"Üldkorraldus on haldusakti alaliik, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele. See on nende juhtumite reguleerimiseks kui me ei jõua kõiki kohvikuid Tallinnas ära loetleda, kelle me peame mingitel kaalutlustel ajutiselt kinni panema," selgitas Jõks.

"Normitehniliselt on see hea mõte, aga Eestis me oleme jõudnud sinna, et selle üldkorraldusega seatakse üldkohustuslikke piiranguid kõigile eestimaalastele," lisas ta.

Jõksi sõnul on valitsusel üldkorraldusega mugavam piiranguid seada ja ka kontrollmehhanism on teine, sest üldkorraldust ei saa õiguskantsler vaidlustada, vaid seda saab teha igaüks ise.

Jõks tõi näite, et kui ta oleks maskikandmise suhtes läinud kohtusse, selle vaidlustanud ja võitnud, siis tema suhtes maskikandmise kohustus kaob, aga kõigil teistel säilib. Jõksi sõnul peaksid seetõttu soovi korral kõik inimesed kohtusse minema. "Kui 100 000 inimest tahaks kohtusse pöörduda, mis kohtusüsteemiga juhtuks?"

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juht Varro Vooglaid teatas 20. mail, et pärib Tallinna halduskohtult aru, kas kogu Eesti territooriumi ja kõiki Eestis elavaid ja viibivaid inimesi puudutavate piirangute kehtestamine üldkorralduse ehk üksikaktiga oli valitsuse poolt õiguspärane.

Jõks ütles selle kohta, et kohus saab leida, et üldkorraldusega selliste üldkohustuslike kõigile Eesti inimestele laienevate piirangute kehtestamine ei olnud õiguspärane. Sellisel juhul valitsus enam seda konstruktsiooni kasutada ei saaks. Jõks lisas, et siis saaks valitsus piiranguid määrusega kehtestada, aga siis saaks õiguskantsler seda vaidlustada. See teeks jällegi üksikisikule kohtusse minemise keeruliseks. "Talle öeldakse siis, et see käib justkui kõigi kohta," sõnas Jõks.

Ebaselge kommunikatsoon

Valitsuse piirangute üks puudus on Jõksi sõnul ebaselge kommunikatsioon. "See on halb sellepärast, et valitsusel, riigiasutustel on õigus inimesi karistada selle eest kui nad mingisuguseid nõudeid ei täida. Aga kuidas sa täidad nõudeid, kui need on ebaselged?" küsis Jõks.

"Ka kvalifitseeritud juristil on väga raske aru saada valituse korraldustest ja sellest, mis on hetkel lubatud ja mis mitte," märkis ta.

Jõks rõhutas, et Euroopa Liidu õigus ei reguleeri paljusid asju mida siseriiklikult võib teha, aga inimõiguste konventsiooni on kõik liikmesriigid ratifitseerinud. "Sellest tulenevalt ma küsin, et kuidas on võimalik, et Eestis tehakse mingi piirang ja ei kaaluta mingit teist huvi?" küsis ta.

"Minu arusaamine on, et Eesti põhiseadus kehtib, Euroopa inimõiguste konventsioon kehtib Euroopas keegi ei ole öelnud, et koroonaajal on mingisugune eriolukord, kus mingid osad põhiseaduse sätetest ei kehti. Need kehtivad, aga neid ei järgita. Aga nüüd on küsimus, kas kohtud suudavad panna valitsusi põhiseadusi järgima. Mina ei heida ette valitsusele ebaseaduslikke piiranguid, nemad käituvad nii nagu neil võimaldatakse käituda. Ma pigem näen suuremat ohtu inimeste õigusteadlikkuses ja sellest, et suurem osa Eesti inimestest on põhiseadusleiged. Mulle tundub, et Eestis on häälekas vähemus, kes pidevalt nõuab rohkem piiranguid. See on Eestile suurem oht," rääkis Jõks.

Iga piirang peab olema põhjendatud

Jõks esitas 11. mail halduskohtule kaebuse valitsuse piirangukorraldustele.

Jõksi hinnangul polnud piirangute kehtestamise korraldus piisavalt põhjendatud, kaalutud pole ka alternatiive ega leevendusi nagu toitlustusasutustes ja teatrisaalides rahva hajutamine.

"Ma ei vaidlustanud seda, et märtsis kui oli kõige kriitilisem aeg, et siis oli see piirang olemas. Vaidlus käib selle üle, et miks aprilli lõpus, mai alguses, kui tegelikult voodikohtade arv haiglates oli langenud, kohvikud pidid kinni olema. Aga valitsus küsib vastu, et milline on põhjus neid lahti teha. Minu meelest küsimus peaks olema: kas on mingi ülekaalukas põhjus, et veel mai alguses olid kohvikud suletud," kommenteeris seda Jõks.

Saatejuht Anvar Samost küsis, kas on õige, et iga piirang, mida riigivõim teeb, peab õigusriigis olema põhjendatud mingi vajadusega.

Jõks nõustus ja täpsustas, et see põhjendatus tähendab seda, et on vältimatu vajadus, ehk meil on tõendid või kindel tõenäosus, et toitlustamiskohad on nakatumisele riskantsed kohad. "Peab olema põhjendus, et seal on nii suur oht, et koht tuleb selle pärast kinni panna". Teiseks tuleks Jõksi sõnul kaaluda alternatiive kinni panemisele ja kolmandaks, millised on sulgemise mõjud.