Kaarel Tarand: võib-olla vajame jälle ühte Jannsenit

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaarel Tarand Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Muutusi peaks juhtima, aga nii palju kui mina ühiskonnast aru saan, siis meie kokkulepitud juhtimissüsteem neid muutusi juhtida ei võimalda. Kui me tahame muutusi tulevikus, siis peaks alustama juhtimissüsteemi muutmisest, ütles Kaarel Tarand Paide keskväljakul peetud kõnes.

4. juunil on Eesti lipu päev ja loomulikult on esimene mõte, et kui juba lipupäev, siis peakski minema seda kõige lihtsamat teed, rääkima Eesti lipu sünnist, ajaloost, kõigist nendest kuulsatest inimestest, kes on sellega läbi ajaloo seotud olnud, saaks klassikuid tsiteerida, öelda, mida Heinrich Rosenthal ütles lipu pühitsemisel ja mida tegi Peeter Hellat ja mida tegi Christoph Beermann.

See oleks kõik väga kena, saaks olla patrioot ja lõpuks on lõputu kordamine ka osa õppimisest ja osa järjepidevuse kultuurist. Aga lipupäeva mainin seetõttu, et see, et lipupäev on üleüldse neljandal juunil, on juhus, see ei pidanud nii minema.

Need, kes juba aastal 1881 Eesti lipu värve valisid ja kes selle protsessi lõpuks ka lipu valmimise ja pühitsemiseni jõudsid, ei kavandanud seda sugugi neljandale juunile, vaid mõnevõrra varasemale ajale, mis uue kalendri järgi oleks seitsmes aprill. Võib-olla on hea, et läks teisiti, sellepärast siis on tõenäoliselt parem ilm ja mõnusam on seda päeva tähistada ka välitingimustes.

Aga igatahes ei õnnestunud see neil toona proosalistel ja ettearvamatutel põhjustel. Nimelt need, kes pidid kohale tulema, ei saanud Tartusse kohale tulla, sest nüüdses mõttes maanteeamet ei olnud hoolitsenud piisavalt teede korrashoiu eest ja paljude tulijate jaoks olid teed läbipääsmatud, teistel aga oli liiga palju tööd. Ja nii see spontaanne otsus aprillis vastu võetigi, et "ah, teeme siis hoopis juunis, kui kõik saavad. Ja teeme hoopis Otepääl, kus on omad mehed platsis ja nii edasi".

Tagantjärele tundub see kõik nii nagu see oleks olnud väga hästi ja pikaajaliselt planeeritud, võib-olla praeguses mõistes oleks pidanud olema lausa Eesti liputegemise strateegia, kuid seda ei olnud ja me oleme tagantjärgi fikseerinud selle juhuse.

Ma osutan sellele sellepärast, et antud kõnevooru ülesande püstitus on olnud tuleviku ennustamine ja selle kirjeldamine, kuhu edasi ja kuidas edasi, ehk siis kuhu me kümne või viieteistkümne aasta pärast peaksime olema välja jõudnud, milline see ühiskond on ja millised on inimesed.

Üks vastus sellele on väga lihtne ja selle koha peal võiks ka lõpetada. Kaheteistkümnendal mail kiitis riigikogu seitsmekümne ühe poolthäälega heaks arengustrateegia, sellise üldstrateegia, Eesti 2035 ja seal on kõik kirjas, kus me oleme aastaks 2035.

Seal on öeldud, et Eesti on kahekümne aasta pärast maailma parim paik elamiseks ja töötamiseks, Eestis elavad ilusad, tegusad ja terved inimesed laitmatu kvaliteediga elukeskkonnas. Õnn on majas ja seda jääb isegi üle. Ainuke, mida ei ole veel väga täpselt teada, on see, kui suur see õnn on niinimetatud mõõdikute keeles. Aga loomulikult on tegelikkus natukene kurvem ja kurb on öelda, et aastaks 2035 väga suure tõenäosusega või peaaegu kindlasti ei ole juhtunud see, mis on selles strateegias kirjas.

Esiteks võib ka pärast kinnitamist küsida, kas see üldse on õige suund. Me oleme kuulnud, et peaaegu kakskümmend tuhat inimest on selle strateegia koostamisel osalenud ja see on päris suur hulk, see ei ole kabinetivaikuses või tagatoas sündinud dokument.

Aga ikkagi – on see õige suund ja kes seda õigupoolest soovib? Kas seda soovivad inimesed või soovivad seda hoopiski parteid, kelle esindajad riigikogus on selle strateegia heaks kiitnud?

*

Igatahes on selle strateegia puhul hea pool see, et tema üldsõnalisus on sedavõrd suur, et tagantjärele võib selle täidetuks kuulutada igal juhul, mis ka tegelikus elus ei juhtuks. Miks ma olen kahtlev või miks ma arvan, et seda ei juhtu? Sest ometigi meie ajalugu kinnitab meile, et peaaegu võimatu või päris võimatu on olnud saavutatav ja miks ta siis ei peaks edaspidigi olema.

Meil on vaja ära kasutada oma õiged hetked ja nendel hetkedel, õigetel hetkedel, peavad meil olema õiged juhid, niisama lihtne see ongi. Aga hetki millegi vajaliku tegemiseks on minu arvates väga palju ja peaaegu kogu aeg on aeg millegi õige tegemiseks, isegi suurte muutuste hetki tuleb väga tihti ette.

Hoopis haruldasem ressurss on õigel hetkel õiged juhid. Neid tuleb ette harva või siis on nad kuskil vales kohas ja valel ajal. Ja seetõttu ma ennustangi, et muutused, mida loodavad ja kirjeldavad optimistid, idealistid, utopistid ja teised kahe jalaga maa peal olevad inimesed, ei tule meile suurel kiirusel ja hulgakaupa.

Muutusi peaks nimelt juhtima, aga nii palju kui mina ühiskonnast aru saan, siis meie kokkulepitud juhtimissüsteem neid muutusi juhtida ei võimalda. Kui me tahame muutusi tulevikus, siis peaks alustama juhtimissüsteemi muutmisest. 

Me elame ülemaailmse klišee järgi juba aastakümneid aina kiirenevate muutuste ajajärgul aina turbulentsemas ja aina ohtlikumas maailmas. Mida pikem on rahu aeg, seda suurem tundub olevat, vähemasti kõikvõimalike relvastusprogrammide järgi, sõja oht, mis kohe-kohe on ukse taga ja nõnda edasi.

Õpetus kõlab, et ka paigal seismiseks peab aina kiiremini jooksma, kõiki vanu asju, mida alati on tehtud, peab tegema järelikult aina rohkem ja aina paremini. Ja kui jõudu üle jääb, siis veel uusi asju ka. Üksikisiku tasandil tähendab see tegelikult enda surnuks töötamist ja ühiskondlikul tasandil võib-olla peaaegu sedasama, kui püüda aina rohkem.

Eraldi küsimus on see, kas ikka muutused ja kasv, sealhulgas mille tahes kasv, kogu aeg kiireneb. Minu meelest mitte, muutused ei kiirene. Ja väga lühidalt oma nelja teadliku eluaastakümne jooksul kogetut iseloomustades.. minu tähelepanekud sellest oma teismeliseeast kuni tänaseni on need, et muutused on jäänud aeglasemaks ja tühisemaks.

Kui me võtame kaheksakümnendad, siis minul oli teismelisena kaheksakümnendate aastate alguses objektiivsele informatsioonile toetudes enam-vähem selge, et nõukogude võim ei kesta siin enam üle kümne aasta, vaid pigem vähem.

Seetõttu tundus mulle ja minu eakaaslastele, et väga paljud minust vanemad inimesed, kes olid siis juba tööeas, mõtlesid samamoodi ja valmistusid vaikselt selleks, et ühel päeval on see päev käes ja mitte kauges tulevikus, mil tuleb hakata ka avalikult teistmoodi elama ja tegema väga teisi asju, kõike muutma, mis on pea peale pööratud.

See on tagantjärele tarkus, aga ma olen nüüd märganud või tagantjärele mõelnud, et nendeks uuteks oludeks vajalikud juhid, rahvajuhid, olid selles ühiskonnas olemas ja aeg-ajalt nad andsid endast märku: mõned üksikud dissidentidena, mõned natuke leebemas vormis, olgu see siis kasvõi need inimesed, kes kirjutasid alla neljakümne kirjale, ühesõnaga need, kes selle välise ja formaalsega, mida nõukogude võim endast kujutas, kaasa ei läinud, vaid elasid ja tegutsesid teistmoodi.

Ja ei läinud kaua, kui suur vajadus nende järele oligi käes. See, mis juhtus üheksakümnendatel, see pööraste muutuste ja ühiskonna pea pealt jalgadele keeramise aeg, oligi nende aeg.

Kui me vaatame, millised inimesed, millise kvaliteediga, millise teadmiste taustaga, millise moraaliga ühiskonnaelu 1990. aastatel juhtisid ja võrdleme seda hilisemate kümnenditega, siis aitäh nende üheksakümnendate eest, kui muutused olid kiired, vägevad, elu oli igapäevaselt põnev nii nagu see tänapäeval enam sugugi ei ole. 

Muidugi võib öelda, et selle sajandi kaks kümnendit on olnud ka väga kiirete muutuste aeg. Minu meelest mitte. Me oleme vormistanud ja paiganud ja parandanud ja natukene kohendanud seda, mis võideti kätte üheksakümnendatel. Ja see on võimaldanud muidugi juhtimises hoopis teisi põhimõtteid kasutada.

Teisalt võib muidugi küsida, kui me meenutame kahekümne aasta tagust aega, mil väidetavalt pool ühiskonnast oli muutustest väga väsinud või ei suutnud kohaneda, et kas me ikkagi oleksime neid kiireid muutusi tahtnud.

Mina isiklikult oleksin tahtnud, et muutuste tempo oleks püsinud, sest iga muutus tähendab uudist ja ajakirjanik ei saagi olla muud, kui kehastunud uudishimu. Ja nagu see sõna "uudishimu" ütleb: kui uudist ei ole, jääb himu rahuldamata. Ja sellepärast ma virisen ja vingun kogu aeg, et ma ei saa igapäevaseid põnevaid uudiseid muutuste kohta, vaid aastaid kestnud peenhääletust või veel peenemat häälestust, mis ei tähenda lõpuks enam üldse mitte midagi.

*

Mis on siis juhtunud? Üks on see, et jäime loorberitele puhkama, kui me saavutasime oma suured formaalsed eesmärgid. Aga juhtus seegi, et kõike muud olime võimelised muutma ja arendama, aga jätsime unarusse ühiskonna ja riigi juhtimissüsteemi arendamise, muutmise, oludega kaasamineku.

Nagu Marju Lauristin hiljuti osutas, hakkasime me Eestis kolmekümne aasta eest mõningase naiivsusega üles ehitama klassiühiskonnale tunnuslikke massiparteisid, erakondi, mille aeg õigupoolest hakkas maailmas seoses klassiühiskonna selle 20. sajandi kujul kadumise või muutumisega läbi saama.

Nii et tuleb välja, et me arendasime lootusrikkalt veohobust, kuigi ümberringi oli juba mitmel pool autotööstus käima pandud ja nüüd on meil üks väga valmis ja väga töökorras hobune, veohobune, ta on vana ja konkurentsivõimetu, kuid vabatahtlikult ära ka ei sure, vaid küsib muudkui süüa juurde.

Nii et tegime parteid ja mis neist sai? Suurte rahvaparteide asemel sai sellest väikese käputäie võimumonopol. Ja nüüd võib öelda, et üldises demokraatiat, vabadust ja õiguskorda ihkavas, austavas, armastavas ja jälgimas ühiskonnas on sellest saanud ebademokraatia kants või oaas, aga oaas on imelik öelda, oaas on ju hea, aga see on halb.

Kasvukeskkond, milles meie praegused ja tulevased juhid arenevad, on sisemiselt ebademokraatlik, sest ei ole midagi olematumat kui erakondade sisedemokraatia. Sellises kasvukeskkonnas kujunevad välja hoopis teist tüüpi inimesed, kui need, kes olid meie juhid 25 aastat tagasi.

Selles keskkonnas, milles kasvavad meie uued juhid, on edasijõudmiseks määravad hoopis teistsugused omadused ja teadmised, kui minu meelest vaja oleks, teistsugused oskused, teistsugune moraal.

Kui me võrdleme seda kõikjal mujal ühiskonnas toimuvaga, kuidas sünnivad või saavad ametisse juhid ettevõtluses, vabakondlikes vabaühendustes, ühiskondlikes organisatsioonides, isegi avalikus teenistuses, siis igal pool on mingisuguseid miinimumnõuded, avalik võistlus. Üldjuhul peab ütlema, et parim võidab ja suudab ennast ka tõestada, kui tõestada vähegi lastakse.

Meil on nüüd ka mõningaid värskeid näiteid selle kohta, et sõltumata sellest, kui hea või halb sa oled, ajalehte Postimees võid sa ikkagi juhatada ainult ühe aasta.

Nii et paneme siia võrdluseks välja erakonnad. Võistlust juhtivatele kohtadele reeglina ei ole, mõnikord on see lavastatud. See, kes saab erakonna esimeheks, ei ole niivõrd erakonna üldkogu otsus, kus on enamus liikmetest oma häälega esindatud ja kes teevad suurest hulgast võimekate inimeste seast oma valiku. Mõnikord on üks, mõnikord kaks kandidaati, aga see tundub kõik väljastpoolt vaadates eelnevalt kokku lepituna, nii nagu ka erakondade juhatuste moodustumine. Ja mõnikord, nagu me hästi teame, on selles protsessis tegemist varjamatu sohitegemisega.

Teisalt võib öelda, et mis siis sellest? Riigivõimu valitavatesse kogudesse valitakse inimesi ausatel vabadel ja nii edasi valimist, millel on päris head reeglid. Aga häda on selles, et meie kodanikena saame küll valida kandideerijate hulgast parimaid, aga me ei saa kuidagi mõjutada seda, kes üldse kandideerivad. Ja kui meile pannakse kaunis kehvakesed pikad read ette, siis mida sa selles olukorras teed?

Me teame ammu enne korralisi valimisi, et meil on üleüldse valida maksimaalselt viie või kuue peaministri hulgast. Ja eelnevalt ei ole neid väga hästi kontrollitud, ei teadmiste ega moraali poolest, me tegelikult ei tea, kuidas nad oma ametis hakkavad hakkama saama ja viimased aastad on kinnitanud, et me peaaegu juba teame, et võtta üks või teine, liiga hästi ei saa.

*

Nüüd on küsimus selles, et miks siis ei tule sinna teistsuguseid inimesi?

Erakondade sisemise arengu tagajärjel on juhtunud niimoodi, et seda tüüpi inimestel, keda ma siin põgusalt kirjeldasin ja kes olid valmis rahvast juhtima kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel, sellise kvaliteediga juhtidele on tehtud ette nii pikk ja nii alandav teekond selleks, et saada oma erakonnas piisavale positsioonile, et saada korralik pakkumine nii-öelda juhtimisteenuse osutamiseks. Sellest lihtsalt hoitakse eemale.

Õnneks on meie vabas ühiskonnas nii palju teisi toredaid tegevusi ja alasid, inimestel on võimalus ennast realiseerida nii paljudel muudel aladel, et vähe ahvatlevatele ja mingisugustele enesealanduse vaheetapiga seotud positsioonidele nii väga ei pingutatagi, ei püütagi.

Seega on aegunud juhtimiskorraldus minu arusaamist mööda ühiskonna arengu kiirete soovide ja muutuste põhiline ja peaaegu et ainus pidur. Kui mõelda, millist kurja parteid ja nende kaudu ühiskonna arengu otsustamine on meile teinud, siis otsest kurja võib-olla ei ole, aga kindlasti võib öelda seda, et me oleme väga suure osa oma potentsiaalist, mis tegelikult olemas on, kasutamata jätnud.

Ja seda võib igaüks endale vaevata tuletada, et see nii just on, kui mõtleme näiteks märksõnadele "põlevkivienergeetika", "eestikeelne kool", "ühtne põhjamaine hoolekandesüsteem".

Me oleksime kõike saanud teha palju rohkem, meil võiksid olla ammu valmis avamere tuulepargid, mille üle me praegu suurte vintsutuste saatel alles arutame ja arutame ning mida kuidagi valmis ei saa.

Me oleme mõnegi oma võimaluse lihtsalt ära visanud, aga see on ainult üks näide, neid on paljudelt aladelt ja asi ei ole takerdunud mitte teadmiste ja oskuste taha selles valdkonnas, vaid otsustamise taha. 

Muidugi on teada seegi, kuidas põhimõtteliselt olukorda saaks muuta. See on muidugi eraldi teaduse ja konverentside teema ja siin ma detailidesse ei lähe, aga selleks, et oma jutu lõpp jutu algusega kokku viia, siis ma küll lubasin, et ma ei tsiteeri Heinrich Rosenthali, aga ma teen seda lõpuks ikka.

Nimelt on Heinrich Rosenthal oma äia, Johann Voldemar Jannseni kohta oma mälestustes kirjutanud nii:

"Jannseni põhiteene seisneb rahvusteadvuse ning rahvustunde äratamises. Tema üksi viis selle mõtte ellu. Ta ülendas talupojarahva eesti rahvaks. Kuni tema ajani ei saanud need, kes talupojad polnud, ka talurahva hulka kuuluda. See on loogiline. Seepärast tuli igaüht, kes oli saanud saksakeelse hariduse ega olnud põllumees pidada sakslaseks. Alles Jannsen lõi selle üldlevinud seisukoha kõikuma, see on tema vaieldamatu teene ning tema tegevuse põhitähendus. Alles sellelt aluselt sai võimalikuks luua Eesti seltsielu, kutsuda ellu rahvuslikud peod, millest said alguse hilisemad kultuuripüüdlused."

Nüüd mugandada ja kohandades seda tsitaati tänapäevastesse oludesse, siis eks me võib-olla vajame jälle ühte Jannsenit, kes näitaks ja suudaks ka praktilises elus või võimuvõitluses tõestada, et ei ole nii, et võimurahva hulka saavad kuuluda ainult parteilased. Ma arvan, et selline taevariiklik Eesti on võimalik pigem parteitul kui parteilisel juhtimisel.


Paide keskväljakul toimus 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlas üks kõne, millega otsiti vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: