Valitsus kiitis sel nädalal heaks ja saatis riigikokku kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, mis seab riigile üldised heite vähendamise vahe-eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040. 

Jõks, kes on kliimaseaduse osas nõustanud näiteks turba- ja metsandusettevõtteid, märkis, et eelnõust ei selgu, mida erinevate sektorite ettevõtjatelt oodatakse ja võtab ettevõtjatelt investeerimiskindluse. Sektoripõhiste eesmärkide jaoks loodud tegevusplaanid on aga õiguslikus mõttes kasutud.

"Selleks, et näiteks 15 aasta pärast mingisugune tehas avada – sa pead praegu juba tegema teatud otsuseid. Aga kui sa ei tea, kas see tegevus on (siis) lubatud või mitte, kas kaevandamisload lõpetatakse ennetähtaegselt või mitte, siis sa seda teha ei saa. Teekaardid siin ei anna ka vastust, sest teekaardil puudub õiguslik tähendus. Nii et selle eelnõu puudus on see, et selgust see ei anna ei ettevõtjatele ega ka avalikkusele," lausus Jõks.

Jõksi hinnangul on kliimaseadust vaja, seda just põhjusel, et anda kindlus nii ettevõtjatele kui ka avalikkusele ning tagada, et rohepööre oleks kooskõlas põhiseadusega. Praegune üldine eelnõu tehakse loodetavasti riigikogus paremaks ja erilist tähelepanu peaks pöörama eesmärkide sätestamisele, sest sellest sõltub ka Eesti ettevõtete konkurentsivõime, ütles ta.

"Need eesmärgid peaksid olema jõukohased, reaalsed ja teaduspõhised, mitte ideoloogiapõhised. Kindlasti tuleks jälgida arenguid Euroopa Liidus. Meil ei ole mõtet oma ettevõtlust kahjustada võrreldes teiste liikmesriikidega, kus nii kõrgeid eesmärke ei ole – me ei pea oma rahva heaolu hinnaga olema kõige kliimasõbralikum riik," lausus Jõks.

Eesmärgid on olulised ka seetõttu, et kui eelnõu lõpuks seaduseks saab, siis tähendab see, et seaduses kirjas olevate heite vähendamise eesmärkide alusel võib igaüks ka kohtusse pöörduda.

"Esiteks selle peale, et riik ei täida neid eesmärke. Teiseks on võimalik sellele numbrile tuginedes vaidlustada kõikvõimalikke ehituslubasid, keskkonnalubasid, väites, et ühe või teise tehase rajamine või käitamine ei aita seda eesmärki saavutada. Mis tekitab väga palju lõputuid vaidlusi, pingeid. Sellepärast need sätestatud eesmärgid peaksid olema väga-väga täpsed ja väga selgelt peaks olema ka aru saada, millises sektoris mida oodatakse," lausus Jõks.

"Kas selles seaduses või siis valdkondlikes seadustes – maapõue seadus, veeseadus, turbaseadus – peaks olema täpselt, mida järgmistel aastatel võib teha, mida ei või teha ja millal keskkonnaload kaotavad kehtivuse. Ja kui keskkonnaload lõpetatakse ennetähtaegselt, kuidas see hüvitatakse ettevõtjatele ja nii edasi ja nii edasi," lisas ta.

Praegune plaan konkreetsemad eesmärgid lisada tegevusplaani ei kannata aga kriitikat, sest neil pole õiguslikku tähendust ning eri sektorite ajakavad on ühismõõdutud, nentis Jõks.

"Need on tegelikult paberid, millel ei ole mingisugust juriidilist tähendust. Me võime teiega ka praegu teha mingisuguse teekaardi, aga sellel ei ole õiguslikku tähendust. Need (teekaardid) on väga erineva üldistusastmega – kui sa vaatad metsandussektorit, võrdled turbasektoriga, sealt ei loe välja, kuidas ja mida oodatakse sektorilt, kui palju see kõik maksma läheb. Küsimus on lõpuks ju see, kui palju rohepööre maksma läheb, kuidas see meie igapäevaelu hakkab mõjutama ja see ei tule kusagilt välja," lausus ta.