SAPTK esitas halduskohtule kaebuse 19. mail, vaidlustades valitsuse 19. augusti 2020 korralduse nr 282 osas, mis puudutab välistingimustes toimuvatele avalikele koosolekutele kehtestatud piiranguid. Samuti tõstatas SAPTK kaebusega küsimuse, kas kogu Eesti territooriumil ning kõiki Eestis elavaid ja viibivaid inimesi puudutavate piirangute kehtestamine üldkorralduse kui üksikakti vormis on õiguspärane.

Halduskohus teatas reedel, et ei rahuldanud SAPTK kaebust. Kohus asus seisukohale, et sarnaste piirangute kehtestamine korralduse vormis on võimalik sõltumata sellest, et piirangute mõjualasse kuuluvad praktiliselt kõik Eestis olevad isikud ja paigad. Kohus märkis, et korralduse vorm tagab isikutele isegi paremad võimalused oma huvide ja õiguste kaitseks, kuna korralduse saab igaüks, kelle õigusi see rikub, vahetult vaidlustada kohtule esitatava kaebusega. Sellist vahetut võimalust ei oleks, kui samasisulised piirangud oleksid kehtestatud määrusega. Viimasel juhul oleks sarnaste piiranguklauslite kohtulik kontroll võimalik vaid põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames.

Sisulises vaidlusküsimuses asus kohus seisukohale, et vaidlusalused piirangud, mis eeskätt seisnesid õues toimuvast avalikust koosolekust osavõtjate arvu piiramises, olid kokkuvõttes sobivad, vajalikud ja mõõdukad COVID-19 haiguse levitamise tõkestamiseks ja eelkõige meditsiinisektori toimepidevuse tagamiseks.

Kohtu hinnangul võis valitsus piirangud kehtestades lähtuda teadmisest, et kõnealuse haigusega nakatumine on võimalik ka õues, eriti kui inimesed seisavad pikemat aega teineteise läheduses, nagu see on avaliku koosoleku puhul.

Samuti märkis kohus, et avalikul koosolekul osalejate arvu piiramine on üks paljudest ja eraldivõetuna ehk mitte väga suure mõjuga ettevaatusabinõudest, mis tervikuna vaadates aitavad aga usutavasti haiguse levikut tõkestada. Kohus rõhutas, vaidlusaluste piirangute näol on tegemist ettevaatusabinõuga võrdlemisi tundmatu ja raskesti prognoositava tegeliku mõjuga häda vältimiseks. Pidades sellega silmas, et puuduvad väga selged teadmised selle kohta, millistest tingimustest viiruse levik täpselt sõltub või millised oleks haiguse suurema leviku tegelikud tagajärjed, näiteks kui palju inimesi võiks vajada haiglaravi.

Kohus küll nõustus kaebajaga, et põhiseaduses tagatud õigus avalikke koosolekuid pidada on demokraatliku õigusriigi üks alustalasid, ent see õigus ei ole piiramatu. Arvestades, et põhiseaduses endas on ette nähtud võimalus piirata seda õigust muu hulgas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

Kohus leidis samuti, et vaidlusalused piirangud ei piiranud avalike koosolekute piiramise õigust ülemäära intensiivselt, võttes arvesse, et piiranguid kohandati pidevalt epidemioloogilisest olukorrast lähtudes. Õues avalike koosolekute pidamine ei olnud kohtuasjas käsitletaval perioodil kunagi ka päris välistatud ning eeskätt mai-, juuni- ja juulikuus kehtinud osavõtjate piirarv võimaldas pidada juba täiesti arvestatava osavõtjaskonnaga avalikke koosolekuid.

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna ringkonnakohtule hiljemalt 1. novembril.

SAPTK juhataja Varro Vooglaidi sõnul valmistab kohtuotsus pettumust ning seetõttu kavatseb ta selle ringkonnakohtus vaidlustada.

"Meie hinnangul ei ole kohus võtnud piisavalt arvesse tõsiasja, et valitsusel puuduvad igasugused tõendid selle kohta, nagu oleks välitingimustes toimuvatel avalikel üritustel või koosolekutel leidnud aset märkimisväärne koroonaviiruse levik," selgitas Vooglaid, osutades ühtlasi terviseameti esindaja kinnitusele kohtuistungil, et mitte ükski välistingimustes toimunud avalik üritus ega avalik kogunemine ei ole Eestis teadaolevalt viirusekoldeks kujunenud.

"Samuti ei ole kohus omistanud kohast kaalu asjaolule, et meeleavaldused ei ole lihtsalt üks suvaline inimeste kogunemise vorm paljude seas, vaid tegu on ühe kõige olulisema poliitilise õiguse teostamise vahendiga, mille vastu peab demokraatlikus ühiskonnas valitsema eriline austus ning mida võib seetõttu piirata vaid äärmusliku vajaduse korral ja üksnes väga kaalukatele argumentidele tuginedes," lisas ta.

Lisaks vajab Vooglaidi sõnul lõpuni vaidlemist ka see, kas kõigile Eestis viibivatele isikutele suunatud piirangute kehtestamine mitte õigustloova akti, vaid haldusaktiga on kohane.

"Meie hinnangul on piirangute kehtestamine sellises vormis tõsiselt problemaatiline, kuna sisuliselt luuakse kehtivat õigust üksikaktidega, mis ei allu õiguskantsleri poolsele põhiseaduslikkuse järelevalvele ja panevad piirangute õiguspärasuse kontrollimise üksnes piirangute objektiks olevate kodanike õlule," selgitas ta.