Viimane aasta on meie kõigi jaoks ettearvamatu olnud. Eriti keerukas oli see aga lastevanematele, kellest paljud pidid kodus üheaegselt hakkama saama nii enda töö kui ka kasvataja, õpetaja ja koka rolliga.

Oli neidki, kes selle koorma all jõuetuks jäid ja kelle lapsed on seetõttu riskikäitumisest rohkem ohustatud. Kogukonnana saame aga survet lastevanematele ja seeläbi ka laste riskikäitumist vähendada.  

Esmane vastutus lastest korralike kodanike kasvatamisel lasub lastevanematel. Lapsed omandavad normid, väärtushinnangud, hoiakud ja käitumisviisid üldjuhul kodus. See on koht, kus õpitakse suhtlemist, teiste inimestega arvestamist, oma emotsioonidega toimetulekut ning kokkulepetest kinnipidamist. Vanemad saavad luua lapse arengut toetava keskkonna, õpetada väljakutsetega hakkamasaamist, tunnustada ja julgustada.

Alati ei jaksa vanemad ise kõigega toime tulla. Sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringust selgus, et kõige enam on vaimse tervise probleemidega kimpus just noored, lapsed ja pered, millele viitab peretülide ja -vägivalla sagenemine.

Lastevanemate kurnatust näitas aga lastekaitse liidu poolt läbiviidud küsitlus, millest selgus, et lastevanemad tundsid kriisi ajal kõige enam puudust vabast ajast, toetavatest sõnumitest ja abisaamise võimalustest.

Riskikäitumisest on enim ohustatud need lapsed, kes on oma muredega üksi ning kel pole arendavaid vaba aja veetmise võimalusi ega toetavat perekonda. Just sellised lapsed otsivad ajaviidet, lohutust või kuuluvustunnet noortekampadest, kes halvemal juhul tarvitavad alkoholi, tubakat ja uimasteid ning panevad toime erinevaid õigusrikkumisi.

Sellises olukorras saavad ja peavad lastevanematele toeks olema lähikondsed ja laiem kogukond. Kui lastevanemad hoiavad kokku, siis saavad hoitud ka need lapsed, kelle peretugi on väiksem või kelle peres on keerulised suhted. Ka laste ja noorte riskikäitumise vähendamisel on kogukonnal ja headel suhetel suur roll.

Laste sotsialiseerimine toimub lisaks perele ju ka lasteaias, koolis ja harrastusringis. Väikelaste puhul mängivad eelkõige rolli lastevanemad ja lasteaed, kus suurem osa päevast möödub. Kooliealiste puhul tuleb mängu koolipersonal alates õpetajatest ja tugispetsialistidest kuni juhtkonnani välja, kelle ülesandeks on tagada, et koolis valitseks õhkkond, mis toetab õppimist ja kasvamist. Samuti saavad koolis oluliseks sõbrad ja eakaaslased, kellel on tahes-tahtmata oma roll selles, milliseks täiskasvanuks kujuneb noor inimene.

Ka laiem kogukond on oluline sotsiaalsete normide kujundaja. Kui täiskasvanud kogukonnaliikmed, näiteks ühes korterelamus asuvad inimesed, käituvad üksteisega viisakalt, teretavad ja pakuvad vajadusel tuge, siis samasugused käitumismustrid võtavad tõenäoliselt üle ka selles kogukonnas kasvavad lapsed.

Tsiteerides Indrek Lillemäge Paide Teatri aktsioonis "33 kõnet": "Meie panus, olgu siis õpilase, õpetaja, koolijuhi, lapsevanema, ettevõtja või poliitikuna, algab suhtlemisest ja suhtumisest. Tunne huvi, mis sinu kogukonna koolis toimub. Kui näed pingutust, siis tunnusta. Mis kõige tähtsam, räägi inimestega. Kui võimalik, vaata inimestele silma. Võta teiste jaoks aega, kuula inimesi ja püüa mõista."

On riskitegureid, mida on keeruline mõjutada, näiteks inimese temperament või pere, kuhu keegi on sündinud. Küll aga saame tähelepanu ja energiat suunata lastevanemate kogukonna kasvatamisele, kooli ja lastevanemate paremale koostööle, turvalisi ajaveetmise võimalusi pakkuvale linnaruumile, kus ühiselt saavad suhtlemisoskusi harjutada nii noored kui väärikas eas kodanikud.

Lähedussuhete puudumist kodus võib mingil määral korvata usalduslik suhe õpetaja või noorsootöötajaga, kelle toel saab noor omandada eluks vajalikke sotsiaalseid oskuseid.

Islandil on noorte riskikäitumise vähendamiseks hästi töötanud koostöömudel, kus erinevad last ümbritsevad osapooled nagu kohalik omavalitsus, koolid, lastevanemate ühendused, tervishoiuasutused ning spordi- ja noorteasutused panustavad ühiselt noorte arengu tagamisse.

Koostöömudeli eesmärk on luua lastele toetav kasvukeskkond, kus neil on palju arendavaid vaba aja veetmise viise. Islandlased mõistsid aga et huviringid üksi ei loo muutust, vaid oluline on, et lastele ja noortele pakutavad võimalused lähtuksid just nende soovidest ja vajadustest.

See tähendab sedagi, et noored, kes mingil põhjusel hobidega tegelemise pooleli jätavad, ei jää üksi, vaid kogukonnaliikmed või spetsialistid nagu noorsoo- või lastekaitsetöötajad otsivad nad üles ja toovad nad huviharidusse tagasi. Mõnikümmend aastat tagasi algatatud tegevused on nüüdseks märkimisväärseid tulemusi toonud. Näiteks alkoholi tarvitamine on Islandi noorte seas langenud pea kümnekordselt.

See mudel võiks toimida ka meil. Tugeva kogukonna märk on see, kui suudetakse näha suurt pilti, planeerida tegevusi ja linnaruumi selliselt, et need aitavad lastel ja noortel teha arukaid valikuid ja hoiduda õigusrikkumistest. Hästi läbimõeldud teenused, koostöövõrgustikud, linnaruum ja uuringutele toetuv kohaliku tasandi juhtimine võimaldab kujundada noorte ümber keskkonna, milles neil on piisavalt vabadust, et end turvaliselt proovile panna ja piire katsetada.

Sellise keskkonna loomine ei peaks olema ainult riigi roll, vaid sellesse saab igaüks meist kogukonnaliikmena panustada.

Laidi Surva on "Lapsesõbralik õigussüsteem" projektijuht justiitsministeeriumis ja Triin Vilms Tervise Arengu Instituudi tervise ja heaolu edendamise keskuse vanemspetsialist.