse ja alandlikkuse ilust, lähedasest ja igapäevasest, tähenduslikest suhetest perekonnas, kogukonnas, keskkonnas. Selle tagajärjel muutub meie elu ruum järjest vaesemaks.

Me isegi ei pane tähele neid väikesi muutusi, väikesi kaotusi oma elus, iseendas ja maailmas. Tükk tüki haaval murenevad maastikud nii meie sees kui ka meie ümber – me anname alla, harjume ja arvame, et nii see peabki olema. Kaotame midagi olulist ja püüame siis seda tühjusetunnet varjata või täita tarbides, tarbides arutult, ilma tegeliku vajaduseta, hankides endale asju ja elamusi, mis täidavad meie ruumi ja aega.

Elu ja muutused meie ümber peegeldavad seda, mis sünnib sisemises ilmas

Maailm on terviklik ja kõik on omavahel lahutamatult seotud rohkem kui me eales oskame näha ja mõista. Suur ja väike. Sisemine ja välimine. Aeg ja ruum. Elu ja surm. Eilne ja homne. Loodus ja inimene. Ilmsiolek ja unenägu. Usk ja teadmine. Mõte ja tegu. Armastus ja kaotusvalu.

Ükski asi, nähtus ega olend ei eksisteeri lahusolevana. Aga meile on saanud harjumuseks tükeldada. Tükeldame kõike enda ümber ja ka sees.

Piirates end tükikeste virrvarriga, unustame vajaduse näha suuremat pilti, seda, kuidas asjad ja nähtused on omavahel seotud. Me ei pinguta, et näha asjade taha, kaugemale, sügavamale. Ka meid painav viirus on ju ainult sümptom, märk millestki, mille tähenduse kohta avalikult me küsimusi ei ole esitanud.

Põhjused, tagajärjed, seosed ja erinevad väärtustasandid lähevad lootusetult pusasse. Nii võibki juhtuda, et rääkides pesitsusrahu mõttetusest, tuuakse argumendiks hoolitsus inimeste ja nende tööhõive pärast, küsimata, kas see nendele inimestele ka sisimas hea on.

Samas, kaitsevõime hoidmise küsimuses ei osutu inimene ja tema looming kuigi oluliseks väärtuseks. Lagastades pöördumatult oma maa, vee ja metsad, saame uhke, ent absurdse raudtee. Ja kõik see ei sünni lihtsalt paratamatusest ega rumalusest. Kellegi kasu kaalub üles kaotatud välimised ja sisemised maastikud.

Me hingame

Loodus hingab, maa hingab. Igaüks omal moel. Hingamine on meile antud. Hingamine annab meile hingamist. Hingamine hoiab meid elus ja ühendab meid elu olemusega.

Loobudes oma kohast maailma võrgustikus, loobudes austusest kõige elava suhtes, loobume ka oma planeedi külluslikust ilust, metsikust rikkusest. Loobume metsa- ja ookeanisügavuste mõistatuslikkusest, puutumatutest mägedest ja tühermaadest. Loobume paljust, mis toidab nii meie keha kui ka hinge.

Püüdes pressida maailma oma teadmiste ja arusaamise sisse, läheb meil kiiresti kitsaks. Andmata ruumi erinevatele vaatenurkadele, tekivad tihti valusad kokkupõrked. Inimestevaheline vägivald ja looduse hävitamine on teineteisest lahutamatud. Nad voolavad samast enesekesksuse, kasuahnuse ja võimuiha allikast, aga meil on mugavam seda mitte näha.

Inimkonnana oleme paljutki teada saanud. Samal ajal ei tea me ikka suurt midagi. Elame muidugi kujutluses, et meie tegutsemine toetub mingile arusaamisele maailmast ja iseendast. Me elame nii, nagu polekski midagi peale selle, mida me hetkel näeme ja käega katsuda saame.

Me otsime tähendust. Andmata kõige olulisemale aega, ruumi ja tähelepanu, kaotame oskuse elu lõimi teadvustada, väärtustada ja tervikuks siduda. Kaotame usu ja usalduse elu suhtes, kõige loodu suhtes, ka selle suhtes, mis on uus, tundmatu ja millest me ei tea mitte midagi.

Unustame selle, et teadmatus on tegelikult suurem osa meie teadmisest. Ja selles teadmatuses me navigeerime usu toel.

Süda usub, teab, ootab ja loodab

Armastust ei saa mitte millegagi asendada. Surres tuleb loobuda kõigest, vaid armastuse sidemed ületavad selle piiri. See võiks olla meie jaoks üks tervendav ja ülesehitav mõte. Sureme me tõesti kõik ja see teadmine võiks olla meie igapäeva silmapiiril kui muutus, mille poole me vältimatult liigume. Ja miks mitte, milleks me ka omamoodi õpime valmistuma ja seda ootama kui loomulikku avanemist tundmatusse.

Maailm tõesti muutub. Me loome seda muutust iga oma mõtte, tunde, teoga.

Meil kõigil on süda, meil kõigil on tuum.

Peame kinni hoidma asjadest, mis toovad meie ellu valgust ja rõõmu. Rõõmu selle üle, mis veel on. Selle üle, mida on võimalik hoida, millesse uskuda. Meil siin on oma maa, oma kodukoht, oma keel, oma kultuur. Inimene ei suuda kõigele kätt peale panna, õnneks.

Me oleme vaimus suuremad kui me arvame, kuigi elus oleme sageli vaikseteks ja abituteks tunnistajateks suurtele kaotustele, suurele hävitustööle. Siiski on seda, mida me ei suuda kontrollida, palju rohkem ja selle toimimisse on mul ka rohkem usku.

Me peame tegema oma elus valikuid ja me ei tea, millised on nende tegelikud tagajärjed. Headena tunduvatel valikutel võivad olla halvad tagajärjed ja vastupidi. Me oleme väga lühinägelikud. Seetõttu mulle tundub, peaksime keskenduma sellele, millisest kohast endas me oma valikuid teeme. Kui teeme oma valikuid südamest, siis on meil rohkem lootust.

Ameerika antropoloogilt Margaret Meadilt küsiti aastaid tagasi, et mis on tsivilisatsiooni esimene märk ühes kultuuris. Õngede, potikildude ja tulekivide mainimise asemel tõi Mead välja, et esimene märk tsivilisatsioonist on inimese reieluu, mis on murdunud ja siis paranenud.

Loomariigis, kui murrad jala, siis tähendab see kindlat surma, sest loomal pole võimalik enam ohu eest põgeneda, hankida toitu ja vett. Luu paranemiseks vajamineva aja jooksul on vaja kedagi, kes haige eest piisavalt kaua hoolitseks ja teda kaitseks.

Teise abistamine raskuses on see, millest tsivilisatsioon algab. Kõik algab teenimisest, teenistuses olemisest. Meie valida on, mille teenistuses me tahame olla ja millist maailma luua. Isegi keset hävingut on meil valik, kas me tahame olla elu teenistuses või mitte. Meil on, millele toetuda. Avatud südamega, armastusega teeme me paremaid valikuid.

Maailm muutub. Eriti unedes

Ärkvelilma all laiub hoomamatult avar uneniidistik. Seal tajun muutusi kõige selgemini. Unedes häälestuvad ühele lainele kõige võimatumad olukorrad, inimesed ja mõtted. Pöörastes tantsudes ammutan unedest elujõudu.

Mõned päevad tagasi ilmus mulle unes helilooja Ester Mägi. Me läksime koos ühele rõõmsale kokkusaamisele teiste naistega. Ruumis oli palju elu ja tundeid ja jagamist, aga Ester jälgis seda kõike vaikselt kõrvalt, täie tähelepanuga. Selles oli imeline naiselik küpsus, mis ei suru end peale, ent on alati valmis teenima täie pühendumisega kui selleks on vajadus.

Peen, tundlik vaatleja ilmutab end ka Ester Mägi muusikas, millega ta meid ja elu teenis.

Minu ema oli kutsumuselt arst. Kummalise kokkusattumusena oli neiupõlves tema nimi samuti Ester Mägi. Kui ema möödunud augustis ootamatult suri, siis nägin teda veel mitmeid kordi unes.

Esimeses unenäos ütles ta mulle, et kuigi ta on juba surnud, siis võib ta teha ka nii, et ta sureb alles siis, kui saabub kiirabibrigaad, et kõigile oleks selge, et arstid surevad praegu otse tööpostil. See kõlas isegi mõnevõrra humoorikalt, et oma surmagi andis ta oma kutsumuse teenistusse.

Teisel korral kohtusin emaga õhtuhämaruses majade vahel, millest üks oli täiesti läbipaistev, ehitatud klaasjast valgusest. Ta oli ise ka juba kuidagi läbipaistvam ja tal oli õlgadel pitsiline haapsalu sall. Ema ütles, et ta nägi küll meie kurbust ja meeleheidet, aga et nüüd on see nii, ja kallistas mind pikalt. See oli imeline, lohutav kohtumine.

Imesid sünnib meie eludes kogu aeg, kui neid vaid tähele panna ja uskuda.

Pühapäeval olid Nelipühad. Ka Nelipühade ime on märk, et võiksime end lasta kanda Püha Vaimu armastusel, nii unes kui ka ilmsi.

Nähtava ja nähtamatu maailma piirid on õhukesed, nagu ütleb ka jaapani luuletaja Saigyo:

"Kui ma ei mõtle enam reaalsusest kui tegelikkusest,
siis mis põhjus oleks mul mõelda unenägudest kui nägemustest?"

Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: