Eller ja Steinberg: seome ühise eesmärgi nimel kokku looduskaitse ja majanduse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Farištamo Eller ja Liina Steinberg Autor/allikas: Erakogu

Puidutööstuse esindajad kurdavad, et keskkonnaamet sulgeb ilma igasuguse etteteatamiseta, tihti kaalutlemata haldusaktidega olulise osa majandussektorist. Meil tuleb ühiselt teha tulevikku suunatud väärtuspõhiseid otsuseid, sidudes ühise eesmärgi nimel kokku looduskaitse ja majanduse, kirjutavad Farištamo Eller ja Liina Steinberg.

Looduskaitseseaduse (LKS) paragrahv 55 on kehtinud 2007. aastast. Seega ei ole seadus muutunud, ka õigusruum ei ole muutunud. Ka Euroopa Kohtu lahend aastast 2002 väljendab ühemõtteliselt vajadust võimestada LKS-i, täpsemalt paragrahvi 55, mis käsitleb isendi surmamist, kahjustamist ja häirimist ehk kohustust mitte lõhkuda linnupesi ja häirida linnupoegi.

Ainuke viimasel ajal tõesti toimunud muudatus on see, et juba aastaid kehtinud seadust on hakatud vähehaaval kohtute töö ning keskkonnaühenduste ja hoolivate inimeste vabatahtliku panuse mõjul täitma. Sellises olukorras tundub uskumatuna, et keskkonnaminister heidab keskkonnaametile ette seaduse rakendamist.

Eraldi vajab äramärkimist ka looduskaitsjate ja huvikaitseorganisatsioonide sildistamine meedias. Eesti Metsa Abiks ei ole "raiumisvastane organisatsioon". Niisamuti ei ole seda Päästame Eesti Metsad, hoolimata sellest, et tänavu veetakse #pesitsusrahu kampaaniat. 

Eesti Metsa Abiks on juba aastaid juhtinud tähelepanu looduskaitseseadusele ja selle puudulikule täitmisele ning küsinud ja saanud ka hinnangu õiguskantslerilt. Pesitsusrahu eest seismine ei tee keskkonnaühendustest ega ka ornitoloogidest, kes juba 20 aastat pesitsusrahu pidamise vajadusele tähelepanu juhivad, raiumise vastaseid.

Ümbermõtestamist vajab ka looduskaitsjate ja keskkonnaorganisatsioonide roll poliitiliste ja majandusotsuste kujundamisel, sest elurikkuse kadu ja kliimakriis on nii reaalne, et neid mitte arvesse võtta on lihtsalt rumal.

Kuna keegi ei pea olema ekspert igas valdkonnas, on vajalik, et otsustusprotsessidesse oleksid kaasatud ka looduskaitsjad ja teadlased. Meil tuleb ühiselt teha tulevikku suunatud väärtuspõhiseid otsuseid, sidudes ühise eesmärgi nimel kokku looduskaitse ja majanduse. 

Loomulikult on hea, kui kõigest antakse ette teada. Kahjuks on aga kord juba nii, et linnud ei saada kirju ega pressiteateid teatamaks peatsest saabumisest oma pesitsusmetsadesse. Olgu siis tegemist riigi- või erametsadega. Ornitoloogide kinnitusel ei ole meil metsa, kus linnud ei pesitseks. 

Siit edasi mõeldes – kui pesitsevaid linde ja loomi ei peeta piisavaks põhjuseks, et peatada kevadsuviseid raied, siis tuleks see ka niimoodi otse välja öelda. Kui ettekäändeks on majandushuvid ja töökohad ning selline on ühiskonna otsus, siis oleks vähemalt tegu konkreetse seisukohaga.

Kui me ühiskonnana siiski seda teed minna ei soovi, tuleb leida viisid, kuidas majandada linnupoegi tapmata ja linnupesi hävitamata – vabalt vaarisa moodi. Meil on näiteid mitmetest teistest majandusharudest, mille puhul on hooajalisusega arvestamine olnud võimalik. Usume, et tegelikult saab ka metsandus sellega hakkama.

Teenimatult vähe tähelepanu on saanud 2019. aastal läbi viidud uuringu tulemused, mille järgi on 95 protsenti metsaomanikest vabatahtlikult nõus pidama pesitsusrahu. Eraisikutest metsaomanikest on selleks valmis 96 protsenti, FIE-dest 93 protsenti, kuid juriidilistest isikutest metsaomanikest vaid 84 protsenti.

Kes on siis need, kes tahavad tahtlikult lindude pesitsusajal metsa maha võtta ja kelle sõnul mõjub raiete keelamine maaelule hävitavalt? Kas nende hääl peab tõesti olema nii hästi kuulda ja domineerima või ehk on vajalik hoopis neil muuta oma seniseid tegevuspraktikaid, mis ei ole olnud juba aastaid looduskaitseseadusega kooskõlas?

Raul Kirjanen viitab, et raietööde peatamine on ränga sotsiaalmajandusliku mõjuga, sest tööde peatamisel jääb üle 30 000 metsandussektori töötaja kuudeks töölt kõrvale.

Metsalindude arvukuse vähenemise ja kevad-suviste raiete käigus hukkunud lindude arvu kohta on olemas teadusuuringud. Ja kui nõutaksegi, et on vaja täpsemaid, jääb ebaselgeks, millisele konkreetsele allikale viitab puidutööstur, rääkides tööta jäävast inimesest, kui pesitsusrahu kehtiks kõikides metsades ja kaitsealadel 15. aprillist kuni 15. juunini.

Metsa- ja puidusektoriga on kahtlemata seotud kümned tuhanded inimesed, aga paljud neist on hõivatud näiteks mööblitööstuses, mis kasutab väga palju importpuitu ning ei oleks seetõttu praktiliselt üldse mõjutatud pesitsusrahu rakendamisest Eestis.

Puidutööstusel tasuks ühtlasi õppida teistelt, näiteks turismi-, põllumajandussektorilt, mis on sunnitud oma tööd hooajaliselt korraldama. Põllumajanduse puhul ka kallite töömasinate liisingumakseid tasudes.

Kokkuvõtteks: pesitsusrahu kehtestamine ei ole mitte ainult seaduslikkuse, vaid ka moraali ja eetika küsimus ning tagasipöördumine traditsioonilise, esivanemate tavasid järgiva metsanduse juurde.


Allikad

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: