Aveliina Helm: hea tuleviku seemned külvame me ise

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aveliina Helm Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Igaüks, kes loodust hinges kannab, peab appi tulema ja oma hinges oleva loodusearmastuse põimima tegudeks. See on lihtsamgi kui tundub. Nii saab igaüks olla looduskaitsja ning meie oma pisike looduskaitseala saab olla kõikjal, kus vaid tahame, ütles Aveliina Helm Paide keskväljakul peetud kõnes.

Tulin Paidesse Põhja-Eestist, kus eile peeti Lahemaa rahvuspargi 50. sünnipäeva. Eesti esimene rahvuspark asutati 1971. aasta 1. juunil.

Paari päeva vältel peeti Lahemaal väikest konverentsi, kus asetati rahvuspargi tähtsus nii globaalsesse kui kohalikku ruumi. Sõna võtsid Lahemaa kalurid, pärandniitude hooldajad, teadlased, kohaliku kultuuri kandjad aga ka need, kes olid Lahemaa sünni ja kasvamise juures. 

Neist üks oli arhitekt Fredi-Armand Tomps, üks Lahemaa Rahvuspargi asutajaid ja sealse arhitektuuripärandi säilitajaid, tänu kellel on meil täna nautida kultuurist ja ajaloost põimunud Lahemaa maastikud.

Fredi Tomps rääkis, kuidas Lahemaa rahvuspargi teke oli kaugel lihtsast ja iseenesestmõistetavast. Plaanid olid ju hoopis teised. Plaan oli laiendada fosforiidimaardlaid ja rajada uusi linnaosasid ja asulaid nende teenindamiseks.

Neil keerulistel aegadel õnnestus aga sihikindla töö ja ka mitmete õnnestumiste abil rahvuspargile siiski alus panna. Fredi Tomps oli kindel, et Lahemaa rahvuspargi loomisega ei hoitud ära mitte ainult keskkonnakahju ning sotsiaalne ja kultuuriline katastroof, vaid tugevdati loodusalast eneseteadvust ja rahvustunnet, mis omakorda tõi võidu fosforiidisõjas, laulva revolutsiooni ja lõpuks iseseisvusegi.

*

Looduskaitse tähtsust ei saa alahinnata. Ei selle kultuurilist rolli ega vajalikkust meid ümbritseva rikkuse hoidmisel.

Viisime hiljuti koostöös Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastega läbi analüüsi Eesti ökosüsteemide seisundist ning tuvastasime, et heas ja väga heas seisundis ökosüsteemid on ka meil valdavalt säilinud vaid looduskaitsealadel. Väljaspool kaitstavaid alasid loodus vaesub ja ökosüsteemid kahjustuvad - mõnes kohas aeglasemalt, teises kohas kiiremini, oleneb, milliseid otsuseid pika ajaloo jooksul on vastu võetud.

See trend ei ole vaid Eestile iseloomulik, see on üle Euroopa ja ka üle maailma nii: loodus säilib hästi toimivana vaid seal, kus teda hoitakse ja kaitstakse. Seetõttu on mul väga kahju kuulata viimasel ajal tekkinud arvamusavaldusi, justkui oleks riiklik looduskaitsetegevus ebavajalik, majandusele kahjulik või inimesi ahistav. Ometi on ju just looduskaitse see, tänu millele on säilinud meie ühine rikkus ja meie ühise Eesti väärtused.

Selliseid alasid, kus tehakse parimal teadmisel ja riiklikul toel pingutusi, et loodus säiliks, peab olema piisavalt. Ruumiliselt piisavalt ja kvaliteedilt piisavalt. Nüüd on ka teada, et see pindala ei tohiks olla väiksem kui minimaalselt 30 protsenti maismaast ja merest, see aitaks puhverdada mujal maastikus tehtud vigu ja hoida elementaarseid tingimusi teistele liikidele. Sest Eesti ei ole ainult meie kodu. Eesti on veel lisaks 40 000 liigi kodu.

Meie ja Eesti loodus, mille moodustavad kõik need ülejäänud 40 000 liiki ja nende elupaigad, on omavahel tihedalt seotud. Kuna oleme endale võtnud üsna toimeka rolli, on ka Eesti looduse seisund nüüd täiel määral meie kätes.

Me võiksime isegi mõelda nii, et see väike osa, alla ühe protsendi maailma loodusest, on antud saatusest just meie kasutada ja hoida, "pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele" nagu meie põhiseaduse preambulist võib lugeda.

Ma olen kindel, et me kõik armastame loodust. Eranditult. Mõni meist tunneb ära või oskab määrata paljusid Eestis elavaid taime- või loomaliike. Loodusraamatute ja määrajate rea pikkus raamaturiiulis või oskus eristada näärmekarvakeste järgi üht taimeliiki teisest ei ole aga muidugi loodusearmastuse tegelik mõõdupuu.

Igaüks armastab täpselt talle omasel viisil. Võib-olla me ei tunne isegi ära, et me loodust armastame? Vahel kutsume ju seda armastust hoopis jalutamiseks värskes õhus, tervisespordiks, lillepeenraks, kalapüügiks või kauniks vaateks. Aga tegelikult on see ikka üks. Armastus looduse vastu.

Loodusearmastust võib leida aga ka tubastes tingimustes kunstiteostest, lauludest ja luulest. Loodus sõnana viitab loomingule - loodu - aga kelle poolt loodud, polegi nii oluline.

*

Armastusega on aga nii, et me kipume seda vahel iseenesestmõistetavana võtma ja aegapidi ka unustama, miks me üldse kiindusime või armusime. Nii nagu meil võib igapäevastes askeldustes ununeda, et inimene meie kõrval on meile tegelikult lõpmata kallis, võib meil ka olla ununenud, kui väga me loodust armastame ja kui tähtis see on?

Vaata uuesti, nagu lapsena, kui palju imelist on looduses. Iga liik, iga isend, iga protsess, iga sündmus on lausa jalustrabav, kui süveneda. Sa vaata vaid! Ja leia taas üles see imetlusest ja austusest loodud armastus, mida see keerukas eluloov süsteem tõeliselt väärib.

Ka loodus meie ümber on täis armastust ja suhteid - igaüks meid ümbritsevatest miljarditest isenditest on kellegi kiindumuse objekt. Kullerkupukärbes armastab kullerkuppu, hooghännaline maitsvat seeneniidistikku, linnuvanemad armastavad oma poegi. Meie armastusest nad tegelikult ei küsi. Küll aga vajavad nad seda, et tänu meie armastusele ja austusele saaks säilida kogu see imetlusväärne suhete ja mitmekesisuse kirev kangas.

No ja kui riiklik looduskaitse vahel paistab meile vaid tülikate piirangute ja bürokraatia kogum, pidagem siis meeles, et selle eesmärgiks ei ole ei rohkem ega vähem, kui meie armastatu ja meie elukanga kaitse.

Armastus looduse vastu peab aga meie hingest jõudma reaalsete tegudeni. Üksikisikutena me maailma väga palju muuta ei suuda, küll aga suudame me muuta mõtteruumi ning ka füüsiliselt oma lähiümbrust.

Me saame toetada oma valikutega Eesti loodust ning oma sõnadega neid tegusid, mis Eesti loodust hoiavad. Riikliku looduskaitse pingutustest, mida on viimase sajandi jooksul looduse kaitseks tehtud, aga ainuüksi ei piisa. Eriti kui need suured saavutused on pidevast progressivaimust vaevatute aktiivsete rünnakute all.

Igaüks, kes loodust hinges kannab, peab appi tulema ja oma hinges oleva loodusearmastuse põimima tegudeks. See on lihtsamgi kui tundub. Nii saab igaüks olla looduskaitsja ning meie oma pisike looduskaitseala saab olla kõikjal, kus vaid tahame - oma peenral, õuealal, linnas, põllul, metsatukas või isegi rõdukastis.

Kutsume seda igaühe looduskaitseks. See on inimeste, kogukondade, omavalitsuste, kollektiivide vabatahtlikud, kuid teaduslikult alustel olevad loodushoidlikud ja looduskaitselised tegevused, mis panustavad elurikkuse ja looduskeskkonna säilimisse.

Ehkki igaühe looduskaitse aluseks ei ole seadused ja määrused, võiks see mõneti toimida samamoodi kui riiklikult ja seadustega reguleeritud looduskaitse. Võrrelgem igaühe looduskaitset näiteks vabatahtliku riigikaitsega kaitseliidus või eraomanduses kunstikollektsioonidega, mis kõrvuti riiklike muuseumitega aitavad säilitada meie kultuuripärandit.

Igaühe looduskaitse on looduskaitse sinu kodus. See on kodune looduskaitse ja selles võib-olla puudub paljude põliste looduskaitsealade eksootika ja terviklikkus, kuid sinu looduskaitsealal elavatele isenditele on tegu ainsa koduga. Sinu igaühe looduskaitseala on aga sinu vastutada. Kõik liigid sinu looduskaitsealal on sinu kaitse all olevad liigid.

Igaühe looduskaitsest on elurikkuse kao pidurdamisel väga palju abi. Sinu igaühe looduskaitse on osa kogu maailma looduskaitse võrgustikust ja Eesti riiklikust looduskaitse võrgustikust. See võib olla just osaks neist puuduvatest lülidest, mida nii paljud liigid pindalapuuduses vajavad.

On selge, et elurikkuse kaol on palju põhjuseid ja ühe võluvitsaga neid lahendada ei saa. Kuid iga loodud või säilitatud elupaik, iga päästetud elusorganism, iga looduse kaitseks öeldud sõna ning isegi iga loodussõbralik mõte annab oma panuse.

*

Teelahkmetel, kus üks otsus või tegu viib vääramatult teisteni, oleme me kogu aeg. Erinevate valikutega seotud alternatiivseid maailmu on raske ette kujutada, kuid vahel võiksime seda teha.

Näiteks sellises ajaloos, kus Lahemaa rahvusparki poleks sündinud, oleks praegune Eesti olnud kindlasti vaesem nii hingelt, kultuurilt kui ka looduselt. Rohkemgi veel, suure tõenäosusega oleks Eesti tervikuna hoopis teistsugune riik kui praegu.

Ka nüüd, nagu iga päev, oleme me teelahkmel ja valime omale tulevikku. On meie kätes, milline see tulevik on. Looduse hävimine ja kliimamuutus vajuvad meile laviinina kaela ja muudavad meie maailma ka siis, kui me nende ees silmad kinni paneme ja näpud kõrva topime. Muudavad maailma halvema, vaesema, konfliktirohke ja füüsiliselt talumatu keskkonna poole.

Ning kuidagi on nii, et kuigi me teame, et ohtude ennetamine on alati kõige kasulikum, eelistame ikka olla pigem tagantjärele targad. Aga just nüüd, igal hetkel, iga otsusega, valime me taas uue raja ning külvame uued tuleviku seemned.

Leiame üles oma loodusearmastuse ning loome Eesti taas loodusrikkaks, kus elu on hoitud ja imetletud. Sest see on tulevik, kus me päriselt ka elada tahaksime.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: