Marek Jürgenson: Jüri Ratas poliittehnoloogide hambus

Eesti poliitika aastal 2021 ei usu pisaraid, veel vähem naeratusi. Aatelisust ning vastutustunnet asendab üha enam ärapanemisrõõm. Valitseb kummaline mentaliteet, et kedagi ei tohi usaldada, sest kõik on a priori kaabakad. Just sellistest arusaamadest on kantud viimastel päevadel hoogustunud rünnakud Jüri Ratase vastu, kirjutab Marek Jürgenson.
Tegelikult ei tule see ootamatult. Jüri Ratasest on saanud poliittehnoloogiliselt ebamugav kuju paljudele mõjukatele persoonidele, kelle leivanumbriks on sopaga loopimine. Ratas on rahva seas ülipopulaarne, teda usaldatakse ja muidugi paneb see kadestama.
Aga mis siis, kui Eesti saabki endale presidendi, keda rahvas teab, hindab ning kelle töökus ja poliitiline tarkus loovad olukorra, kus suur osa seni vaid Stenbocki majale omistatud mõjukusest kandub üle Kadriorgu. Selge see, et taoline võimalus muserdab poliitpokkeri mängijaid.
Samuti ei maksa unustada, et Ratas juhib Eesti üht populaarsemat erakonda, millega on tulnud läbi aegade tõsiselt arvestada. Aga kui õnnestuks selle erakonna juhtfiguurid suurest mängust välja puksida, pookida neile külge pisipatukesi, tekitada kahtlusi ning süvendada pingeid erakonna sees.
Kes mäletab veel Hillar Tederi ja Kersti Krachti skandaali, mis tõukasid võimult Ratase juhitud vaieldamatult ühe aegade populaarseima valitsuse? See on taandunud prokuratuuri tagatubade tolmukoguvasse vaikellu. Jüri Ratase pihta sihitud lask üksnes haavas teda ja sundis ametist loobuma, kuid ei hävitanud head mainet.
Inimeste mälus püsiv rahvaga suhtlev, probleeme lahendav, usaldust pälviv peaministri kuju häirib nii mõndagi lähituleviku poliitheitluseks valmistuvat tegelast ning just seepärast tuleb Ratas hävitada.
Mitte sellepärast, et ta palus oma abidel väsinud kabinetiliikmetele õhtusööki pakkuda, vaid põhjusel, et ta on tark ja tasakaalukas, oskab panna erinevaid osapooli ühise asja eest seisma, mõistab, mida rahvas poliitikutelt ootab, usub tõemeeli, et riigi huvid on päevapoliitikast kõrgemal. Nii küüniliselt enda kasu eirav tüüp ei sobi kaasaegse poliitiku imagoga kohe mitte kuidagi, arvavad poliittehnoloogiast pimestatud kiibitsejad.
Kui tõusis üles Stenbocki maja õhtusöökide teema, kus 12 tundi ja vahel kauemgi järjest nõu pidanud kabinetiliikmetele ja neid konsulteerinud asjatundjatele pakuti õhtusööki, ei üllatanud mitte loo kallutatus ja labane faktide kontekstist väljarebimine, vaid eelkõige see, kui lihtsalt lasevad Eesti vaba ajakirjanduse esindajad end muuta labaseks poliitiliseks malakas.
Muidugi on lihtsam leelotada mingist rahva raha raiskamisest 20 eurot per nägu, kui käsitleda põhjusi, miks riigiasutuste ja ministeeriumide töö tõhustamine nii visalt edeneb, miks ei suudeta kaotada miljoneid eurosid neelavat riigiametite ülesannete dubleerimist, millal lõppeb eluaegsete kantslerite diktatuur ministeeriumides, kuhu kaovad KredExi ja teadusrahastu miljonid ning miks paljudes omavalitsustest lokkab hea äraelamise ja kohalikest probleemidest kõrvalehiilimise mentaliteet.
See on kõrgem matemaatika, millega ajakirjandus lihtsalt ei viitsi tegeleda. Piinlikud rünnakud endise peaministri vastu, vaat see on juba rohkem kontimööda, eriti kui mõelda, et selle süütu harrastuse eest võib pälvida nii mitme hetkel mõjuka isiku poolehoiu.
Lähenemas on presidendi ja kohalike omavalitsuste valimised ning sopaloopimine vaid hoogustub. Pole välistatud, et nagu jaanuaris, näeme ka kohalike valimiste eel jõustruktuuride sekkumist ning meile etendatakse uusi kriminaalseid näitemänge.
Tekitab vastikust, kuidas oleme võitluses poliitilisel parnassil parema tooli hõivamise eest lasknud silmist peamise: kuidas käituda ja töötada nii, et hiljem poleks häbi oma tegude pärast. Üks vähestest, kes ei pea häbi tundma, on Jüri Ratas, sest nii võimsat sooritust peaministriametis, mille ainsaks puuduseks saab pidada kaaslastele õhtusöögi pakkumist, pole varem tehtud.
Koroonast päästab meid vaktsineerimine ja haigust ennetav vastutustundlik käitumine, kuid mis päästaks meid hiiliva poliitilise nihilismi eest? Peaksime selle üle ühiselt mõtlema, ühtse rahvana ja oma riigi kodanikena.
Põhimõte, et kui kedagi kasvõi põhjuseta poriga üle valada, siis mõni piisk ikka külge jääb, ei tohiks saada meie elu juhtmotiiviks. Me ei saa kogu elu ehitada üles tigedusele ja ebaõiglusele, sest nii hävitame oma riigi.
Toimetaja: Kaupo Meiel