Kunagi 1990. aastatel, kui turumajandus ja sellega kaasnev majanduslik ebavõrdsus värskelt tuule tiibadesse olid saanud, levis koos läänemaiste luksusautodega siia ka komme – küllap Ameerika filmidest nähtuna – läikivate autode peal vaestele tehtud sotsiaalset ülekohut väljendada võtme või mõne muu terava esemega neil värvi kriipides.

Vaene mees sai hingerahu, rikkal polnud sest suuremat midagi, sest auto täitis oma põhiülesannet edasi, rahuldas edevust ja andis võimusignaale pööblile. Ja sõitis ka.

Küllap oli kriipijail tol ajal omajagu õigustki, sest segastel aegadel ei pruukinud sugugi iga rikkus olla ausalt teenitud. Autotootjale ja edasimüüjale võisid aga need huligaansused isegi kasulikud olla, sest kui su kaup on ühtlasi staatuse sümbol, seisusliku kuuluvuse väljendaja, siis muudkui müü ja tõsta hinda.

Hoopis teine on lugu, kui pisisulide asemel tuleb tootja ja tema toote kaela peale aus ja erapooletu järelevalve, nagu juhtus Volkswageni grupiga, kui nad üritasid turuedu saavutada autode heitgaasinäitajaid väiksemaks võltsides.

Eelmisel nädalal Keskerakonna esimees Jüri Ratase joogiarvete ja muu lõbu-läbu ümber käinud trall meenutab mulle just sellist kerget autokriipimist. Kuigi ta näeb välja nagu esimees ja kõneleb nagu esimees, ei ole Ratta puhul siiski tegu muu kui lihtsa vabrikutootega. Vabrik jätkab samasuguste tootmist ja teeninduses silutakse värvikriimud ära, kuni vabrikul ja selle peremeestel lubatakse tootmisliini käigus hoida.

Mõnikord tundub, et vabrikutel nimega erakonnad ei olegi enam õigeid, kasumiootusega peremehi, vaid et tootmine triivib seal juhuslikult, nagu Nõukogude Liidu tööstuses, kus produkt tuli vastavalt sellele, kuidas juhtkonnal tuju oli ja kui palju varastada viitsiti või osati.

Marju Lauristin analüüsis põhjalikult, mis meie erakondadel rajaneval esindusdemokraatial häda on ja miks praeguseks kujunenud käitumiskultuur on ühiskonna arengule ohtlikuks takistuseks, tuues välja viis põhimomenti.

Esiteks, erakondade käes on pea kogu poliitiline kapital, kuigi neisse kuulub alla viie protsendi kodanikkonnast. Kui rahvas valiks valimistel rahvast, mitte erakondi, ei pruugiks need praegu endale seatud viieprotsendilist valimiskünnist ka ühisnimekirjana ületada.

Teiseks, erakondade formaalselt tuhanded liikmed ei kontrolli juhtkondade tegevust, seega ei ole poliitiline kapital ka selle viie protsendi, vaid parimal juhul sellest sajandiku ehk 0,5 protsendi promilli käes.

Kolmandaks, erakondade määrituse tõttu puuduvad seal mistahes valdkonna eksperdid ning aina raskem on neutraalset teadlast ka raha eest koostööle meelitada. Tagajärjena meenutavad erakondade programmid pigem pulli väljaheidet kui kirjalikku juhtimisvahendit.

Edasi, kuna turg on muudele kinni, kauplevad erakonnad seal ainult kiir- ja hõlptulu silmas pidades. Ja lõpuks, sisedemokraatia erakondade sees on väga haige, kui ta just ära surnud ei ole.

Lauristin pakub välja ka mõne mõtte, kuidas olukorda muuta. Selleks peaksid erakonnad arenema ideoloogiasõdurite rühmadest kvalifitseeritud arutelukogukondadeks. Aga partei noortekogu kasvandik saab areneda andmeanalüütikuks samavõrra nagu veohobuse seedetrakt muutuda sisepõlemismootoriks.

Seega tõlgin: põhimõtteliselt peaks erru saatma valdava osa praegustest parteilistest toodetest, kes roninud erakondade noortekogude kaudu poliitilistele ametikohtadele aastatepikkuse raske pingutusega. Mitte segi ajada tööga, parteitööd ei peetud vene ajalgi päristööks.

Erru saatmine tähendab siinkohal mitte edutamist veel kõrgemale ebakompetentsuse tasandile, vaid edutamist jõukohasele tööle, kui soovite, siis seiklusele, uuele väljakutsele tegevusalal, millel lapsest saadik parteitööl olnud lihtsalt ei ole kätt proovida saanud. Alustada võib näiteks metsas harvesteri asendamisest. Tervislik nii endale kui ka metsale.

Erru saatmine peaks käima soovitavalt koos nende ühingutega, milles kollektiivselt ollakse kinni ideoloogilistes kammitsates. Uuesti peaks tasakaaluasendisse seadma parlamendi ja valitsuse võimuvahekorra, tuulutama valimisseadusi ja reegleid nii, et otsustuskogudesse pääseksid teadmine ja mõistmine.

Lihtne öelda, raske teha, sest kui sul juba on kollektiivne võimumonopol, siis miks küll peaksid seda lammutama, vabatahtlikult võimu kellelegi ära andma? Ja iseenesest juhtivatele parteilastele sobib, kui neis on näha ka inimlikke jooni, näiteks kalduvust panna mõni erakulutus firma arvele. Või mingil võistlusel kohtunikuna oma semude kasuks natuke sohki teha.

Seega, küsimus, mida ja kelle kulul autos juuakse, on igati asjakohane. Aga sellele peavad järgnema raskemad küsimused, autokriipimise juurest peab heitgaasideni jõudma. Kuidas sa üldse sinna autosse said? Kes saatis, kes volitas? Ja kes kontrollib?

Ma olen üsna kindel, et valdav osa Eesti parteilisest ladvikust ei suuda Eesti avaliku võimu ülesehituse põhimõtteid ja reeglistikku aususe, õigluse, võrdsuse ja avatuse seisukohalt põhjendada. Teisisõnu, selgitada arusaadavalt, miks, kuidas ja milliste teenete eest just nemad põhiseaduslikke ametipositsioone täidavad ja mille poolest selles parimad või koguni asendamatud on. Kuni ei suuda, ei tohiks neil antud positsioonidele ka asja olla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.