"Ühele piirile me viitasime ja sellele on ka Tallinna ringkonnakohus juba viidanud, et valitsuste üldkorralduste – millega kõik koroonapassi nõuded on täna kehtestatud – et nende limiit peab ükskord lõppema. Sest üldkorralduse olemus on ka see, et tema juriidiline toimeala peab siiski kuidagiviisi olema piiratud. Ta ei saa olla nii üldkehtiv nagu üks seadus. Ja kui ta muul viisil piiratud ei ole nagu näiteks teatud isikute grupi jaoks või midagi taolist, siis peab ta olema piiratud ajaliselt," rääkis riigikohtu halduskolleegiumi esimees Pilving neljapäeval peetud pressikonverentsil.

"Ei saa praegu võtta seisukohta, kas see aeg on täna juba möödas või möödub homme või ülehomme - selleks on need vaidlused juba kohtutes ja küll see tõde seal selgub. Aga kuskil on siis ka piir valitsusele selle instrumendi kasutamisel ja siin on ka kaebajate kriitika teatud määral õige, et ka seadusandja ei saa ennast päriselt distantseerida nendest teemadest," jätkas Pilving

Valitsuse üldkorraldus on haldusakti eriliik, millel pole kindlat adressaati. Sellega kehtestatakse õigusi või kohustusi määratlemata inimeste ringile – näiteks kõigile kinokülastajatele. Kõik inimesed, keda üldkorraldus puudutab, saavad seda kohtus vaidlustada. Seadus ütleb sedagi, et haldusakti tühistav kohtuotsus kehtib kõigi inimeste kohta. Samas võib haldusakti tühistada ka osaliselt, selgitas riigikohtu pressiesindaja Arno Põder ERR-ile.

Üldkorralduste laialdast kasutamist on kritiseerinud endine õiguskantsler Allar Jõks.

Riigikohtunik rõhutas samas, et vaidlus, mille suhtes riigikohus neljapäeval oma otsuse avalikustas on siiski erinev. "See puudutab ühte – küll väga erilist, aga siiski ühte asutust, kaitseväge – ja siin on natuke lõdvemad õigusriiklikud raamid, sest see ei puuduta igaühte. See puudutab kaitseväes töötavaid Eesti mehi ja naisi ja piiratud isikute ringile võib ka vastava asutuse juht tänase arusaama järgi töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel nõudeid kehtestada," ütles Pilving.

Ta selgitas, et riigikohtu senine praktika viitab sellele, et mida ulatuslikum, sügavam, intensiivsem on mingi piirang või kohustus, seda rohkem tööd peab sellega tegema parlament. "Kuni selleni välja, et mõned kohustused on sellised, mis tuleb lõplikult reguleerida seadusega," märkis riigikohtunik.

"Aga teistpidi vaktsineerimise teema ja pandeemia, mis käib lainetena ja kus on vaja kiiret reageerimist, siis see jälle räägib täitevvõimu otsustusõiguse kasuks ja valitsuse otsustusõiguse kasuks. Ja ka kui me räägime asutustest ja nendes töötavate inimeste [suhtes esitatavatest] nõuetest, siis on seal tänase riigikohtu arusaama järgi ruumi ka nende asutuste juhtide käskkirjadele, kui selleks on olud olemas," lisas ta.

"Öeldakse, et kriis on täitevvõimu tähetund, aga sellel on ka omad piirid," tõdes Pilving.