Mõnes mõttes on viimase aja kaks peateemat, mis meie meeli erutavad, isegi sarnased. Üks neist on muidugi koroonaviirus koos kõige selle juurde kuuluvaga ja teine riigikogu esimees Jüri Ratas koos kõige tema juurde kuuluvaga.

Koroonaviirus ja vaktsineerimine pakuvad nii masendavaid kui ka rõõmustavaid hetki. Teeb ju meele heaks, kui saab veidigi tavapärase elu juurde tagasi pöörduda, ilm on ilus ja on mõnus, kui on lubatud kohviku või restorani terrassil aega veeta.

Sportlikumad inimesed suunduvad samal ajal sama suure rõõmuga taasavatud spordisaalidesse ja ujulatesse ning lapsed võtavad ette armastatud koolitee, kuigi selle meelde tuletamiseks on vaja ilmselt kaarti vaadata.

Masendust valmistab koroonapandeemia muidugi ka, sest viirus püsib, tekivad uued tüved ja mitte kõigil, kes end vaktsineerida sooviksid lasta, see ei õnnestu, sest digiriigi uks kipub järjekindlalt lukustuma.

Samasugust ambivalentsust pakuvad riigi teise ametiisiku ja Eesti ühe juhtiva partei, Keskerakonna esimehe Jüri Ratase tegevused, mis toovad meile üheaegselt nii rõõmu kui ka nukrust.

Katkematut rõõmu pakub Jüri Ratase tegevus maakondades ja sotsiaalmeedias. Kes on vähegi internetti sattunud, on kindlasti näinud fotosid, olgu originaale või humoorikaid töötlusi, mis kujutavad Ratast palki tassimas või kuuriust värvimas. Erinevalt paljudest kolleegidest püsib Ratas pildil heatujulise ning tegusana, rahvamehelikult kerglase poliitikuna, kelle sõnumid on lihtsad ja konfliktid neis pigem hillitsetud kui teravalt lõikavad.

Muidugi võib selline iga hinna eest pildil püsida püüdmine tunduda koomilisena, mida see veidi ka on, aga see töötab, ei saa salata. Erkki Bahovski märkis Postimehes, et "kõik need, kes Ratase meeme tegid ja neid jagasid, aitasid võimendada tegelikult sõnumit, et Ratas on alati pildil. Poleks imestada, kui presidendivalimiste kampaania tugevnedes näeme säärast laadi "seiklusi" ja vastavaid meeme tulemas ka presidendikandidaatidelt."

Ratas on vilunud poliitik, kes on aastate jooksul avalikkuse silme all Edgar Savisaare nooremast varjust omaette kaubamärgiks ja visionääriks kasvanud. Tema eeskuju mõju pole vaja tikutulega otsida, juba neljapäeval jõudis sotsiaalmeediasse foto jalgrattaga Stenbocki majja tööle sõitvast ja naeratavast peaministrist Kaja Kallasest. Päris meemivääriline klõps see ei olnud, aga tubli algatus igal juhul.

Kui inimene on poliitik, siis - nagu koroonapandeemia puhulgi - tuleb ette nii head kui ka halba. Jüri Ratas andis sel nädalal tublisti kõneainet seoses Eesti Ekspressis ilmunud artikliga, milles Holger Roonemaa vahendas, et "Jüri Ratase valitsuse aegsed dokumendid näitavad, kuidas peaminister lasi heldelt oma lähikonda poputada. Ning loomulikult maksumaksja kulul."

Eesti keel rikastus tänu sellele artiklile väljendiga "joogid autosse". Nüüd ja igavesti tähendab "joogid autosse" seda, et soovitavalt maksumaksja raha eest ostetakse pikemaks autosõiduks kaasa vähemalt kaks 0,7-liitrist pudelit Normindia džinni ning toonikud ja lisaks neli pudelit alkoholivaba siidrit.

Vilunud napsisõbrad muidugi teavad, et džinn toonikuga on nutikas valik, sest hingeõhk jääb puhtamaks kui viina või brändit rüübates. Nii ei saa maale jõudes ja rahvaga silmast silma kohtudes keegi aru, et oled kergelt auru all.

Ekspressi artikkel tõi kaasa meeleoluka laine vastukajasid Jüri Ratase erakonnakaaslastelt. Asendamatu esimehe aseesimees Jaanus Karilaid kirjutas, et presidendiks saades Ratas "ei lahutaks ega lõhestaks ühiskonda, vaid liidaks ja ühendaks. Ta ei vihkaks, ta armastaks. Ta suhtuks igasse Eesti elanikku lugupidamisega."

Tervise- ja tööminister Tanel Kiik ütles, et "tervikpilti teades, võib-olla ka seda tööintensiivsust teades, töötundide ja -nädalate pikkust teades, jään seisukohale, et selles loos tehtud etteheited on ülekohtused." Lisaks mainis Kiik, et "kõige odavam on inimene, kes istub oma kabinetis ja joob vett." Sellest võiksime siis järeldada, et kõige kallim on meile inimene, kes purjuspäi ringi tuiab, aga see selleks.

Reede hommikul saatis pressiteatena laiali oma nägemuse Ratase visiidist Abrukale Saaremaa vallavolikogu keskerakondlasest aseesimees Aivar Aru, kes kinnitas, et peaminister Jüri Ratase väidetavast Abruka-prassingust pole mingit jälge. "Viibisin ka ise pardal ja kinnitan, et alkoholi küll ei mäleta. Nii nagu mina, nii ka mitmed teised tulid pardale selleks, et peaministriga rääkida põletavatest probleemidest, mille lahendaks tema toetav sõna."

Tunnustava sõna ütles pressiteate vahendusel sekka ka Keskerakonna eurosaadik Yana Toom: "Jürile võib ette heita igasugu asju ja vahest on sellel ka iva sees, me kõik oleme inimesed. Milles aga kindlasti ei saa teda süüdistada, on omakasupüüdlikkus või soov olla pjedestaalil ning pidada rahvale noomivalt õpetlikke kõnesid. Presidendina teeks Jüri päris tööd päris inimestega ja oleks päriselt kogu Eesti president."

Ühesõnaga nalja kui palju kõigi nende jookidega, maksumaksja rahadega ja tulihingeliste kaitsjatega. Üks pool saab rääkida, kuidas riigi rahakott isikliku rahakotiga taas segamini on aetud ja teine pool saab sama kirglikult vesta Ratasest kui tulevasest presidendist, maainimestest ja riigist hoolimisest ning visata samal ajal teravaid piike pahatahtliku ajakirjanduse kiuslikku südamesse.

Riiklikus mõttes oleks aga Jüri Ratast puudutavate positiivsete ja negatiivsete uudiste taustal hea hetk võtta vastu mõni otsus, mis läheb Eesti maksumaksjale täiesti põhjendamatult maksma mõnikümmend miljonit eurot. Keegi ei pilgutaks suurt silmagi, sest 127 euro kulutamine vales kohas tundub kuidagi olulisem kui seitsme miljoni euro äravõtmine õigest kohast. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.