Jüri Saar: bolševistlikud siirded Eesti looduskaitses

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jüri Saar. Autor/allikas: ERR

Püüd katta kogu Eesti territoorium üha tihedamate looduskaitseliste piirangutega on viinud meid juba ummikusse, sest on põhjustanud ebaproportsionaalseid ründeid omandile ning aidanud kindlasti kaasa maaelu hääbumisele, kirjutab Jüri Saar.

Üha enam saab nähtavaks kurb tõsiasi, et oleme oma majja lasknud ahjualuse, kes endale vastu rinda taob ja väidab, et ta võitleb kogu maailma parema tuleviku nimel. Selleks suure kulbi ja täitmata isuga ahjualuseks on siinne looduskaitse korraldus tervikuna, mis pärineb oma tegutsemismeetodite ja utoopiliste ambitsioonide põhjal hinnatuna nõukogude perioodist.

Praegu on see süsteem ehtinud end üleilmsete väljakutsete lahendaja uhkete sulgedega ning saanud seeläbi teenimatult puutumatu (untouchable) staatuse. Seetõttu pole ka kriitika sel aadressil kergete killast ülesanne.

"Potjomkinlus"

Looduskaitse kuulub ilma kahtluseta kaasaegse inimese põhiväärtuste hulka, kuid valdkonna piirideta paisutamisega jõutakse vältimatult absurdi ja "potjomkinlusse". Kaitstes loodusrikkusi on vajalik säilitada terve mõistus ja leida erinevatele huvidele mõistlik tasakaal.

Looduskaitse võib üle võlli minnes muutuda hoopis paljude inimgruppide elulisi huvisid vaenavaks tegevuseks. Liigirikkus on kahtlemata oluline asi, kuid põllumehele tähendab põldudel umbrohu ja putukate-sitikate näol vohav mitmekesisus nuhtlust. Metsamees vaatab pehkinud ja koristamata jäetud puudel pesitsevat elurikkust kui eksistentsiaalset ohtu tema metsale ja seega elatusallikale.

Olukorra tõsist paigast ära olekut näitab muuhulgas ajakirjanduses avaldatud keskkonna kaitsmisega seotud murelike sõnavõttude arvu kasv, mis on siiani mõjunud pigem kui koerte haukumine karavani peale, mis vankumatult edasi rühib.

Korduvalt on räägitud, et selline looduskaitse, mida veavad rohefanaatikud, kelle arvates on inimene kui liik Maale kahjulik, sest suretab välja harmoonilise loodusega kooskõlas oleva maaelu ja pidurdab linnakeskkonna õiges suunas arendamist, on ebamõistlik.

Ilmselgelt on looduse ülimalt innukal kaitsmisel toetajaid nii kaugel kui ka lähedal ning tähtede seis näiteks kliimapaanika näol selleks igati soodne. Roheliste hääl on saanud Euroopas vägagi kuuldavaks ja põhjusega, milleks on inimtegevuse liigsuureks kasvanud mõju looduskeskkonnale.

Sel ajal, kui mõju ulatuse ning vähendamise reaalsete võimaluste üle ekspertide tasandil vaieldakse, on (väidetavalt) kodanikualgatuse korras siginenud lugematul hulgal ühendusi, mis mingit laadi üksikprobleemide lahendamise eest võitlevad. Ning kelle jaoks on sellest võitlusest saanud elatusvahendite allikas.

Nii on näiteks veganid ja loomaõiguste eest võitlejad jõudnud enda nõudmistega Euroopa Liidu tipptasandile välja, kuigi kogu inimkonna hüpe totaalsesse taimetoitlusse ja loomse produkti kasutamisest loobumine igapäevaelus ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid ja kuuluvad utoopia valda.

Suurt osa siinsest looduskaitsest teostatakse Euroopa ühisrahadega ning kui meie vastavad struktuurid Brüsselisse suurepärastest tulemustest ette kannavad, siis seda seal ka tõe pähe võetakse.

Euroopa suunalt oodatakse eelkõige kavandatud formaalsete eesmärkide saavutamist ning selle arvutuse, kus paneme ühele poole laekunud toetused ja teisele poole Eesti majanduse ja elu edenemise takistamisega kaasnenud kahju, peame ikka ise tegema. Brüssel ei ole sama, mis oli omal ajal Moskva ning ainult meie ise olemegi need, kes enda asjade üle otsustavad.

Tasakaal

Tasakaalu leidmine looduse ja inimtegevuse vahel siinsel ehk lokaalsel tasemel jääb eelkõige ja põhiliselt meie enda mureks, mida me läbi inimeste omaalgatuse, kohalike omavalitsuste ja riiklike võimuorganite tegevuse lahendada suudame ja lahendama peame.

Niisuguse tagasisidestatud protsessi kraavi ajamise kindel viis on just nii, kui mingi huvigrupp omandab teatud valdkonnas (nt keskkonnakaitses) kas avalikult või varjatult monopoolse seisundi ja toimetab edaspidi sisuliselt kontrollimatult.

Siinse looduskaitse ideoloogia trumpkaart pärineb Eesti lähiminevikust, ehk okupatsiooniajast. Me kõik mäletame laulvat revolutsiooni ja üldrahvalikku fosforiidisõda, mida peeti 1980. aastate lõpul varjatult võõra võimu vastu.

Me nägime, et ühel hetkel sõidetakse meie loodusest suurte üleliiduliste huvide nimel üle, laastatakse pöördumatult maad, vett ja õhku, tulud lähevad Moskvasse ja meile jäävad kanda kahjud. Sellega mitte leppimine oli loomulik, loogiline ja hädavajalik.

Nõukogude võim ei hoolinud inimestest ega loodusest ning oli ideoloogilistel eesmärkidel valmis mõlemat kõhklematult ohverdama. Suure osa Eestist (ligi 30 protsenti) kuulutamine keelu- või piirangualaks (nt piiritsoonina, sõjaväeterritooriumina) tulenes okupatsioonivõimu riiklikust domineerimispüüdest.

Kohalik elanik pidi igal hetkel tajuma, kes on siin peremees ja kes vaid käsutäitja. Vene aeg jättis meile päranduseks kõrvuti saastaga palju puutumata loodust mitte suuremeelsusest ega kõrgest keskkonnateadlikkusest, vaid eelkõige seetõttu, et oli tehniliselt primitiivne ja majanduslikult vähevõimekas.

Sotsialismiajal oli tavaline, et mingi abstraktse üldise vaidlustamisele mittekuuluva eesmärgi nimel kasutati riiklikku sundi konkreetsete inimeste ja nende õiguste vastu. Meie oma Eesti riik ei peaks jätkama samasugust poliitikat ja järjepidevust suhtumisel inimestesse ja neile kuuluvasse omandisse.

Tasub küsida, kuidas on lood praktikas ning kas meil pole säilinud eraomandivastaseid oaase, kus sotsialistlik arusaam ei ela üksnes edasi, vaid lausa õitseb ja edeneb. Lõppude lõpuks pole kellelgi õigust suhtuda diskrimineerivalt ka neisse inimestesse, kes hindavad kõrgelt just korras teede ja hoolitsetud parkidega linnakeskkonda, kus ei võimutse ohakad ja nõgesed.

Meil on oma riik ja meie enda kujundatav elukeskkond, mille heaperemehelik kasutamine peaks toimuma meie kõigi parema oleviku ja tuleviku nimel. See on kardinaalselt erinev olukord okupatsiooniajast, mil rohelise sildi taha sai edukalt peita ka võitluse Eesti iseseisvuse eest.

Pole üldse võimatu, et ka nüüd edendatakse väliselt roheliste loosungite all mingit muud agendat. Mõnikord tundub lausa, et kummalisel viisil peetakse äna üllaste ettevõtmiste varjus võitlust meie enda riigi, mis põhineb õigusriiklusel ja omandi puutumatusel, edenemise vastu. Kuigi ma väga loodan, et see tunne on petlik ja ausad keskkonna aktivistid püüdlevad siiralt inimkonna parema tuleviku poole.

Nüüd püütakse meile öelda jällegi ette, mida tohime teha ja mida mitte ning seda tehakse mingites väga üldistes ja abstraktsetes huvides, millest kohalik omanikuna niikuinii midagi ei taipa.

Erinevate looduskaitseliste piirangute seadmisel on iseseisev Eesti riik olnud siiani hüperaktiivne. Tundub, et on suurepärane, kui saame taaskord ära keelata mingi ettevõtte rajamise või panna pidurit uuele karjäärile, kust kavatsetakse saada ehitusmaterjaliks paekivi, liiva, kruusa.

Ülemääraste piirangute all kannatavad infrastruktuuri arendamine, energeetika, loomakasvatus, kalapüük, mis on ometi olnud traditsioonilised maaelu tegevusalad. On näha, et piiranguid ollakse valmis seadma liiga kergekäeliselt ning võib täheldada, et mahult ligineme proportsionaalselt Eesti NSV olukorrale piirangute mahu osas.

Kui riigi poliitiline tahe on puutumatu looduse säilitamine Eesti territooriumil maksimaalses ulatuses, siis tuleks selline soov koos võimalike tagajärgedega panna üldrahvalikule arutelule.

Kui mõnel poliitilisel jõul on eesmärgiks luua selline Eesti, kus elavad hästi kõik teised "karvased ja sulelised", kuid mitte inimene, siis tuleks see soov ka selgelt välja öelda. Praegu seatakse konkreetsed piirangud ja kitsendused tuginedes üldisele inimkonda ähvardavale ökoloogilisele katastroofile.

Nagu ikka peitub saatan detailides ja kokkupõrked rändel haneparve ja talivilja põllu vahel, samuti hundi ja lammaste vahel on reaalsed ja lahendust vajavad. Praegused lahendusviisid diskrimineerivad selgelt vilja- ja lambakasvatajaid.

Metsaomanikelt nõutakse küll avalikes huvides aktiivset mitte passiivset loodushoiu teenust, mis on riigi ülesanne, kuid sellega seotud piirangute eest ei taha riik maksta. Omanik ei tohi piiranguvööndis metsa majandada, kuna looduskaitsealune lind kasutab tema metsa elupaigana. Õiglane oleks, et kui riik soovib erametsas kaitsta haruldast isendit, siis tuleb omanikule saamata jääv tulu/kahju ilma vastu vaidlemata hüvitada.

Looduskaitselised piirangud võivad tabavad eranditult kõiki, kuid just eraomanikke eriliselt valusalt. Esmalt hiilivalt, kuid juba üha sagedamini avalikult tuleb tagasi bolševistlik suhtumine eraomandisse.

Metsaomanikke ahistavad organiseerunult nn korilased, kes kaitsevad oma õigust ka erametsas seenel ning marjal käia ning soovivad seal majandustegevuse peatamist. Erametsas toimuvaga on kõigil asja alates linnu ja lendorava sõpradest ning lõpetades jalutajatega, loodusvaatlejatega, kelle jaoks omanik taandub vaid loodusteenuse pakkujaks riigiametniku valvsa pilgu all.

Nii avaldub otseselt totalitaarriiklik nõukogude perioodist pärit loogika, mille järgi "eraomand on kuritegu". Iga eraomanik on relikt ja ta on loomu poolest ahne, laisk, enesekeskne, ei näe oma ninaalusest kaugemale, ning teeb enamasti valesid ja üldiseid huvisid kahjustavaid otsuseid, mistõttu totaalne kontroll peab ulatuma kõikjale. Need põhimõtted on täpselt samasugused, mis nõukaajal või isegi rafineeritumad.

Piirangud

Viimastel aastatel hoogustunud looduskeskkonna kaitse sidumine kultuuripärandi kaitsega lubab hüperaktiivsetel looduskaitsjatel hakata hõlmama ka abstraktseid inimtekkelisi objekte (nt omaaegne asustusstruktuur, teede võrk), mille seos looduslike kooslustega on vägagi küsitav ja totter.

Nii võidakse arutul viisil üritada kaitsta näiteks 19. sajandil välja kujunenud inimeste asustuse paiknemise struktuuri ja lubada uut tegevust üksnes tol ajal seatud raamides.

Kui Nõukogude aegses piiritsoonis või sõjaväe territooriumil võis kerkida mingi rajatis ka lihtsalt seetõttu, et ohvitseril oli pohmelus, siis nüüdsete reeglite järgi tohib eramaal asuv uusehitus paikneda ainult seal ja mitte mujal.

Kui anda sellistele tendentsidele vaba kasvu võimalus, on Eestis varsti mingi kaitse ja piirangute all kogu meie riigi territoorium. Ja kõige suurem ülemus oleks niisuguse hüpoteetilise kaitseala direktor, kelle käest kõik, kes midagi (oma maal) teha tahavad, peavad alandlikult luba küsimas käima.

Paraku on tulem ülemäärase ja läbikaalumata aktiivsuse tõttu looduskaitses pigem vastupidine soovitule.

Miks näiteks peaksid metsaomanikud olema huvitatud oma maal loodusväärtustest teavitamisest, neile soodsate tingimuste loomisest ja säilitamisest, kui sellega kaasneb omanikele vaid kulu ja kahju?

Rannakarjamaad võsastuvad just inimtegevusele seatud oluliste piirangute tõttu. Omaaegsetest rannaniitudest on saanud paari aastakümnega inimestele ja loomadele läbimatud kadakarägastikud, mille taastamine rannaniitudena nõuab nüüd juba hoopis suuremaid investeeringuid.

Vohav kadakavõsa teeb võimatuks teiste taimeliikide elu ja lõpuks kärbub kadakas ise valguse ja toitainete puudumise tõttu. See on kadastike ülimalt aktiivse kaitsmise tegelik resultaat looduses, mis paberil võib olla ükskõik kui kena.

Asja annaks parandada lihtsal viisil, kui riigi tasandil esmalt tunnistataks igasuguste piirangute pärssivat mõju inimtegevusele ja sellega Eesti sotsiaal-majanduslikule arengule. Põhjendamise ja hüvitamise kohustus iga täiendava piirangu eest pandaks otseselt riigile, et piirangute seadmine toimuks reegli järgi "nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik".

Seejärel peab järg jõudma otsuste vahetute tegijateni, ehk keskkonnaga tegelevate ametnikeni, kes praegu oma tegevuse tagajärgede eest mingit vastutust ei kanna. Mõni ametnik võib kasvõi kiusu pärast vaielda omanikuga aastaid kohtuinstantsides, seal üha kaotada, rikkuda seadust ja raisata jätkuvalt maksumaksja raha, kuid olla ikkagi "tõeline loodusekaitsja, tubli tegija, kes peab võitlust üllaste ideede eest".

On selge, et keskkonna kaitsmisega tegeleva ametniku rolli ja efektiivsust ei saa hinnata üksnes omanikele tõkete seadmiste arvu järgi. Loomulik oleks, et omanikule ollakse hoopis abiks, sest Eesti on meie kõigi kodu.

Pole saladus, et vastutusest vabastatud otsustamisega kaasneb otsene korruptsioonioht, mida looduskaitse vallas tõestas omal ajal korruptsioonikuritegudes süüdimõistetud keskkonnaminister. Kui kaitsealuse liigi leidmine konkurendi poolt kavandatava ettevõtte maalt on kui kõrgemalt saadud õnnistus, siis miks mitte sellele üldistes huvides veidi kaasa aidata, võib leida mõni küünik.

Mäletatavasti on korruptsiooni toimevalem monopoolne otsustamisvabadus ja läbipaistvuse ning vastutuse puudumine oma otsuste tagajärgede eest. Paneme sellesse valemisse looduskaitselised muutujad ja saame suurepärase võimaluse korruptiivseks käitumiseks.

Linn

Linnakeskkonna peale keskkonnakaitsega tegelevate ametnike hammas sama hästi veel ei hakka, kuid ka siin on märgata pahaendelist elavnemist. Raha jalgrattateedesse võetakse Euroopast vastu meeleldi, kuid tegelik linnasüdame planeerimine (nt pealinnas) on endiselt autokeskne ja inimesele vaenulik.

Vaadates näiteks Tallinna Kalamaja uusi jalgratta- ja jalakäijate teid, mille keskel laiutavad tänavavalgustuspostid, või ikka ja jälle ei kusagil lõppevaid kergliiklusteid, siis näeme, et autot eelistatakse endiselt inimesele. Vormiliselt on aga kõik korras, kergliiklusteede kilomeetrid muudkui lisanduvad.

Linn olevat väga paljude liikide elukeskkond, kellega koos elamine on inimesele kohustuslik. Ja jällegi osatakse käsitleda inimest kui tõeliselt harmoonilist linnaelu segavat faktorit.

Meenub lugu Tallinnas lapsi ründavatest kajakatest, kes valisid endale elukohaks lasteaia maja katuse ning kelle tõttu evakueeriti pesitsemise ajaks kogu lasteaed. Eesmärgiks oli mitte seada ohtu kajakate elutsüklit, mille kõrval laste heaolu taandati teisejärguliseks küsimuseks. Ilmselgelt on niisuguses loogikas, mille järgi terve lasteasutuse töö korraldati ümber linnas pesitsevate lindude tõttu, midagi tõsiselt paigast ära. 

Linn on juba põhimõtteliselt kunstlik keskkond, mille inimene lõi enda jaoks, et seal paremini ja mugavamalt elada, kuid nüüd räägitakse justkui vältimatust vajadusest viia linnakeskkond võimalikult ligidale looduskeskkonnale.

Paraku on inimene liigina juba ammu koopast välja tulnud ja tema keha ei kata enam tihe karvastik, mis lubaks tal ennast paljalt keset ürgset loodust mõnusalt tunda ja inimene peab sooja saamiseks kasutama tulest saadud soojust.

Veelgi enam, inimene suudabki elada üksnes enda poolt kontrollitud st kunstikult loodud keskkonnas. Seepärast tehakse põhimõtteline viga, kui keegi üritab linnakeskkonnast teha maakeskkonda, mis oleks pealegi ürgne ja looduse reeglite järgi paika seatud. Selline lahendus globaalsetele probleemidele tundub esmapilgul olevat lööv, et me kõik "läheme tagasi Emakese Looduse rüppe", kuid pole tegelikult teostatav ega realistlik.

Kriisid jäävad meid varitsema nüüd ja tulevikus, kuid jagu saame neist siiski teaduse, tehnoloogia ja terve mõistuse abil.

Kui 2015. aastal vapustas Euroopat äkitselt põgenikekriis, mil sadade tuhandete inimeste massiline kontrollimatu liikumine jättis maha lugematul hulgas prügi ja saastatud keskkonda, olid looduskaitsjad äkki väga vaiksed. Ühel hetkel sai selgeks, et inimeste elu ja tervis on siiski tähtsamad kui loodusele tekitatud ajutine kahju.

Kriise ja probleeme on tõsiseid, tegelikke ja selliseid, mis on pooleldi välja mõeldud, sulepeast imetud või osutuvad olevat kellegi järjekordne " õhu suure kasumiga maha müümise" ettevõtmine.

Mõne mõttelenduri propageeritud idee teha Eestist mingi veider rahvuspark, reservaat, kus keset puutumatut loodust rahvariietes pärismaalased puulusikaid voolivad ning keda välismaalased kaugelt pildistama tulevad, on nutma ajavalt jabur.

Pandeemia on aidanud kaasa tähelepanu kasvule maapiirkondades tegelikult toimuvale, sisuliselt maaelu sihipärasele väljasuretamisele, sest paljud inimesed vaatavad nüüd lootusrikkalt linnast väljapoole.

Siit paistab tõeline elutarkus, sest karmidel aegadel (nt sõjad) on ikka püütud minna maale pakku (nt sugulaste juurde või suvekodusse), et seal rasked ajad üle elada. Kui kaua raske aeg sel korral kestab, ei tea täpselt keegi, kuid praegu avastatakse ühe sagedamini, et äkki oleks maal üldse parem elada, töötada ja lapsi kasvatada. Ja kõik asjaolud, mis seda tegemast takistavad, tuleks värske pilguga kainelt üle vaadata.

Kokkuvõtteks

Tuleb nentida, et Eesti looduskaitse põhimõtted vajavad põhjalikku revisjoni, sest selle valdkonna on endale monopoliseerinud või monopoliseerimas lärmakad äärmusgrupid ja sisuliselt bolševistliku riigiideoloogia edendajad.

Kokku moodustub nii destruktiivne ja meie elukeskkonda tervikuna kahjustav suundumus, mida on üha keerukam hoida mõistlikes raamides. Äärmuslikult roheline eluvaade on järjepidevalt imbunud mõnedesse meie riiklikesse struktuuridesse, mille ülesanne on hoopis otsida ja leida tasakaalupunkte loodusrikkuste majandamise ja inimesele sobiva elukeskkonna säilimise, arendamise vahel.

Püüd katta kogu Eesti territoorium üha tihedamate looduskaitseliste piirangutega on viinud meid juba ummikusse, sest on põhjustanud ebaproportsionaalseid ründeid omandile ning aidanud kindlasti kaasa maaelu hääbumisele.

Teisest küljest toob karikatuurne püüd kaotada erinevused "maa ja linna" vahel, nagu seda muuseas ka bolševikud omal ajal teha üritasid, endaga kaasa meie kõigi jaoks mõttetuid lisaprobleeme.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: