Lauri Vahtre: Kuusik, Kaunissaar ja paragrahv 22

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Murelikuks teeb, et meil vaadatakse juba aastakümneid põhiseaduse paragrahvi 22 eiramisele läbi sõrmede. Ka antud juhul tuli teema kõneks alles siis, kui kohus Marti Kuusiku õigeks mõistis, kirjutab Lauri Vahtre.

Mina ei tea, kas Marti Kuusik on kodune vägivallatseja või mitte. Merli Kaunissaar väidab, et on, Kuusik ise väidab, et ei ole. Kuusik kas räägib õigust või valetab, Kaunissaar kas räägib õigust, valetab või eksib.

Ma ei tea, kus on tõde. Aga mida ma päris kindlasti tean, see on kohtuotsus, mille järgi Marti Kuusiku väidetav süü ei leidnud tõendamist. Ning selle kohta käib Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22, mis muuhulgas ütleb: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus."

"Käsitama" (aru saama, mõistma, pidama) ei kuulu küll kõige levinumate eestikeelsete sõnade hulka, kuid minu arvates siin kaksipidi mõistmise võimalust ei ole. Kuni kohtuotsus pole jõustunud, ei tohi inimest nimetada süüdlaseks ega kohelda kui süüdlast. Aga just seda tehti.

Teed näitas president Kersti Kaljulaid, mis oli võib-olla kõige halvem kogu selles loos. Oma viga ei tunnistanud ta muide ka hiljutises vabanduses, milles öeldi umbes nii, et "ma tegin kõik õigesti, aga kuna lubasin vabandada, siis vabandan". Ei teinud õigesti, ja seda oleks tulnud välja öelda.

Ekspress Meedia nelja peatoimetaja häma teemal, et niivõrd rasketest kahtlustustest tuleb kirjutada, see on sõnavabaduse oluline osa, eriti kui asjasse puutuvad mõjukad isikud – kõik see oli tõesti vaid häma. Mitte keegi pole ette heitnud, et kirjutati süüdistusest. Väga õige, et kirjutati. Ette heideti ikka seda, et ajakirjanduse hoiak – seesama "käsitamine" – oli üheselt selge: süüdi.  

Pean võib-olla eraldi rõhutama, et mina ei kõnele sellest, kas Marti Kuusik on süüdi või mitte. Kust mina peaksin teadma. Ei saa ju välistada, et kuidagi või mingil moel selgub tulevikus, et siiski on. Ja küllap siis kostab Ekspress Meediast ning, mine tea, võib-olla Kadriorustki parastamist: me ütlesime ju kohe!

See oleks küll kõige haledamat sorti vahelejäämine ja patu ülestunnistamine. Sest isegi Kuusiku süü tuvastamine ei teeks tema kohtlemist süüdlasena tagantjärele õigeks. See jääb valeks ja põhiseadusele vastukäivaks ka siis, kui peaks tõestust leidma, et Marti Kuusik on elus saatan.

Mina räägin hoopis ühest olulisest õigusprintsiibist, süütuse presumptsioonist, mida ei tohi jalge alla trampida isegi koduvägivallaga võideldes.

Põhiseaduse autorid ei kirjutanud § 22 seadusesse mitte ilmaasjata. Muuseas kuulub selles väljendatud printsiip nende hulka, mis eristavad õigusriiki telefoniõigusriigist, näiteks mõne isiku või partei diktatuurist. Mis ei ole pisiasi.

Diktatuurides mõistetakse inimesi süüdi ammu enne kohut, kohus on üksnes vägivalla viigileht, mis vormistab kõrgemal pool tehtud otsused. Saadab inimesi vangi ja tapalavale, võtab õigusi ja määrab trahve.

Talle sekundeerib ajakirjandus, kes tapab süüaluse n-ö kodanlikult, hävitades tema maine, tehes temast paaria. Minu põlvkond mäletab veel hästi, kuidas see nõukogude ajal käis, mismoodi tümitati näiteks dissidente. Mitte kedagi ei huvitanud, kas nende kohta on kohtuotsus langetatud või kas nad üldse on kohtu alla antud.

Sellele ongi õigusriik vastu seadnud oma "paragrahv kahekümne kahed". Lihtne on näha, et neilgi on omad vead. Puhtalt võib pääseda inimene, kellest kõik aru saavad, et ta on süüdi, kuid seda ei ole võimalik tõestada.

Jah, nii võib juhtuda. Võib koguni öelda, et selline õigusemõistmine on formaalne ja ebaõiglane. Õigus ongi sageli ebaõiglane. Kuid igasugune muu variant, kus inimesi hakatakse türmi ja põlu alla panema kellegi sisemise veendumuse ehk kõhutunde järgi, oleks veel palju hullem.

Murelikuks teeb, et meil vaadatakse juba aastakümneid § 22 eiramisele läbi sõrmede. Ka antud juhul tuli teema kõneks alles siis, kui kohus Marti Kuusiku õigeks mõistis. Kuid nagu ma eespool rõhutasin: Kuusiku õigeks- või süüdimõistmine ei puutugi tegelikult asjasse; põhiseadust rikuti nii või teisiti ja Eestis puudus jõud, mis seda oleks takistanud.

Lõpetuseks Merli Kaunissaarest, keda nüüd ründavad need, kes on veendunud Kuusiku süütuses. Paraku eksivad ründajad sellesama põhimõtte vastu: ka Kaunissaart ei tohi käsitada laimajana enne, kui selle kohta on jõustunud teda süüdi mõistev kohtuotsus. Aga seni pole kuulda olnud, et keegi oleks üldse kaevanudki. Nii et võiks hoogu pidada.

Kaudset omakohut on kuidagi liiga palju siginenud. See tekitab kõhedust.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: