Indrek Veso: kurb päev looduskaitsele ja metsaomanikele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Veso Autor/allikas: Erakogu

Laiem avalikkus ei saa aru süsteemsest probleemist, et metsaomanikelt tahetakse avalikes huvides ökosüsteemiteenust, kuid sellega seotud piirangute eest ei taheta tasuda. Iga inimene tahab ju oma töö ja vara kasutamise eest tasu saada, kuid metsaomanikele seda ei võimaldata, kirjutab Indrek Veso.

Eesti põhiseaduse § 32: "Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus." 

Võrdne õigus omandiõiguse piirangute talumise hüvitisele peaks põhiseaduse kohaselt laienema kõigile metsaomanikele. Siiski näitab tegelikkus, et päriselt see nii ei ole ja ikka on osad "võrdsemad" kui teised."

Maaomanikud, kes peavad taluma Natura ala piiranguvööndi piiranguid, on õigus saada 60 EUR/ha toetust, samal ajal, kui siseriiklikud mitte Natura ala piiranguvööndi talujad peavad omandiõiguse olulisi piiranguid taluma tasuta.

Inimesed, kes elatuvad metsast ja metsatöödest, ei tohi kaotada oma sissetulekut olukorras, kus nende metsas elutseb looduskaitseline objekt (lind, loom vms), kuid tegelikult neile sellist ebavõrdsust ei hüvitata.

Looduskaitseliste piirangute talumine eraomanike maadel toimub avalikes huvides, mida tuleb lugeda omaniku poolt ökosüsteemi teenuse osutamiseks avalikkusele, sest metsa majandamine on piiratud võrreldes ilma piiranguteta metsa majandamisega.

Omanik ei tohi piiranguvööndi puhul teatud ulatuses metsa majandada, kuna looduskaitsealune lind kasutab tema metsa oma elukohana. Tegemist on sisuliselt linnu poolt kasutuseelise teostamisega, sest metsaomanik ei saa vabalt oma metsa majandada. 

Piiranguvööndi piirangud tähendavad reeglina, et omanik ei saa ca 50 protsendi ulatuses oma metsa majandada, kuna peab taluma looduskaitselisil piiranguid. Erametsaomanikud on teadlikud kehtivatest piirangutest ja järgivad neid, kuid piirangute talumise eest saamata jääva tulu hüvitamise mehhanismi ei ole seni väljatöötatud.

Valitsus kiitis juba 26. juulil 2012 heaks looduskaitse arengukava aastani 2020, mille punkt 2.7. kohaselt "Võrdse kohtlemise tagamiseks on vajalik välja töötada toetusskeem ka väljaspool Natura 2000 võrgustikku olevatele kaitstavatele aladele. Elurikkust on vaja hoida ka väljaspool kaitstavaid alasid. Väljaspool Natura 2000 võrgustikku ja kaitstavaid alasid on elurikkuse tagamist toetavaid meetmeid ebapiisavalt."

Seega on riik juba üheksa aastat tagasi kinnitanud vajadust hüvitada võrdselt Natura aladega siseriiklike looduskaitseliste piirangutega maaomanikele saamata jääv tulu. Seda vajadust on põllumajandusminister ja keskkonnaminister korduvalt rõhutanud oma ametlikes kirjades, kuid praeguseni pole midagi tehtud.

Kuna riik on aastaid lubanud, et ka siseriiklikud piiranguvööndi talujad peaksid saama iga-aastast hüvitist omandiõiguse piirangute talumise eest, kuid ei ole selle lubaduse täitmiseks midagi teinud, siis tuli metsaomanikul kohtusse pöörduda, et kohus otsustaks, kas mitte Natura ala piiranguvööndi talujaid koheldakse ebavõrdselt võrreldes Natura ala piiranguvööndite talujatega. 

Kahjuks kohus siseriiklike piiranguvööndeid taluma pidavate erametsaomanike võrdse kohtlemise õigust ei tunnustanud. Kohus otsustas, et olukorras, kus metsa ei saa piiranguvööndis ca 50 protsendi ulatuses majandada, ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega võrreldes Natura ala piiranguvööndite talujatega, sest Natura ala piiranguvööndi eest makstakse toetust, mitte hüvitist saamata jääva tulu eest. Samuti õigustab ebavõrdset kohtlemist kohtu hinnangul riigi fiskaalne huvi, kuna Natura toetusest 75 protsenti tuleb EL-i eelarvest.

Kohus leidis: "Määruse nr 39 § 2 järgi on toetatavaks tegevuseks Natura alal asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimine ning § 3 lg 2 järgi hõlmab Natura toetus piiranguvööndis asuvat metsaala."

Täpsustuseks peab lisama, et Natura 2000 erametsamaa toetus (Määrus 39) § 2 kohaselt makstakse toetust vaid sihtkaitsevööndis looduskaitseliste piirangute talumise eest. Kohus leidis, et Natura ala piiranguvööndi toetuse puhul on tegu toetusega, mitte metsa majandamise piirangutest tuleneva saamata jääva tulu hüvitise maksmisega.

Eeltoodud väitega eristas kohus Natura ala ja siseriiklike piiranguvööndite metsamaaomanike erinevat kohtlemist justkui asjaoluga, et Natura alal peab looduskaitse piiranguid järgima. Kas siseriiklikul piiranguvööndis ei pea siis looduskaitse nõudeid järgima?

Selline kohtupraktika annab siseriiklike piiranguvööndite taluma pidavatele metsaomanikele vale signaali, just kui nemad ei peaks järgima kehtestatud piiranguid oma maal, sest neile toetust ei maksta.

Riigil on loomulikult õigus valida, milliseid tegevusi toetatakse ja milliseid mitte, kehtib ka omandiga seotud toetuste üle otsustamisel põhiseaduse paragrahvist 32 tulenev võrdsuspõhimõte. Sisulistel samasuguste piirangute talumisel ei ole võrdne selline piirangu talumist hüvitav toetus, mida saavad osad maaomanikud ainuüksi selle eest, et nende maa asub Natura ala sees ja selle ala piiri taga asuvad maaomanikud ei saa.

Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada ainult sõna "toetus" kasutamisega. Tegelikkuses on kogu segaduse ja maaomanike jaoks negatiivse lahenduse kaasa toonud sõna "toetus", mida kasutatakse määruses 39.

Tegelikkuses ei ole Natura ala toetuse puhul tegu toetusega, nagu kohus leidis, vaid tegu on Määrus 39 vastuvõtmisel arvestatud saamata jäänud tulu hüvitamisega hektari kohta. Seda tõendab Määrus 39 seletuskiri p 4, mille kohaselt "Natura 2000 toetuse lisamisega MAK 2014–2020 meetmete nimekirja on Põllumajandusministeerium märkimisväärselt panustamas Eesti looduskaitsesse ja loodusväärtuste säilitamisse. Selliselt on kindel, et kõnealuste Natura 2000 erametsamaade omanikud saavad riigilt rahalise kompensatsiooni, hüvitamaks võimalikku tulu, mis neil looduskaitseliste piirangute tõttu muidu saamata jääks."

Maaelu arengukava aastani 2020 p 8.2.11.3.2.8. sätestab, et Natura alal makstakse toetust just saamata jäänud tulu arvestusest lähtuvalt. Sõna "toetus" ebaõiget kasutamist õigustas ka Määrus 39 vastu võtmise ajal kehtinud tulumaksuseadus, mille kohasel sai selliseid toetusi maksta tulumaksuvabalt (enne 01.01.2015.a. kehtinud TuMS § 19 lg 3 p 3).

Hoolimata asjaolust, et Määrus 39 räägib toetuse maksmisest looduskaitseliste piirangute järgimise eest, on selle tegelik eesmärk olnud keskmise saamata jääva tulu hüvitamine, mille toovad kaasa looduskaitselised piirangud.

Seega on riik aastaid silmakirjalikult käitunud, kui toetuse summa on leitud saamata jääva tulu pinnalt, mille hüvitamist on peetud vajalikuks ka siseriiklike piiranguvööndi talujatele, kuid samas õigustatakse toetuse/hüvitise mitte maksmist riigi otsusega maksta Natura ala piirangute talumise eest toetust looduskaitseliste piirangute järgimise eest. 

Kohus leidis, et "Vastustaja on lisaks välja toonud, et Natura ala toetust makstakse 75% ulatuses Euroopa Liidu fondidest, kuid mitte-Natura ala piiranguvööndi talumise rahaliseks toetamiseks tuleks vahendid leida täies ulatuses Eesti riigieelarvest. Ringkonnakohus leiab, et ka toetuste finantseerimise allikas õigustab praeguses asjas võrdlusgruppide erinevat kohtlemist."

Rõhutan, et Eesti riik otsustas ise 2008. aastal kasutada EL-i raha, et hüvitada Natura ala piirangute talumisega seotud saamata jääv tulu. EL ongi näinud ette rahalised vahendid just Natura ala piirangutest tuleneva saamata jääva tulu hüvitamiseks.

Samal ajal on siseriiklikud piirangud kehtestatud Eesti Vabariigi huvides, et oleks tagatud riigi seisukohast olulise looduskaitseliste objektide säilimine. Siinkohal rõhutan, et piirangud, mida mõlemad grupid (Natura ala ja siseriiklikud piiranguvöönd) taluma peavad, on täpselt samasugused ja riik on otsustanud Natura alal maksta piirangute talumise ja looduskaitseliste piirangute järgimise eest toetust, kuid siseriiklike piiranguvööndite eest ei taheta toetust/hüvitist maksta.

Eeltoodud mõttega kohtuotsus jõustus 30. märtsil 2021, kui riigikohus keeldus võtmast menetlusse metsaomaniku kaebust oma ebavõrdse kohtlemise lõpetamiseks. See oli kurb päev metsaomanikele ja Eesti looduskaitsele, sest sellega kinnitas riik ja kohus, et metsaomanikud, kelle maa ei asu Natura alas, peavad taluma oma maal ca 50 protsenti omandiõiguse piiranguid metsa majandamisel, sisuliselt tasuta (50 protsenti maamaksuvabastus ei ole proportsionaalne hüvitis). Samasuguste piirangute talumise eest Natura alal makstakse toetust kuni 60 eurot/ha aastas.

Sellise kohtu poolse riigi senise vastuolulise ja silmakirjaliku tegevuse heakskiitmisega tekitati Eesti looduskaitsele suurt kahju, kuna metsaomanikud ei pea omandiõiguse piiranguid tasuta taluma.

Seda saab võrrelda olukorraga, kus neljatoalise korteri kahte tuppa pannakse elama kodutud, kuid korteriomanikule selle eest raha ei maksta (selle näite tõin kohtus, kuid sellele ei pööratud tähelepanu).

Sama olukord on metsaomanikel, kes peavad taluma siseriiklike piiranguvööndi piiranguid metsa majandamisel tasuta olukorras, kus nad saavad ca 50 protsenti väiksemat tulu. Siit tekibki küsimus, et miks peaks metsaomanikud üldse olema huvitatud oma maal loodusväärtustest teavitamisest, neile soodsate tingimuste loomisest ja säilitamisest, kui sellega kaasneb nende jaoks ainult kulu ja kahju ning ühiskonna halvakspanu. Küsige nüüd endalt, kas teie sooviksite oma kodus tasuta majutada kodutuid.

Viimasel ajal on palju kultuuriinimesi ja kirjanikke võtnud looduskaitse ja metsa majandamise teemal sõna väljendades arusaamatust, miks metsaomanikud ei ole rahul looduskaitsega, kui mõni haruldane liik nende metsas pesitseb. Eeltoodud sõnavõtud näitavadki, et laiem avalikkus ei saa aru süsteemsest probleemist, et metsaomanikelt tahetakse avalikes huvides ökosüsteemiteenust (loodusväärtuste kaitse ja metsade piiratud majandamist), kuid sellega seotud piirangute eest ei taheta tasuda. Iga inimene tahab ju oma töö ja vara kasutamise eest tasu saada, kuid metsaomanikele seda ei võimaldata. 

Rõhutan, et looduskaitse eramaal mõjutab otseselt maal elavate inimeste sissetulekut, kes sõltuvad metsa majandamisest. Kui riik soovib erametsas kaitsta haruldast isendit, siis tuleb omanikule saamata jääv tulu/kahju hüvitada. See oleks sama, kui kirjanikult võetaks ühel päeval ära poolte teoste avaldamise õigus.

Antud juhul on looduskaitsega sama lugu, et investeerid ja kasvatad oma metsa, kuid hiljem seda täies mahus majandada ei lubata. Samas on piiranguvööndi piirangutega metsa majandamine oluliselt kallim, mida samuti ei arvestata.


Indrek Veso esindas kõnealuses kohtuasjas metsamaa omanikku, kes oli kohtus kaebajaks, et saada võrdset hüvitist Natura ala piiranguvööndiga. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: