Meediast on jäänud mulje, justkui oleks Eesti põhikonflikt inimõiguste ja riigi poolt kehtestatud COVID-19 leviku piirangute vahel. Tihti jääb sellises debatis tähelepanuta, et inimõiguseks on ka igaühe õigus riigipoolsele tervise kaitsele.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 sätestab üheselt, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Tegemist on inimõiguseks oleva tervise põhiõigusega. Põhiseaduse § 13 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. See lause sätestab muuhulgas riigi tegutsemiskohustuse, mis hõlmab endas ka kohustust võimaldada kaitset sobivate ja toimivate õigusaktide kehtestamise kaudu.

Eeltoodu annab praeguses ajas igaühele põhimõttelise õiguse nõuda riigilt COVID-19 nakkushaiguse leviku piiramiseks kohaste meetmete kehtestamist ja rakendamist.

Seega ei ole tegemist konfliktiga inimõiguste ja repressiivse riigi vahel, mida paljud vaktsineerimisvastased ja liberaaldemokraatliku ühiskonna vastu tegutsejad lärmakalt ning vastutustundetult väidavad. Põhiküsimus on see, kuidas peaks riik tasakaalustama tervise põhiõigust teiste samuti oluliste põhiõiguste ja -vabadustega (nt õigus haridusele ja ettevõtlusvabadus).

Loomulikult peab hindama riik iga piirangu kehtestamisel meetme proportsionaalsust ja kohasust (sh võrdse kohtlemise põhimõtet) ning tuginema parimale saadaolevale teadusinformatsioonile. Seejuures tuleb riigil lähtuda ohtliku koroonapandeemia olukorras muuhulgas ka ettevaatusprintsiibist, mis on eriti oluline, sest tegemist on endiselt suhteliselt uue viirusega, mille ränk mõju riskirühmadele on küll juba üheselt ilmne.

Enamgi veel, tervise põhiõigusest tuleneb, et riik peab ka tagama oma kehtestatud piirangute järelevalve tõhususe. Seega on väga küsitav, kui valitsus teatab avalikult, et loodab kehtestatud piirangute kontrolli suhtes suuresti vaid inimeste heale tahtele.

Inimestevahelised konfliktid kaubanduskeskustes või kurvad uudised hoolekandeasutustest võivad olla osaliselt põhjustatud riigi passiivsusest piirangute kontrollimisel või nende kergekäelisest n-ö delegeerimisest tööandjatele.

Arusaamatuks jääb seegi, miks seekord ei ole võimalik riigil nõuda kaubanduskeskustelt oma külastajatelt seadusest kinnipidamist (maski kandmist) nagu seda tehti pool aastat varem. Loomulikult ei saa eeldada, et riik oleks iga ukse taga piirangutest kinnipidamist kontrollimas, kuid oluline on ka sõnum heidutusest ja kontrollide nähtavus.

Kas riigil võib tekkida ka vastutus juhul, kui riik ei kehtesta õigeaegselt ja kohaseid meetmeid COVID-19 leviku takistamiseks ja nende haavatavate rühmade kaitsmiseks? Riigivastutuse seadus sätestab, et avalik võim vastutab, kui on oma tegevusetusega tekitanud isikule (sh mittevaralist) kahju. Seega on põhimõtteline vastus küsimusele jaatav.

Valitsus ei riski tegevusetuse korral mitte ainult poliitilises mõttes (ükski poliitik ei soovi paista silma tegevusetusega), vaid riik võib piiratud juhtudel vastutada ka raske tervisekahjustuse või lähedase surma eest rahaliselt ka juhul, kui riik jättis koroonapandeemia ajal riskirühmade kaitsmiseks hädavajalikud piirangud ilmselgelt põhjendamatult kehtestamata või hilines nendega lubamatult.

Näiteks kui riik ei ole soovinud kehtestada otsest vaktsineerituse kohustust teatud töötajate suhtes, kes igapäevaselt paratamatult ja vahetult puutuvad kokku riskirühmade inimestega (kroonilised haiged, vanemad inimesed jne).

Need on töötajad, kelle puhul on ilmne, et tööandja tehtava riskihinnangu tulemusel ei ole võimalik jõuda tulemuseni, et töötaja ei pea olema vaktsineeritud või alternatiivselt tema suhtelist nakkusohutust pole iga päev vaja vastava testiga kontrollida.

Iseenesest mõista ei ole COVID-19-pandeemia kontrolli all hoidmine vaid riigi ülesanne. Kindlasti on oma oluline vastutus nii tööandjatel kui ka meil kõigil. Siiski ei saa valitsus oma ülesandeid jätta täitmata või teatada, et loodetavasti kutsuvad inimesed üksteist ise üles kehtivaid piiranguid järgima.

Valitsusele on küll tervise põhiõiguse tagamise otsustamisel lai kaalutlusruum valida, milliseid meetmeid parajasti kasutusele võtta, kuid teisest küljest tuleb arvesse võtta et tervise põhiõigus on pandeemia tingimustes ülioluline inimõigus ja selle tagamine ning kasutusele võetud meetmete kontroll lasub riigil.

Poliitikute töö ongi piiratud informatsiooni tingimustes võtta vastu olemasolevatele teadusandmetele tuginedes kaalukaid otsuseid ja garanteerida seejärel ka nende otsuste täitmine. Kui see töö jäetakse pandeemia ajal tegemata ja loodetakse vaid ametnikele ning inimeste heale tahtele, võivad nukrad tagajärjed ja n-ö riigi lukustamine oodata meid juba järgmise nurga taga.