Mihkel Mutt: otsevalimiste virvatuli

Presidendiameti ümber arutlemine üldisemalt ja otsevalimise üle kitsamalt on eestlaste rahvuslikke spordialasid. Sel puhul ilmnevad kollektiivsed kiiksud üldisemalt ja varjatud agendad kitsamalt, kirjutab Mihkel Mutt.
EW esimesel presidendil Konstantin Pätsil oli põhimõtteliselt õigus, kui ta ütles, et rahvas on haige. Ta märkas nähtust (nagu mitmed teisedki enne ja pärast, Anton Hansen Tammsaare kaasa arvatud), ainult ta diagnoos polnud päris täpne – mis puutub haiguse nn loosse.
Tegemist pole niivõrd haiguse kui arengupeetusega. Eestlased sattusid väga kiiresti uutesse olukordadesse, millega kohanemiseks ei antud aega. Nende käitumisharjumused ja strateegiad, mis olid soodustanud püsimist läbi "orjaöö", polnud enam adekvaatsed. Lühidalt: eestlased ei osanud kohe olla vaba rahvas vabal maal (keegi poleks osanud).
Ehk oleks Päts võinud seda öelda läbi lillede, mitte nii otse (ja ega see parem pole, kui kellelegi näkku kuulutada, et too kannatab arengupeetuse all). Ning vahendid, mis ta valis selle raviks, on vaieldavad. Ent see pole siinkohal peamine. Tähtis, et arengupeetus oli toona ilmselt samal tasemel, mis praegu. Siis oli orjaaeg lähemal, nüüd on lisandunud okupatsiooni tekitatud vaimuhädad.
See pikk sissejuhatus on selleks, et hajutada soovmõtlemist seoses teiste maade riigivõimu struktuuride ülevõtmisega. Näide Põhjamaadest, kus presidendi otsevalimine ja parlamentaarne demokraatia kenasti koos funktsioneerivad, ei pruugi meil töötada. Seal valitseb isikliku ja ühiskonna huvide vahel suurem tasakaal, mis johtub rahulikumast ning loomulikumast arenguloost.
Traditsioonide ja tavade tähtsust on selles vallas raske üle hinnata. Näiteks Ühendkuningriigis on kenasti koos "kõigi parlamentide ema" ja maailma õieti ainus silmatorkav kuninglik perekond. See on võimalik tänu inimeste teadvuses kujunenud arusaamadele avaliku elukorralduse sobivusest. Viimane on kindlam mistahes dekreedist.
Seevastu Eestis hakataks otse valitud presidenti (kes on "meie") tõenäoselt ikkagi vastandama valitsusele ja riigikogule (kes esindavad "neid"). See oleks Pätsu mainitud haiguse relaps.
Riigikogu valimiste puhul on rahvas üldjuhul õppinud kaotust tunnistama ja n-ö edasi minema. On õppinud aktsepteerima näiteks seda, et su hääl ei lähe konkreetsele isikule, vaid kandub edasi. Aktsepteerimine johtub ehk sellest, et niisuguse ülekandumiskorra sätestab süsteem, ja selles pole midagi isiklikku. Seepärast ei pilluta kividega toda, kes sai kõrge koha, kuigi ta isiklik häältesaak oli kasin. Lõppeks on neid valituid ka 101.
Aga president valitakse üks ja siin ei kanduks midagi edasi. Kui ühiskonnas on pinged väärtuse najal (nagu praegu on) ja kui presidendil on sel pingeväljal kindlad eelistused (nagu praegu), siis tõstavad otsevalimised need n-ö reljeefi.
Mida tunneb alla jäänud leer, kui allajäämine on suhteliselt napp (nagu praegu vist oleks)? Mida ja kuidas president sel puhul n-ö ühendaks, on raske kujutleda. Milline ülemõistuslik autoriteet või isikuomadused peavad tal olema või mis üldist hunumunu ta peab suust ajama, nii et igaüks leiaks seal endale midagi meelepärast ning suisutavat?
Vaevalt hakkab keegi oma valimiseelistusi varjama ja ongi naaber naabri, hammas hamba vastu. Ma muidugi liialdaksin, väites, et kaotajad valivad vastupresidendi ja puhkeks leige kodusõda. Aga mingit ühiskonna lõhede ületamist ei maksaks loota.
Selles mõttes ja paradoksaalselt on just turvalisem, kui president pannakse paika tagatubades või koguni mingis kimäärses "Brüsselis". Vähemasti ei pea naaber naabriga riidu minema. Nüüd saavad mõlemad käega lüüa, et ah, seal kusagil keegi pani paika, mis sa teed ära, lähme võtame meie parem ühed õlled!
Pean siinkohal endale tuhka pähe raputama. Olen ka ise varem kirjutanud, et presidendiks on vaja kedagi, kes ühendaks rahvast laiemalt ja isikliku autoriteediga. Vastav soov on eestlastel pärit küllap ärkamisajast, kui kultuur ja rahvuslik iseolemine olid lahutamatud. Selle viimast lainet nägime nn üleminekuajal. Nüüd on see soov ajale jalgu jäänud ja anakronistlik.
Kuigi vastavate omadustega isikuid võib olla, on ühiskond nii pluralistlik ja fragmenteerunud, et laiemalt ta ikkagi ei "läheks peale". Seepärast tuleb tunnistada tööjaotust. Poliitik on poliitik ja riigiametnik on avalik teenistuja (kelle tipus on president), vaimset innustust andku kaitseliit ja kunstimeistrid, kiriku- ja haridusringkonnad jt.
Ühiskonna iga segment januneb ju oma arvamusliidri "püha sõna" puudust! Rahvast ühendada ja ühiskonda sidusamaks saab muuta ainult ühistegevus selle kõikvõimalikes vormides ja selle najalt võrsuv kodanikutunne.
Oleksin ettevaatlik presidendi ja peaministri ameti ühendamisel. Meil pole piisavalt võimekaid poliitikuid ja riske tuleks hajutada. Kui lasta silme eest läbi meie valitsusjuhid ja kujutleda neid presidendina, siis kõik ei anna mõõtu välja.
Eesti tulevik on ikkagi Saksamaa või Iisraeli taoline presidentuur.
President olgu korralik inimene, kes tekitab võimalikult paljudes võimalikult vähe vastumeelsust, nii et ta kätt võib suruda ilma moraalse tõrketa. Tal ei tohiks olla kapis liiga lõgisevaid luukeresid, ka mitte soveti ajast. Nii et kuninglik ülemnotar ja vilunud seltskonnainimene ühes isikus!
Kogu selle teema puhul tuleb teha vahet arutlemisel ning võimalikul tagajärjel. Otsevalimisega on nagu õnne ja armastusega. Neist unistamine ja nende üle arutlemine on kuldsemad kui see, mis pärast kätte tuleb.
Uskuda, et otsevalimise õiguse andmine midagi palju paremaks teeks, on sinisilmsus või populism. Eriti viimast. Selle nõude toetamine on iga poliitiku puhul oma potentsiaalsete valijate juures kindla peale minek.
Samal ajal ei tahaks ka vastavat arutelu summutada. Lõppeks on selle ajend eluterve – vähendada võõrandumist. See arutelu stimuleerib inimeste ühiskondlikku närvi, milleta iga organ taandareneks.
Toimetaja: Kaupo Meiel