Sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander avaldas ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris "Selleks puudub lihtsalt õigus" arvamust, et kaitseväe kaplanaadi oluliseks kärpimiseks puudub õiguslik ruum ja moraalne õigus. Kaitseväe juhataja Martin Herem on kaitsnud oma vastavat kärpeotsust sellega, et uuringute kohaselt on kaitseväes suurem vajadus hoopis psühholoogide järele.

Sander tugineb oma väites sellele, et kaplanaadi kärpimisega võetakse väidetavalt võimalus usuvabaduse realiseerimiseks. Lisaks olevat see vastuolus valitsuse ja kristlikke konfessiooni ühendava Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) vahel 2002. aastal sõlmitud ühishuvide protokolliga. Ilmnenud vastuolu ja konflikt ilmestab olukorda, kus Eestis on riigiõiguslikult läbi vaidlemata mitmed olulised põhimõttelist laadi küsimused.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 sätestab usuvabaduse põhimõtte ja eitab riigikiriku olemasolu: "riigikirikut ei ole". Euroopa Inimõiguste Kohus on oma otsustes rõhutanud, et riik peab olema usuküsimustes neutraalne ja erapooletu.

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaaride kohaselt tähendab see riigi kohustust hoida distantsi hoidmist uskumuste ja veendumuste suhtes. Lisatud on ka seda, et see ei tähenda tingimata riigi ja religioossete organisatsioonide ranget lahutatust, kuid põhiseaduse olemusest tõukuvalt on eelis üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitsel.

Range lahutatuse põhimõte on kehtestatud Prantsusmaal laicite-printsiibina, mis tõukus soovist piirata katoliku kiriku mõju ning pidevat sekkumist poliitikasse ja haridusellu. Prantsuse esientsüklopedist Denis Diderot märkis juba 18. sajandi keskel, et vahemaa trooni ja altari vahel ei saa kunagi olla liiga suur.

Riigi ja usuliste ühenduste suhted iseseisvuse taastanud Eestis on kujunenud sellisteks, et riik teeb usuliste ühendustega mitmekesist koostööd. Näiteks teeb riik EKN-iga koostööd diakoonia- ja hingehoiu teenuste osutamisel. Tegemist ei ole terviseteenuste, vaid n-ö kogukonnateenustega. Kiriku järjekindel laienemine vaimse tervise valdkonda on käsitlemist leidnud ka Eesti Ekspressis ja Delfis.

Riigi esindajad on kogukonnateenuse vajaduse sisu selgitamisega valdavalt hätta jäänud. Pigem kumab läbi mugavus ja riigiressursside säästmise eesmärk, delegeerides osasid tervisekaitse ülesandeid. Seejuures sätestab põhiseaduse § 28 üheselt, et igaühel on õigus tervisekaitsele. See tähendab, et riigil tuleb tagada, et terviseteenuste osutamisel võetaks kasutusele sobivad meetmed inimese tervise kaitseks.

Pole põhjust kahelda, et kindlasti on riigi asutustes ja haiglates tegutsemas vaimulikke, kes suure pühendumuse ja südamega aitavad inimesi nende kõige raskematel hetkedel. Siiski väidavad vaimse tervise asjatundjad, et oluline on eelkõige lahendada igapäevane tungiv vajadus professionaalsete psühholoogide ja psühhiaatrite ning tänapäeva teadusel põhineva vaimse tervise toetamise süsteemi ülesehitamise järele.

Nõustuda võib küll sellega, et kogukondlikku mõtlemist ja suhtumist (üksteise toetamist ja vennalikku suhtumist) ei ole ühiskonnas kunagi liiga palju, kuid see ei ole olemuslikult religioosne küsimus ja väärib eraldi käsilust. Ei saa eitada, et usk üleloomulikku on inimesele loomuomane, kuid sellele ei saa vastutustundlik sekulaarne riik tänapäeval üles ehitada avalikke teenuseid.

Ilmselt peaks Eesti ühiskond arutama läbi küsimuse sellest, milline peaks või ei peaks olema religiooni roll vaimse tervise tagamisel ja muude sotsiaalteenuste osutamisel. Kas nendes küsimustes otsuste tegemisel ja teenuste osutamisel peaks riik lähtuma teaduslikust maailmavaatest ning parimatest praktikatest või on riigil siiski võimalik midagi n-ö delegeerida religioossetele ühendustele?

Küll on aga ilmne, et riigieelarvest finantseeritava kaplanaadi oluline kokku tõmbamine ei kujuta endast sekulaarses riigis usuvabaduse piiramist ja EKN-iga sõlmitud ühiste huvide protokoll ei kohusta riiki kaplanaate pidama.

Riik võiks loomulikult aidata jõudumööda kaasa selle soovijatele mistahes religioosse hingeabini jõudmist, kuid see ei võta riigilt kohustust tagada oma põhifunktsioonide täitmine, näiteks tagada riigi julgeoleku hoidjatele teaduslike meetmega vaimse tervise kaitse, sealhulgas ka ennetavalt, nagu seda tehakse näiteks vaktsiinidega levinumate viiruste puhul.